top of page

Riho Sibul. “Viimane”



Uue autoriplaadi materjal oli Riho Sibulal suurel määral salvestatud ja plaan see avaldada valmis. Tema ootamatu lahkumine lisab sellele muusikale paraku kurva kaastähenduse ja nõnda kannab album pealkirja, mida Sibul kindlasti plaadile ei plaaninud.

Riho Sibula erakordsus väjendub enim tema kitarrimängus – kõlades, fraseerimises, harmooniates ja kogu selles heliilmas, kus ta instrumentaalpalad ja eesti luuletajate tekstidele loodud intiimsed laulud hõljuvad. Aga sellel erakordsusel on teinegi tunnus – see, kuidas ta laulis ning milliseid luuletusi kasutas. Viisistatud luulet leiab ka Sibula viimaselt plaadilt. Kümmekond sõpra esitavad vennastekoguduse laadis laulu “Jäid üksi kaardilauda” (Joel Sanga tekst, Erkki-Sven Tüüri seade Sibula idee ja kitarrikatkete põhjal) ning Sibul ise laulab Peep Ilmeti sõnadele loodud loo “Kurbus”. Kaks teksti (“Nii vähe” ja “Vanadus”) on ta leidnud Arbujate põlvkonna vähetuntud luuletajalt Laur Tammelt, kelle read “sa oled mu viimane mõte, kui ükskord minema pean” on usutavasti andnud plaadile ka nime.

Nagu Sibula muusika peamiselt, on ka viimase plaadi lood leebe loobumise loori taga ning pigem sügise või videviku värvides – mõtlikud ja haprad, suure dünaamilise ja vormilise arenduseta. Tema muusikasse valatud meeleolud vältavad enamasti kaks-kolm minutit, eranditeks “Seitse” ja “Üks jutt”, mis kannavad kuulajat kauem ja kaugemale. Ehkki plaadil on ka kaasategijaid, sarnaneb “Viimane” teistele Sibula sooloplaatidele, kus on esil ühe kitarristi, luuletekstide lauldes lausuja ja mõtestaja sisemaailm. Laiemale publikule on kindlasti paremini tuttav Riho Sibula see pool, mis avaldus Eesti aegade ühe suurima rockbändi Ultima Thule käredas kõlas ja sageli iroonilistes tekstides. Aga sooloplaatide salasoppidest kostuvad helid on kindlasti rohkem tema moodi. Kahjuks avab “Viimane” neid soppe tagasipööramatult viimast korda.

21 views
bottom of page