Sõja aja muusika. Mõtteid ja märkmeid Haapsalu vanamuusikafestivalilt


Festivali avakontsert: kammerkoor Voces Tallinn, Haapsalu festivali barokkorkester ja Toomas Siitan. FOTO SABINE BURGER

Euroopas on sõda. Haapsalus toimus 27.– 31. juulini XXIX vanamuusikafestival. Theodor Adorno leierdatud sedastuse, et pärast Auschwitzi on luuletamine barbaarsus, võib rahulikult maha kanda. Olnuks tal õigus, valaksid ukrainlased praegu verd täiesti ilmaaegu, st meil oleks ainult sõda ja barbaarsus ilma vastukaaluta ja ilma igasuguse hingeülenduseta.

Festivali avakontserdil kõlasid Bachi motetid ja kantaadid, kunstilise juhi Toomas Siitani valik nende hulgast oli tabav ja selge ideega. Kontserdi temaatiline ülesehitus kulges väsimusest ja surmavalmidusest lootuse ja usuni. Bachi puhul ei ole nende teemade käsitlus muidugi kunagi lihtlabaselt üks või teine, temal on surmavalmidus ja isegi väsimus ja tüdimus a l a t i koos lootuse ja rõõmuga, eks ole seegi üks põhjusi Bachi juurde alatasa naasta või parem üldse temast mitte liiga kaugele minna. Sageli esitatud motettide ja imekauni kantaadi “Ich habe genug” kõrval kõlas ka noore Bachi “Nach dir, Herr, verlanget mich” (BWV 150), üllatavate kõlaefektidega võimas kompositsioon, mis ka oma tekstiga julgust ja jõudu sisendab. Maria Valdmaa sopranipartiisid nii avakontserdil kui ansambel Floridante laupäevasel kontserdil on Tõnu Õnnepalu oma festivalikirjas (Postimees, 1. VIII 2022) juba kiitnud, ja vaevalt need kedagi külmaks jätta võisid, kuna Valdmaa laulus kohtuvad selgus, õrnus ja kandvus täpse tunnetusega.

Jean Rondeau Bachi "Goldbergi variatsioone" esitamas. FOTO SABINE BURGER

Festivali teiseks päevaks olid ootused väga üles kruvitud. Jaani kirikus astus üles Jean Rondeau, kelle mullune duo Thomas Dunfordiga oli ilmselt üks Haapsalu festivali läbi aegade säravamaid kontserte. Õhtuks aga oli toomkirikusse varutud täiesti teist laadi hõrgutis – Concerto Copenhageni Haydni-tõlgendused.


Rondeau’l oli seekord raskem ülesanne kui mullu – täita saal üksinda, ilma selle haruldase keemiata, mis iseloomustab tema ja Dunfordi ansamblimängu, ja teha seda “Goldbergi variatsioonidega”, mida paljud kuulajad enam-vähem peast teavad. Rondeau sai muidugi hakkama. Kunst on ju “midagi muud”, ja Rondeau ei alustanudki “Variatsioonide” teema-aariaga, vaid meditatiivse improvisatsiooniga – tulge mõelge koos minuga! –, raputades publiku hetkega rutiinsete ootuste võrgust välja. Mitte nii, et “Alguses oli Bach ja seal, näete, on see legendide uttu mähkunud püha mäetipp, “Goldbergi variatsioonid”, terribilis est locus iste, võtke kingad jalast”. On Jean Rondeau, kes on visanud metronoomi vastu seina sodiks ja kammi aknast välja visteeria- või kuldvihmapuhmasse, ja mängib Bachi, nagu ta oleks selle muusika ise eile öösel kirjutanud. Sellise lähenemise puhul on võimalik kuulda pähekulunud teost justkui esimest korda, ja ajuti kogeda sisemise naeru vallandumist – sellise naeru, mis puhkeb, kui ollakse pikalt mingi probleemi üle juurelnud ja ootamatult terendab silme ees lahendus – lihtne, elegantne ja teravmeelne. Ja vaikust nootide vahel, mis paneb publiku hingamist unustama. Kõigil asjaosalistel (välja arvatud need muusikasõbrad, kellele pileteid ei jagunud) vedas imeliselt, et see erakordne kontsert üldse toimus (Rondeau’ tihedas esinemisgraafikus järgnes Haapsalu kontserdile juba järgmisel päeval kontsert Luxembourgis), ja et see leidis aset Jaani kirikus, mitte toomkirikus, nagu algselt kavatsetud (akustilises plaanis ei oleks see end õigustanud).


Õhtusel kontserdil kõlas kolm Joseph Haydni sümfooniat 1770-ndate aastate algusest (nr 47, 44 ja 43), kompositsiooniliste ideede tulevärk, Haydni ainulaadsest huumorimeelest ja elujaatusest pakatav, ka dramaatilistes minoorsetes lõikudes. Sturm und Drang with tongue in cheek. Orkestri ees elas oma kirglikku tõlgitsust maestro Lars Ulrik Mortensen, ja vaevalt võib keegi teine sümfooniat väljendusrikkamalt ja nüansirohkemalt tantsida. Orkester tuli dirigendiga kaasa nagu hea järgija argentiina tangos, muusikute vaimustavat kokkumängu jälgides leidsin end tõmbavat paralleele Jane Austeni romaanide paremate ekraniseeringutega, kus pilkude ja pisižestidega öeldakse kolm korda rohkem kui sõnadega. Energiavoog orkestri ja publiku vahel oli peaaegu uskumatu.


Kolmas festivalipäev pakkus elamusi Eesti ansamblitelt. Jaani kirikus mängis keelpillikvartett M4GNET Viini klassikute kvartette, Haydnit jagus seega lausa kahele festivalipäevale (ja üldse võiks teda sagedamini kuulda olla). Väga võimekad noored instrumentalistid Robert Traksmann, Katariina Maria Kits, Mart Kuusma ja Siluan Hirvoja andsid inspireeriva kontserdi – ka esitatavad teosed olid hästi valitud ning eks ole keelpillikvartett juba žanrina väljakutse eksperimenteerivale mõttele –, ja oli tunda, et selle koosluse puhul pole neil mitte lihtsalt niisama tore koos olla ja mängida, kuna särtsakat esitust kandis pinev tõlgenduslik aktiivsus. Jään suure huviga M4GNETi edasist käekäiku jälgima.


Ansambel Floridante kontsert. FOTO SABINE BURGER

Õhtul esines toomkirikus ansambel Floridante koos Maria Valdmaaga. Floridantel on oma ülesastumisega enamasti mingi lugu jutustada. Selle kontserdi peateemaks oli Telemanni Pariisis käik ja prantsuse kolleegidega koos musitseerimine. Kõlas muusika Telemanni esimesest “Pariisi kvartettide” vihikust (1730), mille helilooja kirjutas Prantsusmaa visiidiks valmistudes, ja teda vastu võtnud prantsuse virtuoosidest heliloojate teosed, nagu flötist Michel Blavet, viiuldaja Jean-Pierre Guignon ja gambamängija Jean-Baptiste Forqueray. Instrumentaalpalade vahele oli selle hiilgava kava koostanud Saale Fischer paigutanud kolm osa Händeli lüürilistest “Saksa aariatest” soolohäälele, soolopillile ja continuo’le. Kuulates kogu seda barokse ilu ja meisterlikkuse üliküllust säravate solistide esituses (Lisa Kawasaki flöödil, Aira Maria Lehtipuu viiulil, Saale Fischer klavessiinil ja Maria Valdmaa taevalik hääl), tuli paratamatult meelde Ludovico Ariosto tõdemus “Raevunud Orlando” XX laulust:

"Naised on alati tippu jõudnud

igas kunstis, kus üles on näidanud hoolt:

mis iganes ajalugu on sellest öelnud,

näeb ta siiski, et pole kuulsusel varjupoolt,

sest ehkki maailm kaua on nendeta olnud,

ei kestma alatiseks jää halb mõju ajavoolt,

ja varjates neid, on au neile ikkagi toonud

kirjanike teadmatus ja kade loomus."


Nüüd sellele kontserdile tänulikult tagasi mõeldes kerkib esile ka niisugune mõtteuid. Ma olen käinud umbes pooltel Haapsalu festivalidel, alati enda jaoks uut muusikat avastanud, aga ei suuda meenutada, et oleks seal kunagi mõne naishelilooja teost kuulnud. Muusikas on vist see revolutsioon veel tegemata, mis kujutava kunsti ajaloos juba pool sajandit silmanähtavate tulemustega kestab – Euroopa kunstiajaloos on naised üles leitud, tehakse näitusi, kirjutatakse raamatuid; Kadrioruski olid hiljutisel Madalmaade meistrite näitusel Catharina van Hemessen, Michaelina Wautier ja Catharina Ykens II kunstihuvilistele näha ja nautida. Ma ei suuda uskuda, et näiteks barokiaja naisheliloojatelt pole midagi esitamis- ja kuulamisväärset leida.


Viimase festivalipäeva kammerkontserdil oli põhirõhk prantsuse gambamuusikal. Üles astusid noored gambavirtuoosid Johanna Randvere ja André Lislevand koos kandlemängija Anna-Liisa Elleriga. Kannel continuo funktsioonis lõi põnevaid kõlamaastikke ja mõjus väga ergastavalt, soolopillina Le Sieur de Machy’ süidis (originaalis viola da gamba’le) aga suisa müstiliselt. Ei puudunud ka Bach, kelle lautosüidi (BWV 997) olid muusikud seadnud kahele gambale ja kandlele – kõlas suurepäraselt. Sellel kontserdil võlus mind muusikute sümpaatne hoiak, nende avastamisrõõm ja selle vahetu jagamine.


Pühapäeva õhtul astus toomkirikus üles Inglismaa vokaalkollektiiv Tenebrae Consort Nigel Shorti juhatusel, keda on kuuldavasti algusaegadest peale püütud Haapsallu esinema tuua. Sel aastal läks see viimaks korda ja festivali lõppkontsert oli ilmselt üks aegade võimsamaid. Ansambel laulis inglise renessansspolüfooniat (John Sheppard, William Byrd, Thomas Tallis, John Blitheman), neid uhkeid aardeid raamistas keskaegne ühehäälne liturgiline laul – kontrast tõstis esile mõlema žanri ajatu ilu. Tahes-tahtmata tuleb tagasi mõelda eelmisel aastal toimunud sarnasele kontserdile, kui Cappella Pratensis laulis Josquin Desprez’ missat - samasuguses süüvivas laadis, samasuguse ülikõrge vokaalkultuuriga. Niisugune ülemaine muusika ei saa kuulajat mõjutamata jätta. (Mida see inimesega täpselt teeb, pole erilist mõtet seletama hakata, ja kui oleks, võiks kontserdid loengute või kirjandusõhtutega asendada.) Ometi muutub vastuvõtt konteksti mõjul. Mullu elasime katku, nüüd sõja tähe all. Ja Tenebrae Consorti lauldud tekstid kannatusnädalast ja Jeremia nutulauludest suhestusid selle ajalooga, milles me praegu elame, ning tegid seda sama otsesel kombel kui avakontserdi tekstiline pool – moodustus festivali mõtteline telg.


Festivalile tagasi vaadates küsisin endalt, kas oskan öelda, mis oli kõige parem. Ja siis taipasin, et sama hästi võiks küsida, kas romaan on parem kui luulekogu või kullerkupp parem kui piibeleht. “Ainult seda omaks hüüa, mis su hinge puudutab”, kirjutas Juhan Viiding. Neid puudutuse hetki jagus igasse kontserti. Sügav kummardus kõigile tegijatele.


170 views