top of page

Quo vadis, Joonas?


Hetk Tobiase "Joonase" esituselt. Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste, solistid Mirjam Mesak, Kai Rüütel-Pajula, Mati Turi, Raiko Raalik. FOTO RENE JAKOBSON / TALLINNA FILHARMOONIA

1909. aastal valmis eesti esimesel professionaalsel heliloojal Rudolf Tobiasel eesti esimene oratoorium “Joonas” (“Joonase lähetamine”), milles leidis väljenduse helilooja soov reformida kirikumuusikat ning pöörata rohkem tähelepanu oma ajastu “seesmisele olemusele”. 80 aastat hiljem toimunud Eesti esiettekande järel nimetas teose redigeerija Vardo Rumessen seda “oluliseks teetähiseks meie [eestlaste] vaimses ärkamises ligi poole sajandi pikkusest nõidusunest”. Tänavu terve aasta kestnud Tobiase 150. sünniaastapäeva pidustuste väärika lõppakordi – eestikeelse ja originaalmuusikaga “Joonase” – tituleeris dirigent Tõnu Kaljuste “eesti muusika tüvitekstiks”. On selge, et Tobiase oratooriumis on algusest peale olnud rohkem ambitsiooni ja “suurte asjade tahtmist” kui pelgalt ühe loovisiku puht muusikaline eneseväljendus ning seetõttu on see vokaalsümfooniline suurteos suutnud püsida päevakajalisena väga erisuguses ühiskondlik-poliitilises kontekstis tänini.

Mõne teose loomislugu ja järelelu on selgelt sirgjooneline ning mõnda ümbritsevad lõputud keerdkäigud, mis ei lase oletustel ja arutlustel vaibuda. “Joonas” kuulub viimaste sekka. Informeeritumale lugejale on kahtlemata teada faktid luhta läinud esiettekandest Leipzigi Andrease kirikus 1909. aastal, oratooriumi pikast varjusurmast, Vardo Rumesseni suure pühendumisega tehtud redigeerimistööst läinud sajandi viimasel veerandil ja sellele järgnenud kahtlustest, kas valminud variant peegeldab ikkagi piisavalt täpselt helilooja originaalkavatsusi, ning lõpuks 2017. aastal alanud uuest “Joonase” uurimise lainest, mille käigus Tõnu Kaljuste ja Mai Simsoni eestvedamisel loodi uus tekstikriitiline redaktsioon ning oratooriumi eestikeelne variant. Viimane suurem tähis pandi maha 2018. aasta suvel, kui Jaani kirikus kõlas uus “Joonas” esimest korda. Nüüdseks on partituuri ja eestikeelset teksti veelgi täiendatud ning selle töö vilju saigi Tallinna metodisti kirikus 13. oktoobril kuulda. Kogu protsessist annab huvitundjale hea ja detailse ülevaate eelmise aasta lõpul Eesti muusika- ja teatriakadeemias Mai Simsoni edukalt kaitstud doktoritöö “Rudolf Tobiase oratooriumi “Joonas” tekstikriitilisest redigeerimisest”, mis on lugemiseks avalikult kättesaadav.


Hetk ettekandest. Taavi Tampuu Joonasena. FOTO RENE JAKOBSON

Praegune “Joonas” erineb Rumesseni versioonist nii partituuri kui keele poolest. Kui muudatused nooditekstis on põhimõttelised eelkõige muusikutele ja muusikateadlastele ning tavakuulaja ei pruugi neid eriti märgatagi, siis teksti küsimus tundub olevat hulga teravam ning dilemma selgelt tajutav. “Joonase” eestikeelse libreto eluõiguses on kaheldud ning selle kasutamisse on suhtutud ettevaatlikult, kui mitte öelda umbusuga, põhjendades seisukohta sellega, et Tobias kirjutas oratooriumi muusika siiski saksa keelest lähtudes. Ka pärast nüüdset eestikeelset ettekannet juhtusin pealt kuulma repliiki publiku seast, et “Diese böse” (proloogi algus) on ikka hoopis midagi muud (loe: parem) kui “Teie, õelad”. Kahtlemata on siin oma tõetera sees ning vähemalt kohati langevad saksa keeles muusika ja sõna tõepoolest loogilisemalt kokku. Eriti kui saab raevukates numbrites saksa konsonantsidega kujukalt kurjakuulutavaid prohvetlikke sõnu pritsida. Ometi ei oleks ma eestikeelse variandi suhtes nii skeptiline. Nagu on öelnud Tõnu Kaljuste, võimaldab omakeelne libreto teksti “koheselt tajuda” ning Joonase sõnum pääseb kuulajale kergemini ligi.

Kuuldud ettekande põhjal näis mulle, et kõige eredamalt tulid eestikeelse teksti eelised esile ansamblites ja kammerlikumates kohtades, kus orkestri saade oli tagasihoidlikum ning sõnadest oli võimalik aru saada kavaraamatus näpuga järge vedamata. Selliseks kirkaks hetkeks oli näiteks eelviimane number, soprani (Mirjam Mesak) ja aldi (Kai Rüütel-Pajula) duett “Mis on see inimene”, mis läks südamesse hillitsetud, hõbedaselt selge ja läbitunnetatud esitusega. Samas ei saa öelda, et suurejoonelisemad koorinumbrid poleks olnud mõjusad. Eriti jäi meelde IV pildi hämmastavalt aktuaalsena tundunud algus, kus laiendatud Eesti Filharmoonia Kammerkoor portreteeris veenvalt ennast täis ja pilkamishimulist Niinive rahvast, kellele prohveti kuulutus korda ei lähe.


Nähtavasti määrab poolehoiu ühele või teisele keelele see, mida arvaja oratooriumist ootab. Kellele on tähtis ennekõike muusikaline väljendusviis ning helikeele ja sõna viimistletud ühtsus, valib ilmselt saksakeelse versiooni. Sellele, keda paelub aga oratooriumi ideeline sisu, võib eestikeelne tekst osutuda tänuväärseks võtmeks helilooja ideede tulemuslikumaks lahtimõtestamiseks. Tobiase kirjutisi lugedes on ju selge, et oratooriumi sisu ja sõnum olid talle väga olulised. Kirjutades kaasaja kirikumuusikast oma tuntud artiklis “Andante religioso” (1910), kurtis Tobias: “Kui piiratud ja kui vaesed mitmekesisteks tunneteväljendusteks on tänapäeva vaimulikule muusikale aluseks olevad tekstid!” Ka oratooriumi algusesse lisatud juhtmõte “see piitsutab kerglast suhtumist usulistesse tõdedesse” lubab arvata, et suhtumise muutust lootis Tobias ellu viia eelkõige teksti kaudu, mis on muidugi leidnud väljenduse vastavas muusikalises vormis.

“Joonase” libreto on vaesusest kaugel. Mitmekihiline tekst on koostatud hoolikalt ja põnevalt, sisaldades katkeid tervest pühakirjast ning olles laetud sümbolitest ja paralleelidest. Arvatakse, et siin oli Tobiasel abiks Peterburi Jaani kiriku õpetaja Rudolf Kallas. Piiblit tundvale inimesele võivad seosed eriti äratundmisrõõmu pakkuda, aga ka kirikukaugematel on, mida avastada. Kuulaja ees rullub lahti palju komplekssem ideede võrgustik kui pelgalt prohvet Joona ja Niinive linna lugu – lunastuse motiiv, paralleelid eesti rahva saatusega jm. Seetõttu tundub mulle eestikeelse versiooni ettekandmine mitte ainult aupaklik kummardus heliloojale, kes lootis oratooriumi ka eesti keelde seada, vaid teene meile endile Tobiase paremaks ja mitmekülgsemaks mõistmiseks.

Sarnaselt libretoga on ka “Joonase” muusikaline külg mitmekihiline ja põnevalt kontrastne. Külluslike ja grandioossete polüfooniliste koorilõikude kõrval on oma koht intiimsematel ja sissepoole vaatavatel numbritel. Tõdesin, et ehkki viie pildiga oratoorium kestab ligi kaks tundi ning keskenduda tundub tänapäeval justkui aina raskem, ei olnud “Joonase” puhul tähelepanu hoida probleem. Ja paljuski aitas sellele kaasa mu meelest just eestikeelne tekst. Vaid II pildi ajal oli esituses lühidalt tajuda justkui mingit väsimust, mis võis olla puhtalt nädalapikkuse salvestamisperioodi nähe. Seega võib öelda julgustuseks neile, kes pole oratooriumiga ise tutvust veel söandanud teha – kipub ju olema nii, et räägime oma tüvitekstidest palju, aga kes siis päriselt terve “Kalevipoja” või “Tõe ja õiguse” viis köidet läbi lugenud on –, et “Joonas” ei osuta suurt vastupanu, eriti emakeeles.

Esitusest niipalju, et kui laval on Eesti parimad professionaalsed koosseisud, karismaatiline ja asjasse uskuv dirigent ning tunnustatud solistid, kes on pealegi nädal aega sama teost salvestanud, siis on loogiline, et tulemus on esmaklassiline ning et muusika paistab esitajatel juba lausa veres olevat. Võib ju norida, et kohati näis tenor (Mati Turi) solistide ansamblis liialt domineerivat ning vahel orkestri ja koori balanss veidi kõikuvat. Lisaks tekitas segadust, et II pildi alguses oli kavaraamatusse märgitud chorus mysticus, aga tegelikult laulis seda osa põhikoorist. Kuid kõik need on liiga väikesed tõrvatilgad, et üldmuljet rikkuda. Küll aga läheb üks kivi publiku kapsaaeda, mida ei tahaks märkimata jätta. Kas tõesti peab lõppakordi järel tekkinud vaikuse kohe plaksutamisega täitma? Olen seda mitmel teiselgi kontserdil tajunud, et liiga kiire aplaus justkui rikub midagi õhustikus ära ning võtab võimaluse kogeda midagi, mida pakub välja hoitud paus. Korraks võiks lävepakul seisatada, muusikamaailmast tavamaailma naastes.


Kokkuvõtteks. “Joonasel” on kahtlemata suurem väärtus kui pelgalt olla omas žanris “eesti esimene”. Tunnistab seda ju kasvõi seegi, et vaatamata Leipzigi esiettekande läbikukkumisele avas partituur Tobiasele tee Berliini kuningliku muusikaülikooli õppejõuks. Ka oratooriumi edukas “ülestõusmine” pikast varjusurmast tõendab teose tugevust. Mis saab aga edasi nüüd, kui nii mitmed sõlmed on lahti harutatud ja “Joonas” paremas seisus kui kunagi varem? Kas sellest saab üks reliikvia, mida olulistel tähtpäevadel pidulikult näidatakse, või midagi käegakatsutavamat? Kas eestikeelne “Joonas” jääb pelgalt sellise versiooni võimalikkuse tõestamiseks ja vanameistri unistuse ilusaks täitmiseks, mis ehk kordub Tobiase 175. sünniaastapäeval, või leitakse selles suurem väärtus? See kõik jääb tulevaste kultuuri- ja muusikaelu korraldajate otsustada. Peaasi, et “Joonas” ei omandaks veidi õõnsa sümboli staatust, millest teatakse ja mida osatakse nimetada, aga mis on sisuliselt jäänud võõraks ja suletuks.

Commentaires


bottom of page