top of page

Puhkused veedame kõik Viljandis ...



Muusikateadlane ja helilooja Leo Normet on kahtlemata eesti muusikaloos üks markantsemaid isiksusi, legend juba oma eluajal. Sirje Vihma-Normeti koostatud mälestusteraamat “Puhkus Viljandis” on omapärase vormiga – see tõukub Sirje ja Leo Normeti nende Viljandis elatud aastail peetud külalisteraamatust. Nende südamlikku koju sattus palju kultuuriinimesi, kes siis esimeseks asjaks vaimustusid korteri aknast avanenud imelisest vaatest Viljandi järvele ega jätnud omi emotsioone vaka alla, vaid lasid õnnelikul pererahval oma vaimustusest osa saada (nagu olid esimest korda sellise vaatega korterisse sattudes teinud ka Normetid ise). Kui õhtu läbi sai, kirjutati võõrustajaile tänusõnad, vahel ka joonistati (vaata raamatu kaant – Lembit Sarapuu joonistus salongi aknast). Külalisteraamatu sissekanded moodustavadki väljaande selgroo, millele siis Sirje on palju materjali juurde otsinud ja lisanud ka oma isiklikke mälestusi (kus ja/või kunas kirjutanuga käidi ja mida tehti), liitnud juurde väljavõtteid Leo päevaraamatuist (nende alusel on Sirje varem välja andnud teose “Kahekõne Leo Normeti päevaraamatuga”, Varrak, 2009, 296 lk), samuti katkeid külaliste (või ka Sirje või Leo) samal ajal ja/või teemaga seotult kirjutatud artiklitest jmt. Kokku tuleb mitmekesine ja kirev sissevaade Eesti ajaloo ühte keerulisse perioodi aastatel 1981–1991, mil meid ruineeris järjest kasvav venestussurve, siis 1980. aastate lõpust seoses tasapisi piiride avanemisega alanud uuenemine koos uute (ja senisega võrreldes oluliselt avaramate) võimalustega ka Leo elus, ja seda kõike siis ühe toonase kultuurielu seisukohalt kahtlemata olulise muusikategelase kirjatööde ja suhete-suhtlemiste-kohtumiste kaudu. Nii et lõpuks leiad end raamatust lugemas nt Vahur Linnuste artiklit “Miks Ilmar Laaban on eriline” (Kultuurimaa, 18. XII 1996) ja ehk üldse ei imestagi, samal ajal kui trükist niisama sirvides võib see kummaline tunduda küll, et kuidas siis nüüd nii kaugele põrutati. Aga kuna ka külalisteraamat ei sea kirjutajaile rangeid piire, siis – miks ka mitte!


On muidugi huvitav, et see Viljandisse sattumine ei olnud pelk juhus, vaid justkui tähtedesse kirjutatud vääramatu jõud – kannab ju pealkirja “Puhkused veedame kõik Viljandis” Leo Normeti tuntuim laul, mis on pärit Boris Kõrveriga kahasse kirjutatud operetist “Hermese kannul”, millega noored poisid 1945. aastal töötasid ja mis 1948. aastal vahetult enne esietendust ära keelati. Ja ehkki Normeti ühele teisele muusikalisele komöödiale, koos Edgar Arroga loodud “Rummu Jürile” kuulub Vanemuise senini läbi kõigi aegade menukaima lavateose aunimetus (sellega anti vahemikus 1954–1966 kokku 223 etendust), pole “Hermesele” veel õnn naeratanud, kuna ka 2004. aastal lõpuks välja tulnud esiettekannet saatus ei soosinud. Just see osalt nihu läinud taastulek andis raamatu autorile ajendi Leo, Sirje ja Viljandi suhted kokku võtta ning nagu autor ütleb: nende ühise tee kõige õnnelikumale perioodile tagasi vaadata.


Kes kõik selle raamatu lehekülgedelt läbi ei jookse! Filmimees Mark Soosaarest välis-Eesti muusika suurkuju Roman Toini, folklorist Mikk Sarvest Soome muusikateadlaste Erik Tawaststjerna ja Eero Tarastini. Tegevuspaikadena on Viljandi kõrval Pärnu-Tartu-Tallinn, Vilnius ja Moskva, Helsingi, Viin ja Pariis ning lõpuks ka Uus Maailm. Juuakse ohtralt teed, kohvi ja šampanjat, süüakse Leo keedetud hõrku neljaviljaputru ja häid kooke, käiakse palju teatris ja kontserdil ning muidugi ka konverentsidel, võetakse ette jalgsimatk Tartust Viljandisse ja rallitakse korduvalt žiguliga Viljandi ja pealinna vahet. Tõeline süntetistlik virvarr!

Leo Normet oli värvikas isiksus sõna otseses mõttes – jälgis, mida selga pani, kandis nooblilt välja oma kirjud kikid, keerutas osavalt jalga ja oli meister sõnu seadma. Lugeja ees on erandliku nurga alt antud sissevaade ühe rikka ja paljusid muusikuid harinud inimese era- ja tööellu – tore paariline juba ülal mainitud, Sirje koostatud eelmisele raamatule Leost.


171 views

Comments


bottom of page