_page-0001.jpg)
Arvo Pärdi loomingust leiab ühe väikese teosekese, mida esitatakse haruharva. 2007. aastal Viivi Luige tekstile kirjutatud “Sei gelobt, du Baum” / “Ole kiidetud, puu” näeb ette küll pisut võõristust tekitava esituskoosseisu – bariton, viiul, gittern ja kontrabass –, kuid huvitav taustalugu ning teadmine, et tolle tundmatu pilli partiid võib esitada ka mandoliini või lautoga, annavad kokku tulemuse, mis igal juhul väärib rohkem tähelepanu.
2003. aasta kevadel viibis kirjanik Viivi Luik Alfred Koechlin Fondi stipendiaadina väikeses Šveitsi linnakeses nimega Willisau. Tolle linna vanas restaureeritud veskis, kus asusid loomeruumid, paiknesid ka elava kontserdieluga kultuurikeskus ja väike, aga peen muusikariistade muuseum. Pillide kollektsiooni juht oli Adrian Steger, kelle elumõtteks oli ja on Luige sõnul muusika. Kuna tegemist on kohaga, kus kõik tundsid kõiki, selgus peagi, et Steger on ka suur Arvo Pärdi muusika austaja. Kui ükskord tuli jutuks helilooja peatselt lähenev ümmargune sünnipäev, meenus Stegerile üks muuseumile kingitud vana puutükk. Ning sel hetkel tärkas tal idee, et sellest puutükist tuleks teha muusikariist ja pühendada see just Arvo Pärdile.
Millest jutt? Nimelt oli 1962. aastal Baseli lähedal Aeschis asuva Blareri pere Tschäpperli veinimõisa viinamarjaistandusest kaevu ehituse käigus juhuslikult kahe-kolme meetri sügavuselt maa seest välja kaevatud valge nulu tüvejupp (umbes 120 cm pikk). Plank pandi hoiule ja unustati, kuniks aastal 2001 selle veinikeldrist taasavastas tisleri huvidega Margareta von Blarer. Hariduselt oreliehitaja, mõistis ta peagi, et leitud puutükk võiks sobida hästi mõne instrumendi valmistamiseks, kuna oli sirgelt kasvanud ja oksteta, nii et aastaringid asetsesid ühtlaselt üksteise kõrval. Perekond otsustas lasta sellest teha viiuli ning annetada järele jäänud nulupakk Willisau pillimuuseumile. Juba tol hetkel aimati, et materjal võiks olla üsna vana, kuid 2006. aastal läbi viidud dendrokronoloogiline C14 uuring tõestas, et langetamise hetkel 200-aastane puu oli maa sees olnud umbes 2300 aastat! Arvatavasti oli puu murdunud maalihke tagajärjel ja kattunud saviga, mis tagas väga head säilimistingimused nii pikaks ajaks.
Adrian Stegeri plaan siiski erinevate asjaolude tõttu kohe ei realiseerunud, kuid 2006. aasta kevadel jõudis teadmine vana puutükist ja selle taustalugu Viivi Luige kaudu Arvo Pärdi kõrvu. Stegeri tagasihoidlik soov oli, et Pärt võiks viisistada kas või ainult üheainsa lause piiblist, mis oleks seotud puude kiitusega. Kuid otsides pühakirjast sobivat tekstilõiku ning inspireerituna konkreetsest taustaloost (teosega seotud kirjavahetus käiski peamiselt Luige kaudu) lisas Viivi Luik ka enda väikese saksakeelse luuletuse “Sei gelobt, du Baum!” (Väidetavalt on see autori ainuke originaalis saksa keeles loodud luuletus, mille ta ise on hiljem tõlkinud ka eesti keelde) ja just sellega haakus Pärt üsna kohe.
Sei gelobt, du Baum!
Du, der du uns Holz für Wiegen und für Särge,
für Orgel und für Geigen gibst!
Du, der du die Erde und Himmel vereinst.
Sei gelobt.
Jeder einzelne Baum auf Erden,
jeder einzelne Baum,
auf Erden.
Ole kiidetud, puu!
Sina, kes sa annad meile puitu
hällide ja sarkade,
orelite ja viiulite jaoks!
Sina, kes sa ühendad taevast ja maad.
Ole kiidetud.
Iga ainuke puu, mis on maa peal.
Iga ainuke puu,
mis on maa peal.
Umbes samal ajal sündis Šveitsis plaan lasta vanast puust valmistada lauto, kuid selle ülesande saanud pillimeister Richard Earle avaldas kahtlust, kas materjal käitub vastavalt taolise instrumendi ehituse nõuetele. Riski vältimiseks pakkus ta omakorda välja idee veidi väiksema korpuse ja teistlaadi ülesehitusega ajaloolisest pillist gittern.
Helilooja loomepäevikuid uurides saame teada, et peale esimesi visandeid mais, hakkas tõsisem loomeprotsess peale 2007. aasta jaanuaris ning helitöö valmis suures osas mõne kuuga aprilli lõpuks. Põneva kokkusattumusena valmis ka pillimeistril samaks ajaks kõne all olev instrument. Vana puu leidis kasutust pilli kõlalauana, korpuse ja kaela jaoks kasutas meister samast piirkonnast pärit 200 aasta vanust kirsipuitu.
Siiski pidi teos jääma “natuke aknalaua peale seisma” ning esiettekanne toimus Willisau kirikus 27. veebruaril 2009, esitajateks Derek Lee Ragin (bariton), Maya Homburger (viiul), Peter Croton (gittern) ja Barry Guy (kontrabass). Kontserdi tegi eriliseks asjaolu, et nii kesk- kui ka nüüdisaegsest muusikast koosnenud kava kõlas nendel kahel igivanast puust valmistatud instrumendil. Valminud teose helikeel on ilmeksimatult pärdilik, sisaldades tintinnabuli-tehnikale omaseid väikesi reegleid, samas jätab muusika piisavalt vabadust mõtiskleda ajaliku ja ajatu üle. Laulja lahutamatuks saatjaks on sama meloodiat unisoonis mängiv, kuid veidi melismaatilisem gittern. Viiul täidab rohkem kommenteerija rolli, olles lühikestes vahemängudes päris laia haardega. Kontrabass hoiab siiski kõike kinni ühes tonaalsuses, vaid veidi enne lõppu sirutuvad poogenpillid äärmuslikesse registritesse, ühendades kujundlikult maa ja taeva. Päris lõpus jääb kõlama üksik gittern, mis mõjub justkui austusavaldusena muistsele puule.
Tõeliselt aukartust sisaldav hetk saabus aga möödunud aastal Arvo Pärdi keskuses teose kirjavahetuse materjale arhiveerides. Adrian Steger oli saatnud heliloojale inspiratsiooniks ka tükikese vanast merevaigukarva puutükist. Nõnda peitub Laulasmaa mändide vahel ka killuke väga vana ajalugu.
Huvilised saavad tutvuda teose salvestusega keskuse kodulehel https://www.arvopart.ee/arvo-part/teos/298/