“New Estonian Chamber Music”. Eesti Muusika Infokeskus


Eesti muusika infokeskuse kammermuusika-helikandjale on koha saanud kaheksa komponisti – küllalt kopsakas valik, mille üle mõelda ja arvamusi sättida.


Tatjana Kozlova-Johannes “Nurgad” kuuele esitajale, kus ansambel U: instrumentaariumi on rikastatud heljumitega elektrikitarridelt, on plaadi kõige mitmekesisem teos – siin on palju värve ja detaile. Vormi hoiavad koos teatud ajavahemiku järel korduvad tutti-kärgatused, mille(de) justkui käänakute järel uus suund võetakse. Suisa veerandtunnine oopus on oma pisitasa uueneva helikangaga hästi mitmekesine, kogu aeg on midagi üllatavat märgata.


Liisa Hirschi “Quantum Well” prepareertitud klaverile (Robert Fleitz) on materjalilt kõige kontsentreeritum, lakoonilisem, taandatum lugu. Aeglaselt laskuv tremolo jõuab aegluubis, kolme ja poole minutise kulgemise järel madalaimasse registrisse. Teistkordne algus kõrgusest enam sirgjooneline ei ole, vaid trillerdab siia-sinna, laperdab eri suundades, kulgu katkestamas pidevad “punktid” bassiregistris.


Andrus Kallastu “Tšellotroop” (Repoo Ensemble) on nagu rida omavahel lõdvalt seotud fraase-fragmente, mis teeb sellest plaadi kõige amorfsema pala. Märt-Matis Lille “Kaljukits” (Ensemble Fractales), kus pillid üksteiselt helikõrgusi üle võttes justkui sulanduvad, kuna teravad “jooned” ja “-täpid” reljeefsust lisavad, on jällegi kõige akvarelsem oopus. Riho Esko Maimetsa “Sinikõrgustele” (klaveriduo Maila Laidna ja Tiiu Sisask) naudiskleb Debussy-laadseis värelevate pilvelaamadega impressioonides. Kuna klaver ei ole nüüdismuusikas mitte tingimata traditsiooniliselt mängitud instrument, siis on meeldiv üllatus, et seda pilli ka sel moel pruugitakse.


Kristjan Kõrveri “Corde” keelpillikvartetile (YXUS Ensemble) on kõige jutustavam lugu – neli kordofoni omavahel üpriski üksmeelselt, kohati kergelt humoorikalt ja üksteist pisut nügides laias laastus rahumeelse maailma asjade üle tasa ja targu pöidlaid keerutades kontempleerimas. Rasmus Puuri “Konstellatsioonid” keelpillikvartetile neljas osas (Linda-Anette Verte, Egert Leinsaar, Sandra Klimaitė, Theodor Sink) aga pani hämmeldunult kulme kergitama. Igaks juhuks rohkem ei ütle – eks kuulatagu ise; võibolla kuulen tonte. Ardo Ran Varrese “Apis mellifera, meemesilane” (Jaak Lutsoja – akordion, Leho Karin – tšello, autori käsutuses live-elektroonika ja fonogramm) lähtub loo algul lindlilt kõlavast lennusuminast. Värske instrumentaariumi, hea idee ja selge visiooniga läbi viiduna on see plaadi kõige efektsem, reljeefsem, energilisem teos.


Eks ta selline siis praegu ole, see hea eesti asi, st eesti muusika: olemuselt eelkõige kõlameelt kõditav, kohati ärksam, puhuti kuulajast pealispindsemalt mööda virvendav, pigem traditsioonilisem, eksistentsiaalseid teemasid vältiv ja ka äärmustest hoiduv, võibolla veidi liialt ontlik ja tagasihoidlikki, selline “ah mis nüüd mina”, selmet hüüda: “Kuulete?! See olen mina!”; aga laias laastus soliidne ja kvaliteetne ja väärikas, mida võib kus ja kellele iganes kuulata pakkuda. Plaati kui tervikut arvestades oleksin aga eelistanud teistsugust järjestust – puhuti olid kõrvuti sattunud sarnase koosseisu ja koega lood – no ei ole hea mõte minu meelest ...


46 views