Rockpooperi “Johnny” uus tulemine


Keskel suurepärane laulja Mikk Tammepõld, kel tuli esitada suur osa peategelasele Johnnyle kirjutatud lauludest. FOTO MATS ÕUN.

Rockooper “Johnny” 7. augustil Tartu laululaval: muusika Olav Ehala, Margus Kappel, Jaanus Nõgisto ja Peeter Volkonski, libreto Mihkel Truman ja Birk Rohelend, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Karmo Mende, muusikajuht Olav Ehala, koreograaf Marika Aidla, valguskunstnik Priidu Adlas.


See, et 40 aasta vanune rockooper “Johnny” taas publiku ette jõudis, on väga väärt asi. Eelkõige küll kultuuriloolisest vaatevinklist. Aastatetagusel tormist ja tungist kantud teatrilool on tähendust ja kõlapinda ka tänapäeval.

“Johnny” seekordse lavastuse peategelased olid kahtlematult need kuus hallipäist härrat, kes keset Tartu lauluväljakule ehitatud hiigellava tegid publiku ees meisterlikult ja veendunult oma tööd. Olav Ehala, Margus Kappeli, Jaanus Nõgisto, Ain Vartsi, Priit Kuulbergi ja Toomas Rulli etteaste kaalukus põhineb kogu sellel panusel, mis nad kõik, eesotsas helilooja Ehalaga on andnud eesti muusikalukku. Lavastaja Ain Mäeots poetas ühes teleintervjuus, et Ehala on geenius. Küllap nõustub temaga suur osa eesti muusikasõpradest ja eriti näiteks need koorilauljad, kellel on olnud õnn tema lugusid laulukaare all laulda. Nende muusikute kohalolek ja osalemine pani “Johnny” lavastusele kvaliteedipitseri.

Tundes ära sündmuse tähtsuse, olid korraldajad otsustanud asja väga suurelt ette võtta. See oli plaan, mis siiski tegijate pea kohal lainetena kokku lõi. Kogu produktsioonis oli palju küsimärke. Jäin mõtlema selle üle, kellele see lugu on õieti mõeldud. Vaadates publikut enda ümber, tundus, et suur osa kohalviibijatest oleks vanuse poolest võinud näha ka 40 aasta tagust lavastust. Ometi polnud uus lavalugu mõeldud neile, vaid püüdis eelkõige kõnetada silmanähtavalt nooremat vaatajat.

Kui esialgne libreto tegeles üldinimlike teemadega ja selles olid Mati Unt ja Kalju Komissarov kasutanud Richard Bachi allegoorilise jutustuse “Johanthan Livingston Merikajakas” ainese kõrval ka Anouilh’, Korczaki, Shaw’ ja teiste suurte kirjameeste tekste, siis nende igavikuliste teemade tõlkimine tänapäevasesse olustikku tegi need tublisti lahjemaks ja väiksemaks. Uue, Mihkel Trumani ja Birk Rohelennu libreto kangelast Johnnyt tabavad karmid saatuselöögid nagu kursusetöö printimise ebaõnnestumine, sõnavahetus õppejõuga, tüli isaga ja kõige tipuks kogemata uudistesse sattumine. Siin ongi kõige suurem vastuolu algmaterjaliga. Kui Merikajakas Jonathani tegusid veab pühendumus oma eesmärkidele, kirglik soov uut avastada, oma piire tundma õppida, siis Johnnyga asjad lihtsalt juhtuvad. Tema eesmärkidest ja soovidest ei saa me midagi teada.

Rockooper “Johnny” suur teema on vabaduse ihalus. See tung ja tahtmine on olemas ka muusikas. Nõukogude Eestis oli juba iseenesest julge mõte tuua rockansambel akadeemilisele teatrilavale. Teadupärast suhtusid toonased otsustajad sellesse suure eelarvamuse ja isegi hirmuga. Küllap oli selleks ka põhjust, sest kui lavalt lauldi “Vabadus, vabadus, vabadus ...”, sai sellest järjekordne piisk suurde karikasse, mis kümme aastat hiljem üle ääre prahvatas.

Tegelikult ei saa “Johnny” puhul rääkida ühtsest muusikalisest tervikust, sest lisaks Olav Ehalale panustasid muusika sündi ka Jaanus Nõgisto, Peeter Volkonski ja Margus Kappel, kes kõik on oma käekirja ja isikupärase mõtlemisega loojad. Seekordsesse lavastusesse oli lisatud ka räpilugu, mis muutis pildi omakorda veel kirjumaks. Siiski hakkas muusikaline rida vedama II vaatuse pikas ansamblistseenis, kus korraga tekkis dramaturgiline liin ja joonistusid välja erinevad karakterid.

Kunagi toimus Estonia teatris Wagneri “Tannhäuseri” etendus, kus külalistenori ootamatu haigestumise tõttu toodi tunni ajaga kodust välja Mati Turi, kes, noot ees, laulis partiid lava nurgal, samal ajal kui palavikus külaline hääletult oma rolli mängis. Veidi sarnane lugu oli ka selles lavastuses, kus mängu oli toodud uus tegelane – Inimene, kelle kanda oli kogu loos keskne vokaalne roll. Seda osa mängis suurepärane laulja Mikk Tammepõld, kel tuli esitada ka suur osa peategelasele Johnnyle kirjutatud lauludest ja kes kahtlematult suutis muusikalise mõtte kogu selle ilus publikuni tuua.

Selle võrra vaesestus muidugi Johnny roll, keda kehastas noor ja karismaatiline Franz Malmsten. Ehkki näitlejal on ilusa tämbriga meeldiv hääl, kuluks selleks, et temast saaks Ehala muusika meisterlik esitaja, veel lugematu arv töötunde. Kui palju täpselt, teavad üksnes jumal ja Riina Roose. Liis Remmel on selle tee läbi käinud ja sai rockooperi ühe tuntuima loo “Laul surnud linnust” esitusega hakkama suurepäraselt. Iseasi, kuidas selles peituv allegooria lavastuse kontekstis mõjule pääses.

Säravad ja vokaalselt meisterlikud olid ka Lauri Liivi loodud tegelaskujud. Osatäitjatest paistis silma veel Jan Uuspõld Isa rollis, ehkki oma järjekindlas mõistmatuses mõjus kuju karikatuurina, nagu ka Õppejõud (Margus Jaanovits).


“Johnny” seekordse lavastuse peategelased olid kahtlematult need kuus hallipäist härrat: Ain Varts, Margus Kappel, Priit Kuulberg, Olav Ehala, Jaanus Nõgisto ja Toomas Rull. FOTO MATS ÕUN

Tartu Noortekoori lauljad, kes kandsid lavastuses olulist rolli, olid tublid ja püüdlikud, aga ilmselgelt polnud neil kõigil piisavalt oskusi ja motivatsiooni lavastaja püstitatud keeruliste ülesannete täitmiseks.

Eesti kõigi aegade suurim lava oli tõesti uhke, aga selle publikuhulga jaoks liiga suur. Kohati oli toimuvat raske jälgida ja samas ei olnud ilmselt ka kõiki erakordseid võimalusi lõpuni ära kasutatud. Kui veel kümmekond aastat tagasi oli rockooperis “Ruja” kaamerate ja erinevate ruumidega mängimine värske leid, siis nüüd mõjub etendusest etendusse korduv võte tüütu kohustusliku elemendina.

40 aastat tagasi kõlasid lavastuses kolm monoloogi. Sõna said Giordano Bruno, Jeanne d’Arc ja Janusz Korczak, kes kõik surid oma tõekspidamiste nimel. Ka “Johnny” uuslavastus lõppeb traagiliselt. Aga Elo surm on juhus, tema viimane lend olematusse lihtsalt traagiline eksitus. Ohver, mis ei too lunastust.


30 views