Nick Cave, kaos ja inspiratsioon


FOTO JOSE COELHO / ATP / SCANPIX

Enamik rockitähti on hädas vananemisega. Enamasti jäävad nad justkui igavesti nooreks ja leierdavad kontsertidel oma noorpõlvehitte. Või vastupidi, püüavad komponeerida klassikalist muusikat, nagu näiteks Paul McCartney, kelle “Liverpooli oratoorium” pani kriitikud teravmeelitsema.

Nick Cave edeneb hästi. Tal täitub varsti 65 eluaastat, kuid vanadust ei paista kuskilt. Ikka on tal uued ideed ja loomingulised pöörded, uued laulud ja albumid. Tema fantaasiasoon näib lõputu ja toitub põhjatust allikast – inimese elust.

Cave ei takerdu minevikku ega jää end imetlema noorpõlvesähvatuste paistel. Ta on suutnud edasi minna ja kasvada – nii muusiku kui inimesena. Küpsemist toetab ka väline imidž, rõhutatult “vanamoeline” stiil. Laulja kannab härrasmehelikku ülikonda, trendikaid kingi ja lopsakaid klotsersõrmuseid.

Tal on meeldejääv hääl, erilise värviga tume tämber. Lavaesinejana on austraallane erakordselt sugestiivne, intensiivne ja keskendunud. Esinemistel on tal kombeks astuda kuulajatele väga lähedale ja publikut kätelda või kontserdi keskel lausa sukelduda rahvamassi. Ka väljaspool kontserditegevust püüab ta pidada oma kuulajatega vahetut kontakti ja hoida neid oma vaimuruumis.

Ehkki Nick Cave on eelkõige tuntud muusikuna, on ta renessansiajastu ideaalide sarnaselt universaalne – kunstnik, kirjanik, poeet, näitleja ja stsenarist ühes isikus. Muusika kõrval on suurt rolli Cave’i loomingus mänginud tänapäeva võimsaim meedium film. Kinolinale ilmus Nick Cave esmakordselt 1987 Wim Wendersi fantaasiafilmis “Wings of Desire”, mis räägib purustatud Berliini kohal valvavatest inglitest. Wenders kutsus filmi musitseerima austraallase Cave’i, kes oli tema sõnul nii omapärane, “nagu teiselt planeedilt”.

Cave’i filmirollidest uusim on ulmekirjanik H. G. Wellsi kehastamine Will Sharpe’i filmis “The Electrical Life Of Louis Wain” (2021), kus nimiosa, inimestena kujutatud kasside joonistamisega kuulsaks saanud kunstnikku mängib Benedict Cumberbatch. Kusjuures Louis Wain on ka üks Cave’i lemmikkunstnikke. Cave on loonud muusika umbes 50 filmile, suure osa neist kahasse Warren Ellisega. Tema stsenaariumi järgi tehtud filmidest on kuulsaim “The Proposition” (rež John Hillcoat, 2005). Russell Crowe’i ettepanekul kirjutas ta stsenaariumi ka kultusfilmi “Gladiaator” jätkuosa tarvis, kuid filmitegemiseni see ei jõudnud.

Üks Cave’i stsenaariumiga film räägib temast endast. Iain Forsythi ja Jane Pollardi “20 000 päeva maa peal” (“20,000 Days On Earth”, 2014) kujutab üht hüpoteetilist päeva umbes 54-aastase Cave’i elust. See on üks veenvamaid portreefilme, mida olen näinud. Muidugi, peategelane on kogenud näitleja ning mängib oma rolli mõnuga. Ta paistab filmis just sellisena, nagu ta tundub laval või oma lauludes – vaimukas ja veidi müstiline. Loomingu kohta räägib Cave filmis rockmuusiku kohta tavatut juttu, et ei saa loota jumalikule sähvatusele, vaid tuleb iga päev minna stuudiosse tööd tegema, kuigi võibolla mitu nädalat ei tule resultaati. *******

Nick Cave on pärit Austraalia Victoria osariigi väikelinnast Wangarattast. Ta kasvas õpetajate peres koos kahe venna ja õega. Noorust on ta kirjeldanud “imekauni kaosena”, kus lastel oli palju vabadust. Kirjandusõpetajast isa Colin Cave’i elutöö oli legendaarse lindprii Ned Kelly eluraamat. Kelly oli bushranger, austraalia Robin Hood, kes röövis rikkaid ja andis vaestele. Miskit selle vabamehe elust ja hoiakutest leidub ka Nick Cave’i lauludes.

Isa eluvaated olid Nickile väga olulised. Korduvalt on ta intervjuudes pajatanud, kuidas isa tutvustas 9-aastasele poisile kirjandusest arusaamist Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” ning Nabokovi “Lolita” näitel. Poisi musikaalsust arendas ema, kes pani ta varakult kirikukooris laulma ja klaverit õppima. Vanema venna eeskujul huvitas Nicki progerock: King Crimson, Pink Floyd, Jethro Tull jt. Varasemate lemmikute hulgas on ka Leonard Cohen ning austraalia punkbänd The Saints. Emaga sidus Nicki eluaegne sügav sõprus. On üsna haruldane, et kahekümnendates eluaastates poeg saadab emale Londonist ja Berliinist pikki, joonistustega illustreeritud kirju oma elust ja otsingutest.

Pärast keskkooli alustas Cave 1976. aastal Caulfieldi instituudis kunstiõpinguid, kuid jättis need pooleli. Nick oli 19-aastane, kui isa hukkus autoõnnetuses ning ta on seda sündmust nimetanud esimeseks šokiks oma elus. Umbes samal ajal sai temast heroiinisõltlane. Kunstiõpinguteks polnud tal järjekindlust, kuid ta on meenutanud seda kahetsuseta, sest kunstniku elu oleks ta enda sõnul sobimatult üksildane.

Siis tulid bändid. Nick Cave’i ja kunstikoolisõprade punkansambel The Boys Next Door tegi lärmakat ja provokatiivset muusikat. Laulud rääkisid õuduslugusid mõrvadest ja pahedest, kuid neis on ka psühhedeelset lüürikat ja huumorit. Nick oli ansambli raevukas vokalist, väljanägemiselt nagu keskaegselt maalilt maha astunud – suurejooneliselt metsik, juuksed ja keskmine sõrm püsti, silmalainer toetamas sünget pilku.

Melbourne’ist Londonit vallutama minnes võttis grupp uue nime – The Birthday Party. Ausside väljakutsuvad kontserdid ei saavutanud erilist edu, kuid ansambel jättis siiski muusikaajalukku suurema jälje kui mõni tolleaegne menugrupp. The Birthday Party pääses ennast näitama BBC legendi John Peeli raadiosaatesse ja nende albumi avaldas sõltumatu, kuid siis üpris tuntud plaadifirma 4AD.

1980-ndate alul otsis Nick Cave õnne loomingulist energiat pulbitsevas Berliinis. Huvitav on mõelda, et samal ajal asus Berliini ka Arvo Pärt oma perega.

Saksamaal elas Cave üsna hektilist elu enesehävituse piiril ja oli enda väitel pidevalt teatavas (narkootilises) udus. Üks ekstravagantseid lugusid räägib tema Berliini korterist, pisikesest katusekambrist, kus ei mahtunud püstigi seisma. Fotodelt on näha magamisase keset raamatuhunnikuid, seintel rippumas veidrad pildid ja segaduse keskel noor Cave kirjutamas oma esimest raamatut.

Ta on kirjutanud kaks kummalist romaani. Piibliloost ainet saanud “And The Ass Saw The Angel” käsikiri olevat keerulistes oludes koguni kaks korda kaotsi läinud ja seejärel uuesti kirjutatud. Suurem edu saatis Cave’i teist romaani “The Death of Bunny Munro”, mis on musta huumoriga lugu müügimehest ja tema pojast, kelle jälil liigub mõrtsukas. 2015. aastal ilmus Põhja-Ameerika turnee lennureisidel (tühjadele) oksekottidele kirja pandud märkmetest raamatuke “The Sick Bag Song”.

Berliinis sai 1983. aastal alguse Cave’i elukestev ansambel The Bad Seeds, kus tema kõrval olid tollal kandvad jõud Blixa Bargeld ja Mick Harvey. Muusika oli võrreldes The Birthday Party’ga oluliselt mitmekesisem. Bändi tegi laiale publikule tuntuks Nick Cave’i ja poplaulja Kylie Minogue’i duett “Where The Wild Roses Grow”. Kaunitari ja leebe koletise video mängis kuulsaks MTV ja seda on näinud needki, kes Cave’st muud ei tea. Lugu ilmus albumil “Murder Ballads” (1995), mis on üks The Bad Seedsi edukamaid plaate. Tänaseks on ansamblil ilmunud 17 eriilmelist albumit. Lõviosa lugude autor on Nick Cave.

Cave’i loomingu suured teemad on usk ja patt, headus ja kurjus, surm ja kirgastumine. Ja muidugi armastus. Väsimatult on ta otsinud mingit oma absoluuti, kaalunud tõde ja üritanud luua oma mütoloogiat, kus on lisaks kristlikule piiblile mitmesuguste usundite elemente. Tema lauludest kõlab vastu suur muusikaline elurännak, lausa odüsseia.

Laululoomingus oli Cave’il kaks suurt pööret – 1997 albumiga “The Boatman’s Call” ning 2019, mil ilmus “Ghosteen”. “The Boatman’s Call” on läbinisti leebe romantiliste ballaadide album, mille impulsiks sai lahkuminek tollasest elukaaslasest PJ Harveyst. Kuigi album ilmus Nick Cave & The Bad Seeds nime all, on see suuresti laulja kammerlik soolo. Albumil on ka Cave’i austajate suurimaid lemmiklaule “Into My Arms”, mis on kõlanud nii laulatustel kui matustel. 2019 ilmunud “Ghosteen” meditatiivsete, seesmiselt pinges lauludega aga ei kõla enam sugugi rockmuusikana.

Nick Cave ja tema muusa Susie Bick. FOTO SCANPIX / DOUG PETERS / EMPICS ENTERTAINMENT

*****

1990-ndate lõpp on Cave’i jaoks murranguline aeg. Ta kohtas oma elu armastust Susie Bicki ja suutis heroiinist lahti saada. Sajandivahetusel sündisid perre kaksikud Earl ja Arthur. Varasematest suhetest oli Cave’il kaks poega – Luke ja Jethro.

Rockmuusika “pimeduse printsiks” hüütud mehe loomingus süvenes tundeline pool. 2001 ilmus Cave’i üks parimaid albumeid “No More Shall We Part” karedakõlaliste poeetiliste ballaadidega.

Oma 20 aasta pikkuse heroiinisõltuvuse kohta räägib Cave tagantjärele, et tal polnud probleem ei uimasteid tarvitada ega neist loobuda. See polnud muidugi lihtne, kuid loobumine on olnud üks Cave’i suuri andeid. Ta on suutnud seljataha jätta staarielu pahupoole ning leidnud enda kõrvale loovad ja toetavad inimesed. Ta on osanud küpseda ja leida inspiratsiooni väikestest asjadest.

Cave’i loomingus oli selle sajandi esimene kümnend hea ja viljakas periood. Kontserdireisid, albumid, filmid. The Bad Seedsi kõrvalhüppena tegi ta Warren Ellisega paar aastat ka väiksema koosseisuga gruppi Grinderman.

2015. aastal juhtus tragöödia, mis toonib kõike järgnevat. Üks kaksikutest, 15-aastane Arthur proovis sõpradega LSDd ja kukkus Brightoni kaljult alla. Nick Cave’i viimaste albumite peateema on lein.

2019 sügisel ilmunud “Ghosteen” on suur kurbuse sümfoonia. Terviklik, meditatiivne ja lausa liturgilistes mõõtmetes pühalik, algusest lõpuni. Lood on hüpnootilise kulgemisega, Cave’i laule ja deklamatsioone toetab Warren Ellise analoogsüntesaatori pehme kõla. Albumi kaanepilt on Tom DuBois’ religioosset ideaalmaailma kujutav “The Breath of Life”.

Kui Arthur hukkus, sai Nick palju kaastundeavaldusi ja kirju. Inimesed soovisid temaga jagada oma leinakogemusi. Leinakirjadest saigi alguse internetis küsimuste-vastuste blogi, millele Cave pani nime ühe oma ammuse laulu järgi “The Red Hand Files”. Dokumentaalfilmis “This Much I Know To Be True” räägib Cave, et ta on saanud blogisse rohkem kui 38 000 kirja. “Suhtlemine “punase käe failides” ei seisne ainult küsimustes-vastustes, vaid teineteise ärakuulamises. Mõnda neist küsimustest olen kandnud oma mõtteis terve aasta. Kuidas on elada, kui sekkub jõud, mille üle pole meil kontrolli!” Nick Cave kirjutab vastuseid oma elukogemustest lähtudes, filosoofiliselt ja armsalt. Blogis tuleb ette ka erilisi mälestusi ja humoorikaid lugusid.

Kuulajatega suhtlemise jätkuks sai kontsertvestluste sari “Conversations with Nick Cave” 2019. aastal. See oli väga eriline, emotsionaalselt laetud ettevõtmine. Vähe on selliseid artiste, kes söandaks tulla n-ö paljakäsi lavale hulga inimeste ette, vastama saalist hüütud küsimustele ja mängima neist küsimustest inspireeritud laule.

Käisin sel omalaadsel kolmetunnisel grupiteraapia õhtul “Conversations with Nick Cave” Amsterdami Concertgebouw’s ja Helsingi Musiikkitalos. Publikut liitis sõpruse ja avatuse meeleolu. Mõlemal kontserdil oli ligi 2000 inimest, küsimusi sadas igast reast ja show’ kujundaski tegelikult publik ise. Iga hetk võis juhtuda midagi liigutavat või ka piinlikku. Oli nauditav jälgida, kuidas Nick püüdis “söödu” kinni ja reageeris.

Nick Cave oma töölaua taga. FOTO SCANPIX / CAPITALPICTURES.COM

Nick Cave’i eluloonäitus “Stranger Than Kindness” avati 2020 Kopenhaageni rahvusraamatukogus ja on nüüd rännanud Montreali. Näitus annab värvika pildi Cave’i loomingust, elustiilist ja inspiratsiooniallikatest. Külastajal on võimalik vaadata mitmekesist ekspositsiooni, uurida tema asju, istuda Cave’i kirjutuslaua taga ja mängida tema klavereid, sirvida kassette ja plaate.

Väga hämmastav osa Nick Cave’i asjadekogust on tema käsitsitehtud raamatud ja päevikud. Näiteks sõnaraamat erilise väe ja vibratsiooniga sõnadest. Samuti ilmavaatluste päevikud, mille kommentaariks on Cave öelnud, et ta uuris, kuidas Briti saarte halba ilma oma kasuks pöörata.

Cave’i asjadekogus on veel legendideks muutunud talismane, nagu näiteks Berliini turult ostetud karbike kolme tüdruku patsiga, mis on jõudnud mitmesse laulu. Või Nina Simone’i nätsutatud närimiskumm, kuskilt urkast leitud Kylie Minogue’i brändiga käekott. Eksponeeritud on ka suur raamatukogu, kus on religiooni alusteoseid, Cave’i lemmikmuusikute elulugusid, aga ka klassikalise muusika kirjandust ja näiteks balleti põhialuste õpik.

Näitusel oli väljas ka valik Nick Cave’i enda joonistusi, veidraid erootilisi stseene, muuhulgas ka verega joonistatud pildid (veri on süstiva narkomaani kõige kättesaadavam maalimisvahend, ütleb Cave) ja joonistusi lauludest, sest mitmest loost ongi sündinud esmalt pilt. “Lauludel on oma nõudmised ja igatsused, oma elu,” ütleb Cave. Jah, tõepoolest. Polnud ju ette teada, et näiteks lugu “The Mercy Seat” (1988) kaverdab ühel päeval Cave’i iidol Johnny Cash või et ta ise esitab seda kõigil kontsertidel järgneval neljal aastakümnel.

Cave’i pildikollektsioonist olid näitusel kõrvuti religioossed stseenid ja pornograafiapildid ning mitmeid Louis Waini joonistusi inimkassidest. Piiblisüžeedest huvitab Cave’i põhiliselt kaks – Jeesuslaps neitsi Maarja kätel ja Jumalaema hoidmas surnud Jeesust. “Minu jaoks on kujutluspilt lapsega emast ja leinavast emast arusaam maailmast ja selle hävimisest”. Suhteid religiooniga on temalt pinnitud paljudes intervjuudes. “Jumal võib olla surnud, kuid me peame töötama selle nimel, et luua oma jumal, kes meid püsti hoiab,” ütleb Cave.

Koroona-aastatel mõtles Cave välja uusi vorme kontaktiks kuulajatega. YouTube’i kanalil mängis ööpäevaringselt The Bad Seeds TV, kus jooksid videod, ülesvõtted kontsertidelt ja ka fännide salvestatud koduvideod. Lockdown’i perioodi kuulub ka Nick Cave’i kontsertfilm “Idiot Prayer”, kus ta üksinda klaveri saatel laulab Londonis Alexandra Palace’is oma populaarseid laule.

2021 ilmus album “Carnage”, mille Nick Cave ja Warren Ellis salvestasid paari stuudiopäevaga. Kui “Ghosteen” pani Cave’i rockilembese publiku kannatuse (ehk pigem kannatamatuse) proovile, siis “Carnage’i” muusikas on taas sünget, lausa apokalüptilist energiat. “Carnage’i” ja “Ghosteeni” lugudega andsid Nick Cave ja Warren Ellis ka ulatusliku kontserditurnee möödunud aastal koroonaperioodide vahel Euroopa linnades ja Ameerika mandril.

Väga kogenud live-ansamblil Nick Cave & The Bad Seeds on olnud ligi neli aastat kontserdipaus. Nüüd on planeeritud suveks kogu Euroopa kattev suur turnee, mis ulatub esmakordselt ka Eestisse, Haapsallu 18. augustil. Kava lõviosa on 2000-ndatel ilmunud albumite rock-lugudest – headest live-lugudest läbi aastakümnete ja mõned palad viimastelt albumitelt “Ghosteen” ja “Carnage”. Kuuldavasti on kahekümne kontserdipala hulgas armastuslaulud “Into My Arms” ja “The Ship Song”, ikoonilised “Right Red Hand”, “Tupelo”, “Jubilee Street” jm. Ning ka seni live’is esitamata “Vortex”.

Filmis “This Much I Know To Be True” rääkis Cave, kuidas ta vastavalt valitsuse soovitusele otsis endale koroona-ajal uue tegevuse ning hakkas keraamikuks. Töökojas valmistas ta seeria väikesi keraamilisi skulptuuristseene – sarvilise sünd, sirgumine, armastus, sõjad, vanadus ja surm. Kuigi seda pole otsesõnu öeldud, on kujukeste sarjal sümboolne side Cave’i kõige suurema inspiratsiooniallika, tema enda eluga. Seeria viimane skulptuur on surnud kuradist ja lapsest, kes annab talle andeks.

348 views