1. jaanuaril ühelt poolt maiselt kuninglikult, teisalt taevalikult vaimselt kõlanud kahe oreli ja kahe trompeti helide säras alanud 36. rahvusvaheline Niguliste orelinädal näitas nii korraldajate poolt elus hoitud pikaajaliste traditsioonide jõudu kui ka tänulike kuulajate ülisuurt huvi toimuva vastu. Et seljataha on jäänud viiruse põhjustatud piiranguaastad ja ka Nigulistes põhjalikult ette võetud remonditööd, siis lihtsalt ei mallatud kauem oodata ja alustatigi otsekui taassünni värskusega kohe uue aasta esimesel päeval.
36 aastat tagasi pani orelinädalale aluse tollal noor, aga üliettevõtlik (ning selles ajaruumis ka väga julgelt mõelnud) organist Andres Uibo, kes on kontserdivormis orelimuusikat sihikindlalt tutvustanud aastakümneid. Uibo on nüüdseks juba pikalt tegutsenud ka tunnustatud oreliprofessorina, kelle käe alt sirgunud noored organistid on omakorda asunud ilmestama meie orelimaailma.
Orelinädalate (ja -festivalide) toimumisaeg ja mastaapsus on olnud erinev: 1987. aasta septembrikuu alguses oli seitse kontserti, 1989. aasta augusti alguses toimunut on peetud esimeseks rahvusvaheliseks festivaliks, augustikuus 1990 oli juba 37 kontserti (neist 5 Pärnus ja 13 Eestimaa eri paigus), aga üldse on neil festivalidel osalenud koore ja orkestreid, esitatud suurvorme, kogunisti tantsitud jne. Igale aastale on jagunud uusi ideid ja aktsente ning esinejaid lähedalt ja kaugelt, kes kõik on endaga kaasa toonud midagi uut ja põnevat nii repertuaari kui orelikäsitsuse osas. Loomulikult on Andres Uibo kunstilise juhina jälginud nii sisulist tasakaalustatust kui leidnud festivalikavasse eripäraseid, kuid üks traditsioone on olnud ka hoida sõpruskonda – esimesest orelinädalast alates on meil esinenud Edouard Oganessian Prantsusmaalt (kes oli meie ettevõtmistega kursis juba oma õpinguaastail Moskvas professor Roizmani juures). Niguliste orel(id) on inspireerinud looma uusi helitöid, katsetama uusi kontserdivorme (nt nagu 2011, mil orel kõlas öö läbi!) ja rikastanud traditsiooniliste uusaastakontsertidega palju aastaid oma andunud kuulajate uue aastaringi algust. Et seekord tuli sama huvigrupiga kuulajail teha valus valik Niguliste orelinädala ja täpselt samal ajal toimuva Bachi festivali kontsertide vahel, siis mõlemast huvituva kuulajana sooviksin, et edaspidi korralduses midagi muutuks ja avaneks võimalus osa saada kõigest heast, mida kumbki pakub.
Orelinädala avakontsert “Te Deum” oli 1. jaanuaril oma helilises kiituse- ja ülistusrüüs lausa jõululiselt särav, tõestades järjekordselt, et orel on tõepoolest kui võimas Hüüdja Hääl. Kuningliku sära ja väärikusega esitatud Sibeliuse “Intradale” järgnesid Bachi, Charpentier’, Pachelbeli, Padre Davide da Bergamo, Mozarti, Arcadelti/Liszti ja Purcelli teosed, mis kõik olid otsekui sooviklassikast pärit kuulajate lemmikud. Interpreetide koostöö Nigulistele omases pikas järelkajas oli filigraanselt täpne ja murdosasekundiliselt haakuv (peaorelis mängisid organist Andres Uibo ja trompetist Priit Aimla, kooriorelis organist Kadri Toomoja ja trompetist Samuel Jalakas). Sedavõrd helitäiuslik koostöö nende kahe oreli(rõdu) vahel – kord justkui kajana teiselt orelilt muusikat üle võttes ja siis jälle koos helisedes – on elava kontserdi puhul haruldus. Orelimeister Ago Tint valmistas Niguliste põhjaseina orelirõdule koorioreli saksa meistri Arp Schnitgeri Hamburgi dominikaanide kirikule ehitatud barokkoreli eeskujul, see pill võeti vastu 2014. aastal ning on sealtpeale hea kaaslane peaorelile – Rieger-Klossi neljamanuaalilisele suurele pillile. Aga kunagi XVII sajandil olnud Nigulistes koguni neli orelit …
Kolme tšellisti (Andreas Lend, Aare Tammesalu, Johannes Sarapuu) kontsert Bachi ja Vivaldi loomingust pakkus 2. jaanuaril Niguliste Antoniuse kabelis kuulajaile taas täiuselähedasi elamusi. Mängiti ümber Antoniuse piilari, umbes tunni kestnud kontserdil esitatud helitööd järgnesid üksteisele katkematu pingega otsekui üks suur tervik. Omapärase ansamblivõttena mõjusid üksteisele üle antud või üksteiselt haaratud soolosüitide osad, mis tõid ühtlasi väga selgelt esile iga pilli eripärased kõlavärvid. Seda oli põnev jälgida. Tšello ongi sedavõrd sügava väljendusrikkusega pill, et tundub kolmekordses koosluses lausa oreli sugulasena. Eks ju ongi, kui oreli keelregistreid silmas pidada.
Edouard Oganessian pühendas oma oreliõhtu 3. jaanuaril täielikult Liszti loomingule. Kuulsa helilooja teoseid on organistid läbi aastate põiminud oma programmidesse, kuid tervikõhtut on neist suurteostest kujundatud harva. Kuuldud helitööd (sümfooniline poeem “Orpheus” S 98, organisti orelitranskriptsioonidena “Sposalizio” S 161 ja “Lyon” S 156a tsüklist “Années de pèlerinage”) kujunesid otsekui suureks palverännakuks meie kujutlusvõime piirimaile, nõudes kuulajailt samaväärselt jäägitut pühendumust kui organistilt. Seega – sügavpinge algusest otsani.
Barokkansambli LaBande kontsert 4. jaanuaril Antoniuse kabelis viis orelinädala kuulajaid läbi XVI-XVII sajandi justkui muretult mängleva muusika ühte hoopis teise ajaruumi, pakkudes lustlikkust ja nakatavaid rütme, säravat vokaali ja osaliste paindlikult haakuvaid tundeväljenduse puhanguid. See oli eelmise oreliõhtu eksistentsiaalsete teemade järel tõepoolest nagu mingi silmapiirilt üllatuslikult avanenud kirkavärviline oaas, kuhu sattudes ei saanud aru, on see nüüd tõelisus või pettekujutus. Metsosopranite (Helis Naeris, Johanna Maria Ernesaks) selgekõlaliselt kandvad hääled olid väljendusnõtked nii sooloosades kui duetina, ansambel (LaBande nimele kohaselt) haakuvalt mänguline ja toetav kõigis neis laulusõnades kirjeldatud tuhandeis (ja enamgi veel) inimellu kuuluvais ilminguis. Tervikkoosluse alustalana kuulus tollel pika ja mitmekülgse kavaga õhtul kandev osa Kristiina Arele (klavessiin) ja Tõnu Jõesaarele (viola da gamba, barokktšello), kellele soolo-osades lisandus Melissa Jõesaar (barokkviiul).
5. jaanuari oreliõhtu peategelased olid organistid Toomas Trass (J. S. Bachi rollis kooriorelis) ja Edouard Oganessian (Louis Marchand’i osas peaorelis), vahetekste luges ja nende ajalooliste tegelaste vahelise, 1717. aastal toimuma pidanud suure duelli tagamaid avas kunstiteadlane Harry Liivrand. Oli väga põnev jälgida mõlema organisti etteasteid, seda enam, et mina küll kuulsin prantsuse organisti, klavessinisti ja helilooja Louis Marchand’i (1669–1732) heliloomingut täiesti esimest korda. Kavas olid ta märgilisemad teosed “Plein jeu”, “Tierce en taille” ja suurejooneline “Grand dialogue”. Kuulsast prantslasest palju noorem ja tollastele uutele stiilidele avatud olnud Johann Sebastian Bach (1685–1750) on jäänud muidugi maailma muusikalukku. Trass võlus oma improvisatsioonides barokilikult erksa orelikäsitlusega, talle ainuomase meisterlikkusega olid arendatud koraalid “Puer natus in Bethlehem” ja “In dulci jubilo” teemal ning esitatud Bachi “Piece de orgue” kontserdi vägeva lõputeosena. Taolisest duo dialoogi- või “duelli”-õhtust võiks saada üks orelinädalate traditsioone. On ju meilgi organiste, kes on suurepärased prantsuse muusika ja stiili tundjad nagu jagub neidki, kes valdavad hästi saksa, itaalia jt koolkondade erisusi. Kõigi osaliste jaoks võiks see olla igal juhul väga põnev muusikaline kohtumine. Korraldada võiks ka lihtsalt improvisatsiooniõhtuid! Seegi kunst kuulub ju iseenesestmõistetavana organisti ametikutse juurde.
Saksa barokimeistri Georg Muffati “Toccata quinta” jõulised avaakordid Levente Kuzma esituses tõmbasid 6. jaanuari kontserdi kuulajaid hetkega kaasa sellele väga erilisele ja mitmekülgsele teekonnale, mida ungari organisti kava pakkus. Täiuselähedaselt süvenenud olid ta esituses nii saksa (Max Regeri “Introduktsioon ja Passacaglia”) ja prantsuse (Guy Ropartzi “Introduktsioon ja Allegro moderato”, Louis Vierne’i “Finaal” orelisümfooniast nr 4 op. 32 g-moll) hilisromantiliselt tihedakihilised oreliteosed kui ka ülivõimsalt kõlanud barokiaja suurteos Bachi “Kromaatiline fantaasia ja fuuga” BWV 903 Max Regeri seades. Mediteerivaid, kohati vaikuse piirimaile kanduvaid hetki pakkusid sel kontserdil Bachi koraalieelmängu “Liebster Jesu, wir sind hier” ja Zoltán Kodály “Organoedia: Introitus, Kyrie” esitused. Organist on Ungaris kõrgelt hinnatud Kodály loomingu interpreteerijana. Kuuldud kava oli orelinädalal pakutuist tervikuna sisuliselt sügavaim.
Kui orelinädala lõppkontsert 7. jaanuaril võis Mozarti kirikusonaatide ja Beethoveni orelipalade vaheldumisi esitustega tunduda kuulajaile helge ja kerge ja kogunisti lihtsalt lahe, siis esitajate poolelt nähtuna on kogu selle mõnusa loomulikkuse eelduseks ülim meisterlikkus oma alal. Tõepoolest, sellist õhuliselt kristallselget ja nobedat “näputööd” saavad ka organistid demonstreerida vist küll ainult Mozarti ja Beethoveni teoste esituste puhul. Braavo – Kadri Toomoja Niguliste peaorelil, Andres Uibo kooriorelil, Levente Kuzma ja Aivars Kalējs vaheldumisi Martin ter Haseborgi positiivorelil. Kusjuures absoluutse orelivirtuoossuse tulevärk saabus kontserdi lõputeose, Mozarti kirikusonaadi C-duur esitusel, mis lihtsalt pidi tõstma “mugavustoolidelt” ka publiku. Kava oli tonaalselt huvitav jälgida veel sellegi poolest, et justkui “kõik jäi perekonda” ehk kava algas ja lõppes C-duuris, jättes vahepeale põhihelistikule omaselt liikumised subdominandi ja dominandi vahel. Kirikusonaatide esituskoosseis (Arvo Leibur I viiul, Mari-Liis Uibo II viiul, Andreas Lend tšello, Michele Bonfante kontrabass) koos positiivoreliga oli paigutatud Niguliste keskossa. See oli väga leidlik kõlalahendus, sest olles kahe põhioreli vahel täpselt keskosas, kujunes kuulajate jaoks kontserdi “kajahargnemistest” siiski üks suur ja avar ruumiline tervik. Kirikusonaadid (mida minu mäletamist mööda hakati aastaid tagasi propageerima Tõnu Reimanni ja Urmas Vulbi eestvõttel) kõlasid ansambliliselt väga kompaktselt, mida imeliselt juhtis Arvo Leiburi kontsertmeisterlik väljenduslikkus ja tehniline vabadus. Orelinädala lõppkontserdi siiras rõõm lausa “tõukas” meid uude aastasse – võtkem siis vastu kõik hea ja uus!
Kellel uusaasta esimesel nädalal oli talvepuhkus või lihtsalt rohkem aega, sellel oli seda Nigulistes võimalik väga sisukalt veeta juba enne õhtusi kontsertegi. (Kui mina õhtul kontserdile jõudsin, oli garderoob üleriideid täis!) Keskpäevast algasid ekskursioonid, oli võimalik pääseda orelirõdule, tutvuda pilliga ja iga päev saada osa ka õhtupoolsetest orelipooltundidest, kus esinesid (esinemisjärjekorras) Marten Meibaum, Rusudan Chuntishvili, Olga Opryshko, Aivars Kalējs, Andres Uibo ja Tiit Kiik. Populaarseiks kujunesid ka kohtumised ja vestlused jõulukuuse juures, kus külalisteks olid Jüri Kuuskemaa, Boris Dubovik, Marju Kõivupuu, Lydia Rahula, Kaia Haamer ning Tiia-Ester Loitme, kelle sõnul olevat ta tänini Niguliste koguduse liige, sest lahkumisavaldust pole ta esitanud. Niguliste kogudust muidugi juba ammu enam ei ole, kuid see-eest sealne kultuurihuviline kogukond üha kasvab, nagu näitas ka orelinädala rohkearvuline publik, kellest paljud ei kiirustanud sugugi lahkuma ka kontserdi lõppedes, vaid jäädi koduselt isekeskis vestlema ja ekspositsiooni veel- ja veelkord uudistama. Nii et tänavuse aastaalguse kliima külmenemise aegu võis Niguliste orelinädalalt saada tõesti mitmekesist kultuurisooja. Aga järgmise aasta orelinädalasse on mul lisaks varem väljaöeldule veel paar soovi: ootan väga duokontserte orel + soolopill ja orel + soolohääl. Küllap ideedest tulvil kunstiline juht Andres Uibo, kes on korraldanud ühtekokku juba 71 suurt festivali, midagi põnevat jälle välja mõtleb.