_page-0001.jpg)
Muusika mulluses septembrinumbris jõudsid Alo Põldmäe ja Karl August Hermann oma kujuteldavas vestluses tõdemuseni, et emakeelse muusikakirjanduse seis pole praegugi kiita – “terve paks kultuurikiht on puudu” ka 150 aastat pärast Hermanni “kultuurilavale astumist”. Põldmäe loetleb vaevata kümneid klassikuid, neid kõige suuremaid ja olulisemaid, kelle mõistmisele ja tundmisele pole lähemale viimas ainsatki eestikeelset raamatut. Arusaadavalt ei saa me endi lugemisvara võrrelda inglise, saksa või venekeelse lugemisrikkusega, ent jääme maha ka kõrvutuses lähinaabrite, olgu Lätis või eriti Soomes avaldatuga. Kodus kinnitab põgus pilk riiulisse, et näiteks kujutava kunsti huvilised on meilgi paremas seisus. Miks see nii on, kas ja kes peaks olukorra parandamiseks pingutama, tundub Muusikale väärt arutlusteema. Sel teemal vastasid toimetuse küsimustele EMTA muusikateaduse professor Toomas Siitan, G. Otsa nim Tallinna muusikakooli õpetaja Maia Lilje, Tartu Elleri kooli õpetaja Katrin Aller, Tallinna muusikakeskkooli õpetaja Sandra Kalmann, muusikapublitsist Igor Garšnek ning G. Otsa nim Tallinna muusikakooli viiuli eriala õpilane Elle Isabel Lindpere ja klaveri eriala õpilane Tarmo Univer.
Milline on teie hinnangul muusika-alaste raamatute avaldamise seis Eestis?
Toomas Siitan: Olukord pole kiita. Kirjandust ilmub Eestis tohutult, aga häid muusikaraamatuid satub sekka väga harva. Valdkond on spetsiifiline ja nõuab kirjutajalt/tõlkijalt ning toimetajalt kompetentsi. Süvamuusikast söandatakse aga liiga sageli valida tõlkimiseks n-ö laiale lugejaskonnale mõeldud raamatuid, mida loodetakse paremini müüa, aga mis tegelikult rahuldavad väheseid.
Maia Lilje: Seis on kahetsusväärne. Miks see nii on, vääriks pikemat arutelu-analüüsi. Lühemaid teaduslikke artikleid-uurimusi ju on ilmunud 1989. aastast kirjastuse Scripta Musicalia väljaandel, sh ka tõlkematerjale, kuid need on loetavad erialainimestele, professionaalsetele muusikutele. Laiemale kultuurihuvilisele lugejaskonnale suunatud teoste hulgas kohtab rohkem suurte heliloojate armastuslugusid või puhtkirjanduslikke nägemusi (Verdi, Schumann, Grieg, Šostakovitš) kui ajaloolises kontekstis elu ja loomingut kompaktselt, haaravalt käsitlevaid raamatuid. Mõned nimetamisväärsed, mis siinkohal esmalt meenuvad, on ilmunud nõukogude ajal Stravinskist, Bartókist.
Kui muusikamaailm tähistas hiljuti Beethoveni 250. sünniaastat, avaldas online Kulturmagazin “Perlentaucher” põhjalikus ülevaates loendi 29 (!) viimasel kümnendil Saksamaal ilmunud raamatuga, mis on keskendunud kas helilooja elule ja loomingule või mõnele olulisele žanrile-teosele. Nende hulgas on ka varem ilmunu kordustrükke, aga ikkagi hulk just viimastel aastatel loodud teoseid, sh ka raamatuid lastele. Meie peame tänagi piirduma vaid kahe tõlketeosega: Alšvangi raamat aastast 1957 (originaal 1956) ja Romain Rollani “Beethoveni elu” aastast 1970 (originaal aastast 1903). Saksa keele areaali silmas pidades pole mõtet võrrelda võrreldamatut, aga meiegi lugeja vääriks stampidest ja klišeedest vaba Beethoveni-käsitlust.
Katrin Aller: Ilmselt pole ma kaugeltki kõigega kursis, mis olemas on ning võin seetõttu aegunult kurta. Tegelen eestikeelse muusikakirjandusega küll pidevalt, kuid valdavas osas oskan otsida juba tuttavaid raamatuid. Kui juhuslikult märkan uut, püüan võimalusel sellega tutvuda, kuid sellist, mida tingimata ise vajaksin, liiga palju silma ei hakka.
Sandra Kalmann: Kui raamatupoodides ringi vaadata, siis tundub, et antakse välja elulooraamatuid ja vahel ilmuvad ka tõlkeraamatud muusika(filosoofilistel) teemadel. Tegelikult aga on seda vähe, sest elulooraamatud on mõeldud tavalugejale ja muusikaelust/ajaloost jne süvitsi huvituv inimene ei leia endale lugemist. Seda nälga aitavad leevendada EMTA väitekirjad ja muud suuremad tööd. Tõsi – neid ilmub harva.
Igor Garšnek: Praegune seis tundub mõnevõrra kesisem kui kümme-kakskümmend aastat tagasi. Muusikaalast kirjandust, eriti süvamuusikat käsitlevat, ilmub veidi
Tarmo Univer: Tundub, et muusikat käsitlevaid raamatuid ei tule. Seis on halb. Võibolla on nende turundamine kehv ja ma lihtsalt ei tea, et neid tegelikult kirjutatakse ja avaldatakse. Samas ma kahtlen selles, üritan end ikka kursis hoida ja raamatupoodides muusikariiulitel silma peal hoida.
Millistest muusikaraamatutest ja muusikat puudutavate teemade käsitlustest on Eestis eriti puudus?
Lilje: Ühest korralikust leksikonist. Näiteks toon saksa kirjastuse Taschenbuch leksikonidele keskendunud sarjas “dtv-atlas” ilmunud taskuformaadis muusikaleksikoni, mis on ilmunud ligi paarikümnes keeles. Selle sajandi algul otsis tollal veel tegutsenud Entsüklopeediakirjastus tulutult meilgi tõlkijaid ja ilmumata see jäigi. Tegemist pole heliloojatele keskendunud leksikoniga, vaid see sisaldab mõisteid, instrumentide ja stiiliperioodide lühitutvustusi kunstmuusika algusaegadest nüüdismuusikani. Vikipeedia üksikartiklid sellist kompaktset leksikoni ei asenda.
Mõistagi on suur puudus heliloojate monograafiatest, mis avaksid nende elu ja loomingut ajaloolises kontekstis ja oleksid ka kirjanduslikult haaravad. Oma lugemis- ja teadmisjanu olen ma eriti viimastel aastatel kustutanud tellides saksakeelseid raamatuid. Aga hea emakeelne kirjandus on hädavajalik eriti muusikaõppuritele – seega potentsiaalsetele kirjutajatele! Me loeme ju raamatuid mitte ainult mõtte- ja tundemaailma avardamiseks, vaid et kõnelda ja kirjutada muusikast kaunis emakeeles. Veel vajaksime raamatuid, mis käsitleksid erinevaid stiiliperioode ka teiste kunstide arengu taustal.
Ootan pikisilmi uut ja põhjalikku raamatut eesti muusikaloost, nagu seda on 2001. aastal Tartu ülikooli egiidi all ilmunud väga hea “Eesti kirjanduslugu” ning 7-osaline mahukas ja sõna otseses mõttes kaalukas kogumik “Eesti kunsti ajalugu” kunstiülikooli väljaandes, millest paar osa siiski alles ilmub. Kuuldavasti valmib peagi ka muusikaajaloo raamat.
Muusikaajaloo õpetajana tunnen puudust keskastmele mõeldud XIX sajandi, seega klassikalis-romantilise ajastu muusikat käsitlevast õpikust, mis moodustab tänini nii instrumentalistide, orkestrite, lauljate kui ka ooperiteatrite põhirepertuaari. Sellist õpikut meil ei olegi.
Siitan: Ma ei tunne puudust uutest leksikonilaadseist väljaandeist, sest neid on hakanud asendama Vikipeedia. See eeldab muidugi kriitilist lugemist, ise kasutan eelkõige inglis-, saksa-, soome- ja venekeelset, mis on tänaseks valdavalt suurepärasel tasemel ja asendavad üldkasutatavaid leksikone hästi. Eestikeelsel on tublisti kasvuruumi, aga selle maht ja kompetentsus sõltub meist enestest. Õhutame ka tudengeid sinna artikleid looma ja tasapisi asi edeneb. Arusaam heast biograafiast on viimase poole sajandi jooksul suuresti muutunud ja loobutud on XIX sajandi kangelaslugude stiilist. Asemele on tulnud laia ühiskondliku ja kultuurilise haardega monograafiad, mis võtavad fookusse mõne helilooja või muusikaelu aspekti, neist on eesti keeles aga suur puudus.
Aller: Enim tunnen puudust adekvaatsest muusikaloolisest kirjandusest, sõltumata, mis perioodi see käsitleb (võibolla v.a vanamuusika ehk Toomas Siitani koostatud materjalid). Üks eriharu on õpikud või õpikulaadsed ülevaated. Ei ole juhtunud kuulma, mis seisus on “Õhtumaade muusikaloo” II osa, mille järele on küsitud juba terve igavik. Eesti muusika osas vajaks minu hinnangul esmajoones täiendamist niisuguste heliloojate osa, kuhu kuuluvad nt Sumera, Sink, Eespere, Tüür, Tormis jt. Mõne üksiku kohta neist leidub küll ka pikemaid lahtikirjutusi (Tormis), ent isegi juba mitukümmend aastat tagasi lahkunud Sumerast või Singist korralikku ülevaadet ei ole (v.a algperiood). Või mina ei tea? “... eesti tänase muusika loojat” (mõeldud on raamatuid “Kuus Eesti tänase muusika loojat” (1970), “Kaheksa Eesti tänase muusika loojat” (1979), “Eesti tänase muusika loojaid” (1992) – Toim.), mis ilmunud ligi pool sajandit tagasi, sobiks eeskujuna hästi, kuid sisu kisendab uuendamise järele. Nt võiks teha järje “Kaheksale portreele” (“Kaheksa portreed. Eesti heliloojaid 1” (EMIK, 2009) – Toim.), mis on väga õnnestunud trükis, kuigi ei pea silmas ajateljel tänase poole liikumist, vaid lihtsalt autoreid eesti muusikaloost. Aime Kaarlepi eesti muusika õpik on väga hea, Igor Garšneki “Õhtumaade muusika” III sellega võrreldes lünklikum, kuid eks temaatiliselt pea see haarama ka poolenisti võimatut, sest ring on hoomamatult lai. Kust nt võiks soovitada “tavalisel õpilasel” õppida Schnittke, Nono või Saariaho kohta (kolm esimest meenunud nime)?
Tõelise vaeslapse osas on ka muusikateoreetiline kirjandus, mis kõigub liigse lihtsuse (eeskätt just erinevad teooriaõpikud koos töövihikutega vms) ning loetamatu keerukuse vahel (kraaditööde publikatsioonid). Kerri Kotta “Muusikateooria õpik” on küll igati hea, kuid sel pole minu teada harjutuste osa. Olgu, neid saab iga õpetaja ise välja mõelda, aga võiks ju ka olemas olla, kas või vaimseks eeskujuks.
Kalmann: Minu arvates on puudu artiklikogumike tõlgetest või ka XIX sajandi heliloojate elulugudest, kus on avatud ka laiemat muusikakultuuri olukorda nende eluajal. Eesti kunstnikest on nii palju häid ja põnevaid raamatuid kirjutatud, filme tehtud, kuid muusikakultuur on jäänud tagaplaanile. Ma mõistan, et see on laiem probleem meie inimeste mõttemaailmas, sest maalile osatakse hinnasilti külge riputada, kuid muusika on justkui hetkeline nauding.
Garšnek: Meil on puudu suur entsüklopeediline muusikaleksikon, 1434-leheküljelise “The Oxford Companion to Music” eestikeelne analoog. Kus oleksid märksõnad “Palestrinast” “Pärdini” ja “simblist” “süntesaatorini”. Kahetsusväärselt vähe on eesti keeles ilmunud XX sajandi muusika käsitlusi. Kui pidada silmas modernismi ja postmodernismi suundumusi ja olulisemaid tegijaid.
Univer: Ma ei ole leidnud muusikafilosoofilisi ja interpretatsiooniküsimusi käsitlevaid raamatuid. Ühe olen siiski kätte saanud: meie särav muusikaajalooõpetaja Maia Lilje kinkis mulle Otsa kooli lõpetamisel Ada Kuuseoksa kokku pandud vene pianisti Viktor Meržanovi artiklite kogumiku “Muusika kui inimkõne”. Raamatu lugemine oli tõesti inspireeriv ja tahaks rohkem! Mu vene keelt kõnelevatel sõpradel on sellistel teemadel raamatuid palju, kadedaks teeb. Tuleb veel meelde, kuidas üks sõber tahtis lugeda raamatut mentaalsest harjutamisest, läks EMTAs raamatukokku küsima ja talle ei olevat olnud seal midagi pakkuda.
Milliste muusikaraamatute ilmumine Eestis on olnud eriti vajalik ja rõõmustav sündmus?
Siitan: Viimatistest olen vahest eriti rõõmustanud Jaan Rossi tõlgitud Theodor W. Adorno “Uue muusika filosoofia” üle – tõsi, see on väga spetsiifiline tekst, aga selle eesti keeles ilmumise tähendus avaneb küllap alles aja jooksul. Hoopis laiemale lugejale ligipääsetav raamat on Arvo Pärdi muusika süvitsiminev käsitlus, Peter C. Bouteneffi “Arvo Pärt: vaikusest sündinud” Marrit Andrejeva suurepärases tõlkes.
Lilje: Uuematest nimetan minagi Peter C. Bouteneffi “Arvo Pärt: vaikusest sündinud” ja Theodor W. Adorno “Uue muusika filosoofia” ning nende kõrval värskeima tõlketeosena ameerika muusikateadlase Michael Spitzeri päris aasta lõpul ilmunud raamat “The Musical Human. A History of Life on Earth”, eestikeelses tõlkes pealkirjaga “Muusikaline inimene. Maa elu ajalugu”. Viimast pole jõudnud veel õieti lehitsedagi, kuid nii inglis- kui ka saksakeelse kriitika põhjal võib oletada, et tegemist on intrigeeriva ja diskussioone ärgitava teosega.
Rõõmu olen tundnud saksa muusikakirjaniku Martin Gecki 2009. aastal eesti keeles ilmunud Bachi ja Wagneri raamatutest. Mõlemad kuuluvad ulatuslikku sarja, mis koosneb kümnete heliloojate elu- ja loomingu n-ö läbikomponeeritud lühikäsitlustest ja on kirjutatud Hamburgi kirjastuse Rowohlt Taschenmusik tellimusel. Minu raamaturiiulis on neid originaalis üle 30 ja leian, et just sellistest raamatutest on meil suur puudus! Ja veel – Apollo raamatupoe e-kataloogist leidsin vaid kaks muusikaraamatut: Alo Põldmäe “Kalevipoeg kontrabassiga” ja eelnimetatud Spitzeri raamatu. Küll märkasin mõnd ingliskeelset üllitist Brahmsist, Mozartist, Wagnerist.
Aller: Imestamapanevaim leid on juba ligi 20 aasta tagune Nikolaus Harnoncourt’i “Kõneleva muusika” eestindus, mille sisu (pluss tõlke ladusus (Tarmo Vaask – Toim.)) tekitab huvi ka “nõudlikult rahuldatava” õpilase puhul.
Kalmann: Pean vajalikuks EMTA muusikateaduse osakonna iga-aastast artiklikogumikku “Res Musica”. Eriliselt õnnelikuks tegi Theodor Adorno “Uue muusika filosoofia” ilmumine eesti keeles.
Garšnek: Kindlasti Peter C. Bouteneffi raamatu “Arvo Pärt. Vaikusest sündinud” hiljuti ilmunud tõlge, mis analüüsib maestro loomingu seoseid õigeusu liturgiaga ning sakraalse teksti rolli Pärdi loomingus.
Kas oleks vajalik muusikaraamatuid rohkem tõlkida ja milliseid?
Siitan: Ma ei usu, et see oleks suunatav, sest lõpuks oleneb iga ettevõtmine tõlkija või kirjastaja huvist.
Lilje: Eestikeelse muusikakirjanduse-kirjutiste madalseis tuleb esile eriti võrdluses nii tõlkes kui emakeeles ilmunud kunstiraamatutega, mille hulgas on nii monograafiad (viimane neist Martin Gayfordi aukartust äratav “Michelangelo. Tema monumentaalne elu”, kirjastus Varrak), kõnelemata erinevaile stiiliperioodidele (renessanss, barokk, juugendstiil) pühendatud, pildirikkalt ja heas kvaliteedis kujundatud mahukaist albumitest. Hindamatu on kirjastuse Kunst töö. Muusika eestkostjat analoogse kirjastuse näol meil ei ole ja see on eriti kahetsusväärne.
Kalmann: Ma arvan, et meil võiks rohkem olla artiklikogumikke. Samas – seda on raske hinnata, sest ise saab loetud nii inglise kui ka saksa keeles ja neist tekstidest ju otseselt puudust ei ole. Õpilaste ja noorte seisukohalt on meil aga üks täielik auk ja see on romantism. Jah, üksikutest heliloojatest leidub tõlketekste/raamatuid, kuid üldine ajastu- ja stiilikäsitlus puudub. Sama on ka XX ja XXI sajandi muusika kohta.
Garšnek: Kui lähiminevikku vaadata, siis võiks tõlkida XX sajandi märgiliste, omas ajas innovaatiliste heliloojate (näiteks Olivier Messiaen, John Cage, Karlheinz Stockhausen, Pierre Boulez, Steve Reich jmt) loomingu käsitlusi. Kui kaugemasse minevikku vaadata, siis eesti keeles võiks kunagi ilmuda ka Albert Schweitzeri raamat “J. S. Bach”.
Univer: Kindlasti oleks vaja rohkem tõlkida! Nii paljud vinged interpreedid on huvitavaid raamatuid kirjutanud. Paljud meist saavad ingliskeelsete raamatute lugemisega hakkama ja kindlasti on neid originaalkeeles parem lugeda. Probleem tekib venekeelsete raamatutega: enamik eesti noori ei mõista vene keelt (ka mina), aga Venemaal on ju kirjutatud nii palju kulda! Kahju on hakata jalgratast leiutama, kui selleks tegelikult pole põhjust.
Elle Isabel Lindpere: Ma arvan, et probleem pole alati keeles, milles raamatud kirjutatud on, vaid nende kättesaadavuses. Kindlasti on neid, kes ei oska vene või inglise keelt ning seetõttu jääb neil mõni põnev raamat lugemata, kuid paljud oskavad mitut keelt ja saaks ka võõrkeeltes lugemisega hakkama. See kirjandus võiks aga olla reaalselt leitav ja kättesaadav. Võiks olla mingi andmebaas või kasvõi kommunikatsioon olemasoleva muusikakirjanduse kohta. Praegu paljud noored ilmselt ei tea, mis on olemas ja kust oleks üldse võimalik midagi leida.
Kuidas edendada Eesti heliloojaid käsitlevate raamatute ilmumist?
Lilje: Ei oska vastata. Diplomeeritud muusikateadlasi polegi meil ju nii vähe. Eesti heliloojatest on kõige paremini kirjasõnas eksponeeritud kahe suurkuju, Rudolf Tobiase ja Eduard Tubina looming tänu Vardo Rumesseni hiigeltööle ja missioonitundele. Analüütilisi käsitlusi ootab mitmete oluliste heliloojate, näiteks Elleri, Tambergi, Sumera looming. Küllap jääb meil puudu missioonitundest.
Siitan: Praktilisi võimalusi on selliste raamatute väljaandmiseks rohkem kui me neid kasutada suudame: kultuurkapitali loomestipendiumid ja kultuuriministeeriumi trükistetoetus võimaldaks hoopis enamate raamatute ilmumist. Aga suur puudus on uuriva pilguga kirjutajatest. Kuidas neid koolitada, on mulle igapäevane mõtteaine.
Garšnek: See on minu arvates kirjastamise küsimus. Milline tahes meie kirjastus on eesti heliloojaid käsitleva raamatu avaldamisest huvitatud ainult siis, kui ta sellega kahjumisse ei jää. Et seda vältida, võiks mõni institutsioon (kultuurkapital näiteks, mõni fond vms) kirjastust antud teema puhul subsideerida. Teine variant oleks see teema siduda õppekirjanduse valdkonnaga. Ega eesti heliloojate loomingut käsitlevad muusikateaduslikud raamatud ei saagi eeldada laia lugejaskonda. Mõne markantse eesti helilooja biograafia avaldamine on teine asi, kuid see tuleb autori poolt atraktiivseks kirjutada, et palju lugejaid leida.
Kalmann: Võiks moodustada erinevaid kirjutajate gruppe. Tegelikult selliselt ju sageli tehaksegi, aga kuna head kirjutajad rabavad mitmel rindel, jääb teoste trükki jõudmine toppama. Või siis on üksikud fanaatikud, kes võtavad muusikaajaloost kas mingi perioodi või mõne isiku ette ja kirjutavad suure uurimistöö alusel raamatu. Paratamatult aga jääb sageli raamatute välja andmine raha taha – kirjutamisega eriti ära ei ela ja mitme töö kõrvalt põhjaliku teose loomine on keeruline.
Lindpere: Sellistele raamatutele on muidugi vaja riiklikku toetust, näiteks kultuurkapitalilt. Raamatu koostamine ja avaldamine vajab palju aega ja raha. Kuid see on väga oluline töö, sest see on ju meie kultuuripärand! Eestis on nii palju silmapaistvaid heliloojaid, kellest võiks rääkida. Muidugi on tore, et meie kõige kuulsamast heliloojast Arvo Pärdist on nii palju kirjandust, kuid võiks olla ju ka teistest! Õnneks tegeldakse eesti heliloojate populariseerimisega ka teistel tasanditel, näiteks kasvõi detsembris toimunud festivalil “Eesti muusika nädal”, kus igal kontserdil tutvustati ühe eesti helilooja loomingut. Univer: Neid tuleb lihtsalt kirjutada! Tegelikult mõned on ka avaldatud, eriti leiab raamatuid Arvo Pärdist. Nõukogude ajal kirjutatud raamatutega on kehvasti, sest tänapäeva noored lihtsalt ei tea, et sellel ajal on Eesti heliloojatest nii mõnedki raamatud ilmunud. Kõik need võiks uuesti päevavalgele tõsta, see on väärtuslik vara! Vanemal generatsioonil pole probleemi, nad on kursis selle aja tekstidega, entusiastlikumad ka lugenud. Raamatute väljaandmise taga olevate rahaprobleemide kohta ei oska ma midagi kosta, seda on alati vähe. “Papi” taha kinni jäämine on veidi mugav vabandus.
Kuidas on muusikateemaliste raamatute väike arv eesti keeles mõjutanud muusikaõpilaste ja üldsuse muusika-alaseid teadmisi?
Siitan: See küsimus on laiem ja puudutab pikemate süvatekstide kohta tänases kultuuripildis üldiselt. Siiski ütleb mu 35-aastane õppejõukogemus, et neid, kes oskavad ja tahavad süvenenult lugeda ning neid, kes ei oska ega viitsi, on läbi aastate üsna muutumatus proportsioonis ja noorte inimeste teadmisjanu ei ole kuhugi kadunud.
Aller: Selge, et puuduva tõttu kannatavad mingil määral (siiski ehk mitte asendamatult) ka õpilaste teadmised. Olude sunnil kasutan õppetöös sageli perioodikat, sest see vähemalt sisuliselt asendab puuduvat. Guugeldamine lahendab ka ajuti esmavajadust, kuid sel moel utsitame vahel tahtmatult takka hoopis ingliskeelset terminoloogiat, lausestust jms.
Kalmann: Muusikaajaloos on perioode ja heliloojaid, kellest on palju kirjutatud ja mingil määral ka eesti keeles trükis avaldatud. Eriti tänuväärsed on sissevaated mõne helilooja loomeperioodi või kontserdielu sündmustesse. Neid Muusika, Sirbi, TMK artikleid jagatakse õpilastele ja see avardab üldist muusikamaailma pilti. Aga sellest jääb tegelikult väheks ja nii tuleb otsida materjale ingliskeelsetest väljaannetest. Siin aga on üks probleem – olen täheldanud, et ühiskonnas on tekkinud arusaam, et meie noored räägivad ja mõistavad väga hästi inglise keelt, sest kogu nende meedia tarbimine on ingliskeelne. Koolis (gümnaasiumi osas) aga vaatab vastu väga kirju seltskond. On õpilasi, kes mõistavad väga hästi inglise keelt ja ka just muusika/kunsti artikleid. Aga umbes sama palju on neid, kelle keeleline tase on nõrgem, loetakse vähem või ka sõnavara on ahtam ning nii peab õpetaja žongleerima erinevate tekstide vahel ja nuputama, kas üks või teine seda mõistab. Seega – rohkem häid tõlkeraamatuid, kui vaid selleks aega ja raha eraldataks. Nii avarduks ka minu arvates üldsuse muusikast mõtlemine.
Garšnek: Minu arvates on meie kooliharidusega seotud muusikaõpetuse probleem (st õpilaste kesised teadmised muusikast) kompleksne ja pole tingitud ainult vähestest eesti keeles ilmunud muusikaraamatutest. Kui üldhariduskoolis on ainult üks muusikatund nädalas, siis mis tulemust sealt oodata ongi. Muusikat erialana õppivad noored loevad vajalikku kirjandust mõnes võõrkeeles. Mis on mõnes mõttes ka paratamatu, kuna kõike erialaselt vajalikku ei jõuaks keegi eesti keelde tõlkidagi.
Lindpere: Arvan, et õpilaste puhul see raamatute küsimus polegi ehk nii aktuaalne. Soov erialast kirjandust lugeda või üldse lugeda tuleb paljude puhul elus veidi hiljem, kui näiteks gümnaasiumis. Mida võiks aga arendada, on muusikaajaloo tundide hulk. Sealt saaks ka tulla soovitused õpilastele kirjanduse kohta, mis neid ennast huvitaks – enamasti on ju kõigil teemasid, mis neid muusikaajaloos huvitavad rohkem või vähem.
Univer: Muusikaõpilaste muusika-alaste teadmiste vähesuse juured ulatuvad sügavamale kui raamatute ilmumine. Kindlasti aitaks, kui muusikaõpilased teaksid ilmunud raamatutest (või kui neid koostataks rohkem), aga tegelikult tuleb tegeleda muusikalootundide juurde tekitamisega. Meil, õpilastel, on ainult üks kord nädalas muusikaajalugu ja õpetajal paar tundi tähtsa helilooja jaoks aega, ei saagi oodata, et me palju teaksime. Nii jätkudes kasvab rumalate ja sisutute muusikute hulk, see on tõsine oht kultuurimaastikule.
Küsinud Ia Remmel, Tiina Mattisen ja Virge Joamets