Nick Cave, kaos ja inspiratsioon


FOTO JOSE COELHO / ATP / SCANPIX

Enamik rockitähti on hädas vananemisega. Enamasti jäävad nad justkui igavesti nooreks ja leierdavad kontsertidel oma noorpõlvehitte. Või vastupidi, püüavad komponeerida klassikalist muusikat, nagu näiteks Paul McCartney, kelle “Liverpooli oratoorium” pani kriitikud teravmeelitsema.

Nick Cave edeneb hästi. Tal täitub varsti 65 eluaastat, kuid vanadust ei paista kuskilt. Ikka on tal uued ideed ja loomingulised pöörded, uued laulud ja albumid. Tema fantaasiasoon näib lõputu ja toitub põhjatust allikast – inimese elust.

Cave ei takerdu minevikku ega jää end imetlema noorpõlvesähvatuste paistel. Ta on suutnud edasi minna ja kasvada – nii muusiku kui inimesena. Küpsemist toetab ka väline imidž, rõhutatult “vanamoeline” stiil. Laulja kannab härrasmehelikku ülikonda, trendikaid kingi ja lopsakaid klotsersõrmuseid.

Tal on meeldejääv hääl, erilise värviga tume tämber. Lavaesinejana on austraallane erakordselt sugestiivne, intensiivne ja keskendunud. Esinemistel on tal kombeks astuda kuulajatele väga lähedale ja publikut kätelda või kontserdi keskel lausa sukelduda rahvamassi. Ka väljaspool kontserditegevust püüab ta pidada oma kuulajatega vahetut kontakti ja hoida neid oma vaimuruumis.

Ehkki Nick Cave on eelkõige tuntud muusikuna, on ta renessansiajastu ideaalide sarnaselt universaalne – kunstnik, kirjanik, poeet, näitleja ja stsenarist ühes isikus. Muusika kõrval on suurt rolli Cave’i loomingus mänginud tänapäeva võimsaim meedium film. Kinolinale ilmus Nick Cave esmakordselt 1987 Wim Wendersi fantaasiafilmis “Wings of Desire”, mis räägib purustatud Berliini kohal valvavatest inglitest. Wenders kutsus filmi musitseerima austraallase Cave’i, kes oli tema sõnul nii omapärane, “nagu teiselt planeedilt”.

Cave’i filmirollidest uusim on ulmekirjanik H. G. Wellsi kehastamine Will Sharpe’i filmis “The Electrical Life Of Louis Wain” (2021), kus nimiosa, inimestena kujutatud kasside joonistamisega kuulsaks saanud kunstnikku mängib Benedict Cumberbatch. Kusjuures Louis Wain on ka üks Cave’i lemmikkunstnikke. Cave on loonud muusika umbes 50 filmile, suure osa neist kahasse Warren Ellisega. Tema stsenaariumi järgi tehtud filmidest on kuulsaim “The Proposition” (rež John Hillcoat, 2005). Russell Crowe’i ettepanekul kirjutas ta stsenaariumi ka kultusfilmi “Gladiaator” jätkuosa tarvis, kuid filmitegemiseni see ei jõudnud.

Üks Cave’i stsenaariumiga film räägib temast endast. Iain Forsythi ja Jane Pollardi “20 000 päeva maa peal” (“20,000 Days On Earth”, 2014) kujutab üht hüpoteetilist päeva umbes 54-aastase Cave’i elust. See on üks veenvamaid portreefilme, mida olen näinud. Muidugi, peategelane on kogenud näitleja ning mängib oma rolli mõnuga. Ta paistab filmis just sellisena, nagu ta tundub laval või oma lauludes – vaimukas ja veidi müstiline. Loomingu kohta räägib Cave filmis rockmuusiku kohta tavatut juttu, et ei saa loota jumalikule sähvatusele, vaid tuleb iga päev minna stuudiosse tööd tegema, kuigi võibolla mitu nädalat ei tule resultaati. *******

Nick Cave on pärit Austraalia Victoria osariigi väikelinnast Wangarattast. Ta kasvas õpetajate peres koos kahe venna ja õega. Noorust on ta kirjeldanud “imekauni kaosena”, kus lastel oli palju vabadust. Kirjandusõpetajast isa Colin Cave’i elutöö oli legendaarse lindprii Ned Kelly eluraamat. Kelly oli bushranger, austraalia Robin Hood, kes röövis rikkaid ja andis vaestele. Miskit selle vabamehe elust ja hoiakutest leidub ka Nick Cave’i lauludes.

Isa eluvaated olid Nickile väga olulised. Korduvalt on ta intervjuudes pajatanud, kuidas isa tutvustas 9-aastasele poisile kirjandusest arusaamist Dostojevski “Kuritöö ja karistuse” ning Nabokovi “Lolita” näitel. Poisi musikaalsust arendas ema, kes pani ta varakult kirikukooris laulma ja klaverit õppima. Vanema venna eeskujul huvitas Nicki progerock: King Crimson, Pink Floyd, Jethro Tull jt. Varasemate lemmikute hulgas on ka Leonard Cohen ning austraalia punkbänd The Saints. Emaga sidus Nicki eluaegne sügav sõprus. On üsna haruldane, et kahekümnendates eluaastates poeg saadab emale Londonist ja Berliinist pikki, joonistustega illustreeritud kirju oma elust ja otsingutest.

Pärast keskkooli alustas Cave 1976. aastal Caulfieldi instituudis kunstiõpinguid, kuid jättis need pooleli. Nick oli 19-aastane, kui isa hukkus autoõnnetuses ning ta on seda sündmust nimetanud esimeseks šokiks oma elus. Umbes samal ajal sai temast heroiinisõltlane. Kunstiõpinguteks polnud tal järjekindlust, kuid ta on meenutanud seda kahetsuseta, sest kunstniku elu oleks ta enda sõnul sobimatult üksildane.

Siis tulid bändid. Nick Cave’i ja kunstikoolisõprade punkansambel The Boys Next Door tegi lärmakat ja provokatiivset muusikat. Laulud rääkisid õuduslugusid mõrvadest ja pahedest, kuid neis on ka psühhedeelset lüürikat ja huumorit. Nick oli ansambli raevukas vokalist, väljanägemiselt nagu keskaegselt maalilt maha astunud – suurejooneliselt metsik, juuksed ja keskmine sõrm püsti, silmalainer toetamas sünget pilku.

Melbourne’ist Londonit vallutama minnes võttis grupp uue nime – The Birthday Party. Ausside väljakutsuvad kontserdid ei saavutanud erilist edu, kuid ansambel jättis siiski muusikaajalukku suurema jälje kui mõni tolleaegne menugrupp. The Birthday Party pääses ennast näitama BBC legendi John Peeli raadiosaatesse ja nende albumi avaldas sõltumatu, kuid siis üpris tuntud plaadifirma 4AD.

1980-ndate alul otsis Nick Cave õnne loomingulist energiat pulbitsevas Berliinis. Huvitav on mõelda, et samal ajal asus Berliini ka Arvo Pärt oma perega.

Saksamaal elas Cave üsna hektilist elu enesehävituse piiril ja oli enda väitel pidevalt teatavas (narkootilises) udus. Üks ekstravagantseid lugusid räägib tema Berliini korterist, pisikesest katusekambrist, kus ei mahtunud püstigi seisma. Fotodelt on näha magamisase keset raamatuhunnikuid, seintel rippumas veidrad pildid ja segaduse keskel noor Cave kirjutamas oma esimest raamatut.

Ta on kirjutanud kaks kummalist romaani. Piibliloost ainet saanud “And The Ass Saw The Angel” käsikiri olevat keerulistes oludes koguni kaks korda kaotsi läinud ja seejärel uuesti kirjutatud. Suurem edu saatis Cave’i teist romaani “The Death of Bunny Munro”, mis on musta huumoriga lugu müügimehest ja tema pojast, kelle jälil liigub mõrtsukas. 2015. aastal ilmus Põhja-Ameerika turnee lennureisidel (tühjadele) oksekottidele kirja pandud märkmetest raamatuke “The Sick Bag Song”.

Berliinis sai 1983. aastal alguse Cave’i elukestev ansambel The Bad Seeds, kus tema kõrval olid tollal kandvad jõud Blixa Bargeld ja Mick Harvey. Muusika oli võrreldes The Birthday Party’ga oluliselt mitmekesisem. Bändi tegi laiale publikule tuntuks Nick Cave’i ja poplaulja Kylie Minogue’i duett “Where The Wild Roses Grow”. Kaunitari ja leebe koletise video mängis kuulsaks MTV ja seda on näinud needki, kes Cave’st muud ei tea. Lugu ilmus albumil “Murder Ballads” (1995), mis on üks The Bad Seedsi edukamaid plaate. Tänaseks on ansamblil ilmunud 17 eriilmelist albumit. Lõviosa lugude autor on Nick Cave.

Cave’i loomingu suured teemad on usk ja patt, headus ja kurjus, surm ja kirgastumine. Ja muidugi armastus. Väsimatult on ta otsinud mingit oma absoluuti, kaalunud tõde ja üritanud luua oma mütoloogiat, kus on lisaks kristlikule piiblile mitmesuguste usundite elemente. Tema lauludest kõlab vastu suur muusikaline elurännak, lausa odüsseia.

Laululoomingus oli Cave’il kaks suurt pööret – 1997 albumiga “The Boatman’s Call” ning 2019, mil ilmus “Ghosteen”. “The Boatman’s Call” on läbinisti leebe romantiliste ballaadide album, mille impulsiks sai lahkuminek tollasest elukaaslasest PJ Harveyst. Kuigi album ilmus Nick Cave & The Bad Seeds nime all, on see suuresti laulja kammerlik soolo. Albumil on ka Cave’i austajate suurimaid lemmiklaule “Into My Arms”, mis on kõlanud nii laulatustel kui matustel. 2019 ilmunud “Ghosteen” meditatiivsete, seesmiselt pinges lauludega aga ei kõla enam sugugi rockmuusikana.

Nick Cave ja tema muusa Susie Bick. FOTO SCANPIX / DOUG PETERS / EMPICS ENTERTAINMENT

*****

1990-ndate lõpp on Cave’i jaoks murranguline aeg. Ta kohtas o