Sajanditeülene loominguline käepigistus

Vaade Vanemuise orelile.

28. märtsi kontserdil “Vanemuise viled” säras Vanemuise kontserdisaali orel taas üle mitme aasta solisti ja duo-partnerina. Üle sajandite ulatuv loominguline käepigistus barokiajastu suurmeistri Johann Sebastian Bachi ja eesti muusika esileediks nimetatud Ester Mägi vahel pälvis kuulajate erksat tähelepanu ja imetlust.

Organist Kadri Toomoja mäng tõi esile Tšehhi ettevõtte Rieger-Klossi ehitatud ja alates 27. aprillist 1978 tartlasi rõõmustava pillide kuninga tehnilised ja kunstilised võimalused. Vanemuise orel on instrument, millel saab luua nii pehmeid poeetilisi kui ka jõuliselt dramatiseeritud helipilte. 

Kontsert algas J. S. Bachi majesteetliku “Toccata ja fuugaga” d-moll BWV 565 (1708). Saali vallanud helivoog haaras kuulajaid, kuna sisaldas tasakaalustatult nii tuntud teose ettearvatavust kui värsket loomingulisust. Interpreedi tehniline üleolek ja kergus suursuguse loo esitamisel jäi silma ning võimendas vabadust esitaja kunstilistes taotlustes. Oreliheli maitsekalt koostatud tämber täitis pea täidlaselt kogu ruumi.

Avaloole järgnevaks helipildiks oli valitud Ester Mägi “Gloria” orelile (1998) D-duur. Paastuajas elades ootas kuulaja mõte pigem Ester Mägi “Kyriet”, aga helikeeles haakus kindlasti paremini “Gloria” (minoorse d järel mažoorne D). Ajastute, heliloojate, helikeele erinevust märkas loo kõlama hakates sekunditega. Nii selles kui järgnevates Ester Mägi heliteostes tuli eriti esile interpreedi tundlik ja nüansirikas oreli kõlavärvide käsitlus. Mõte liikus Vanemuise saali akustikale, kui estermägilikud rikkad ja valjud akordid lõppesid või vaheldusid pausidega – kirikus või pikema akustikaga kontserdisaalis ei muutu pala nn tükiliseks, sest akustika kannab muusikat edasi ning see on orelimuusikas pausidesse lausa “sisse kirjutatud”. Organist arvestas Vanemuise kontsertsaali akustikaga (1,4 sekundit), “mängides” ka pauside ja fermaatide kestusega.

Kahe oreliloo järel esitas Robert Traksmanni Bachi partiita sooloviiulile nr 2 d-moll BWV 1004 (u 1720). Teos kõlas meisterliku väljapeetuse, mõjusa, valdavalt sooja kõlavärvi ning tehnilise täpsusega. Traksmanni mängus oli tunda elegantsi, millele lisandus nooruslik energia ja virtuoossus. Kõrv märkas, ja algul veidi võõristaski, sooloviiuli häält äsja kõlanud suure võimsa pillide kuninga tämbri ning tiheda faktuuriga ja polüfooniliste lugude järel. Viiuldaja oli nii keskendunud jälgima iga oma poognatõmbe nüanssi, et haaras publiku kohe end hinge kinni pidades jälgima ja tähele panema. Rahvatarkuski ütleb: “Kes kuulab ennast, seda hakkavad ka teised kuulama.” Igas toonis ja üksikus helis võib sisalduda ju samuti kooskõla.

Pärast vaheaega kõlas esmalt orelil Bachi “Passacaglia” c-moll BWV 582 (u 1708–1712). Passakalja pehme, melanhoolne karakter ja variatiivsus korduval bassimeloodial mõjuvad küllap alati haaravalt. Teose läbivaks motiiviks jääb orelipedaali soolo, mille juures on oluline osa tämbril ja nõtkelt liikuval meloodial. See lugu ilmestas selgelt Vanemuise oreli võimalusi.

Orel on pill, mille luksust määratakse muuhulgas keelvilede olemasolu ja hulga järgi, ning kahtlemata ka madalate helide tekitamise võimaluse järgi. Kõrgete helide tarvis on vaja lühemaid vilesid, väga kõrgete jaoks väikseid, nt 10 cm pikkuseid ja lühemaid. Väga madalad helid tekivad suuretest, nt 10 meetri pikkustest viledest (nagu Tartu Pauluse kirikus), mis arusaadavalt on kallimad soetada ja ruumikamad kui lühikesed. Asjaolu, et Vanemuise orelil saab paeluvalt esitada passakaljasid, on luksuse märk.

Ester Mägi “Dialoog” (prelüüd ja koraal) orelile (1992) on meie organistide meelisteos ja kõlanud paljudel Eesti orelitel, milledel on vähemalt kaks manuaali ja pedaal, registreerimiseks piisavalt sobivaid registreid ja parimal juhul ka orelikapp. Kõik see on Vanemuise orelil olemas ning tänu oreli hooldaja Urmas Taniloo suurepäraselt tehtud tööle ei pea interpreet pelgama, ega orelikapp liikudes kriuksu?! Organist valib lähtuvalt loomingulistest taotlustest kas veidi liikuvamad või vaoshoitumad arpedžo-klastrid ning akustika seob nad legato’ks rohkem või vähem. Kõnealuse oreli ja saali omapära seadistas selle teose klaarimaks, kui oleks olnud romantilise helikeelega pillil suurema akustikaga saalis.

Õhtu kõrgpunktiks kujunesid duo-teosed, kus mõlemad interpreedid mängisid koos: J. S. Bachi sonaat viiulile ja klavessiinile nr 1 h-moll BWV 1014 (u 1717–1723) ja Ester Mägi “Vesper” viiulile ja orelile (1990). Oreli ja viiuli dialoog kõlas üllatavalt tasakaalustatult, teineteise tämbreid toetades. Organist kasutas bassiliini väljatoomisel erinevate manuaalide kõladünaamilisi erinevusi. Pillid andsid teineteisele sõna teemade läbiviimisel, polüfoonilised lõigud kõlasid kokku, vaatamata interpreetide suurele omavahelisele distantsile (organist oli väikesel orelirõdul, viiuldaja publiku ees laval) ja koosmängu keerukusele. Just siin ilmnes kontserdi kavasse peidetud idee – kahe ajastu suurmeistri loominguline kohtumine ja vestlus, mis ületab aega.

See märtsiõhtu Vanemuise kontserdimajas jääb meelde haruldase elamusena ja näitas, kui rikkalikult võivad orel ja viiul teineteist täiendada, pakkudes kuulajale luksushetke muusikailmas.