top of page

Muusikaarmastuse tiivul kõrgustesse ja kaugemale

“Pärnu muusikafestival on koht, kus nii laval kui kontserdijärgselt luuakse uusi sõprussuhteid. See on muusikaline kohtumispaik, mis külvab seemneid ka tulevastele põlvkondadele” – just nii kirjeldab festivali tema kunstiline juht Paavo Järvi. Juba kolmteist aastat võrratuid ja kõrgetasemelisi muusikaelamusi! Saab väita, et festival liigub oma teises kümnendis aina uutesse kõrgustesse, muutudes üha nähtavamaks ja tähenduslikumaks maailma kultuurielus. Sel aastal nimetas BBC muusikaajakiri Pärnu muusikafestivali ka Euroopa üheks parimaks. Kõrgetasemelised, erilised ja omanäolised kontserdid muudavad selle kõige sõnadega kirjeldamise keeruliseks, peab olema kohal ja laskma muusikal endal kõnelda. Nii publik kui muusikud viisid kahtlemata ka sel aastal endaga kaasa lugematul hulgal unustamatuid hetki, millest inspiratsiooni jagub veel kauaks. Süüvin siinkohal alandlikult aga nüüd nendesse elamustesse, millest oli õnn osa saada.

Reinvere esiettekanne ja Eesti Festivaliorkestri fenomen

Võin kinnitada, et festivali üheks kõrghetkeks oli kahtlemata Jüri Reinvere teose “Narride laev” esiettekanne. Reinvere on üks meie kaasaja huvitavamaid isiksusi ja mõtlejaid. Sel aastal nimetati ta oma sisukate ja julgete artiklite eest ka Postimehe arvamusliidriks. Ta on helilooja, kellele läheb korda maailmas toimuv, ka oma muusikalistes kompositsioonides viitab ta tihti oma sisemistele mõtisklustele. Reinvere mõttemaailma väljendab selle teose puhul eredalt just pealkiri, mis vihjab hullunud, rumaluses, pealiskaudsuses ja võltsuses triivivale maailmale. Reinvere salapärases ja elavas kõlamaailmas oli pikalt arenevaid ja ootamatuid radu, milles harmoonilist plaani maalisid julgetes toonides kõlavärvid. Virtuoossed soololõigud, mida esitasid viiulirühmade kontsertmeistrid Florian Donderer ja Sharon Roffman, paelusid oma karakteri ja intensiivsusega. Löökpillirühma roll oli tähendusrikas joon terves teoses. Maarja Nuut, Heigo Rosin, Adam Jeffrey ja Lauri Metsvahi tegid väga head koostööd ning esitasid pingsaid soololõike. Reinvere kõlamaailmad võisid oma intensiivsuses muutuda kohati isegi visuaalseks, tuues silme ette midagi sedavõrd kihavat nagu Eduard Wiiralti “Põrgu” või “Kabaree”, kus groteskses võtmes kujutatakse pahelisust, maiste ihade teemasid või illusioone.

Kontserdi esimene pool jätkus suursugusel kursil Richard Straussi sümfoonilise poeemiga “Surm ja kirgastumine”. Teos oli hea valik, kuna võimaldas näidata orkestrante ka hiilgavate solistidena ning tuua esile EFO kvaliteete. Nendeks väärtusteks on kahtlemata tundlik kõla, suurepärane tehnika, erakordne ansamblimäng ja haruldane tahe mängida kõike suure pühendumusega. Selles esituses olid unustamatud 1. viiulirühma briljantselt kõlavad soolod. Need viiuldajad võisid oma uskumatus võimekuses koos mõjuda koguni pöörasena, rabades virtuoossusega viimaste pultideni välja. Nauditav oli jälgida ka jõulist ja julget kontrabassirühma. Võimsates kulminatsioonides tundus Pärnu kontserdimaja saal isegi väikseks jäävat. Selle hiilgava tulemuseni viis aga orkestri nende muusikajuht Paavo Järvi. Hea juhi tunnuseks olevat eriti just see, et ta suudab panna kõik endast parimat andma ja seda isegi ületama.

Põnevust pakkus ka kontserdi jätk. Eestis astusid esmakordselt lavale legendaarne viiuldaja ja vioolamängija Pinchas Zukerman ning tema tšellistist abikaasa Amanda Forsyth. Bruchi “Kol Nidrei” esitusest jäi enim meelde Forsythi kaunis ja sügav kõla. Esituses, milles domineeris intensiivsus ja jõulisus, võis siiski tekkida ka igatsus haavatavuse või alandlikult kõrguste poole vaatamise järele. Kontserdi lõpunumbriks jäi Berliozi sümfoonia “Harold Itaalias”, milles vioolasolistiks oli Zukerman. Zukermani mäng paistis silma sametise ja laulva kõla ning sügavalt läbi tunnetatud fraasidega. Tema edukas karjäär on kestnud juba vähemalt 50 aastat. Kindlasti mäletavad paljud teda kuulsast Schuberti “Forellikvinteti” salvestusest, kus ta musitseerib kõigest 21-aastasena koos Jacqueline du Pré, Itzhak Perlmani, Daniel Barenboimi ja Zubin Mehtaga. Mitmekülgse muusikuna – nii viiuli- kui vioolasolistina, kammermuusiku või dirigendina –, on Zukerman ka väga hinnatud pedagoog. Oma meistriklassides rõhutab ta eriti kõla tähtsust. Tihti käivad tundidest läbi sellised märksõnad nagu chocolate või bank account. Loomulikult pöörab ta vaimukalt naljatledes tähelepanu sellele, et kui mängid “šokolaadise” kõlaga, siis hakkab ka pangaarvele midagi tulema.

EFO teise kontserdi solist oli sopran Mirjam Mesak, kes esitas Alban Bergi “Seitse varast laulu”. Eestlannast solisti mahe hääletämber helises Bergi ekspressionistlikus helikeeles ideaalselt ning esitus kujunes igati veenvaks. Nauditav oli ka solisti ilus hääldus ja artikulatsioon. Veelgi erilisemana mõjus aga lisapalana esitatud Richard Straussi “Morgen”. Mesaku hääletämbris oli siin palju õrnust ning seda värvisid Florian Dondereri tundlikud viiulisoolod. Esitusega loodi kaunilt habras atmosfäär, mille nostalgilisse hingusesse oleks tahtnud kauemakski unistama jääda.

Festivali üheks kõrghetkeks oli Jüri Reinvere teose “Narride laev” esiettekanne. FOTO TÕIV JÕUL

Kammerlike nootide võlu

Juba traditsiooniks kujunenud Eesti Pillifondi kontserdil mõjus värskendavalt barokkmuusika kava, kus Florian Donderer juhtis kontsertmeistrina EFO kammerorkestrit. Põnev oli jälgida, kui üllatuslikult võib Donderer oma fraasi kujundada või kui fantaasiaküllaselt artikuleerida. Alati on tuntav tema erakordne võime muusikuid oma huvitavate ideedega kaasa viia. Selle kontserdi kavast jäi eriliselt meelde Locatelli kontsert neljale viiulile F-duur. Teoses soleerisid viiuldajad Florian Donderer, Robert Traksmann, Kaija Lukas ja Katariina Maria Kits. Neist kolm viimast mängivad pillifondi instrumentidel. Teos on juba loomult efektselt ja kaasakiskuvalt komponeeritud. Kõigi nelja viiuldaja soolodele pakkus igati inspireerivat tuge õhuliselt ja nõtkelt mänginud festivali kammerorkester. Solistid näitasid end huvitavate isiksustena: Donderer kui sügavate kunstiliste taotlustega juhtfiguur, Traksmann – tõsine, aga väga energiline, Kaija Lukas – soe, elegantne ja sümpaatne, ja Katariina Maria Kits – temperamentne ja tundlik. Kaasakiskuv oli ka Vivaldi kontsert kahele tšellole g-moll, milles pillifondi instrumentidel soleerinud Theodor Sink ja Leho Karin rõõmustasid oma positiivse energia ja mängurõõmuga.

Ereda mulje jättis ka öökontserdil kõlanud Rahmaninovi tšellosonaat Marcel Johannes Kitse ja pianist Zee Zee esituses. Olles mitmeid Kitse viimaste aastate kontserte kuulnud, oli tore seekord leida tema esitusest palju rohkem tundlikkust, õrnust ja dramatismi. Duo esituses oli üllatavaid ja spontaanseid hetki. Zee Zee mäng avaldas muljet eelkõige jõulisuse, lüürilisuse ja kulminatsioonides tulise energiaga. Samal kontserdil oli põnevaks avastuseks ka Amy Beachi klaverikvintett fis-moll op. 67. Selles esituses paitas kõrva eriti keelpillimängijate Artur Podlesniy, Sha Katsourise, Andres Kaljuste ja Benjamin Nyffeneggeri esmaklassiline kõla- ja harmooniataju. Ideaalsemast balansist ja keelpillikõlast võib vaid unistada. Podlesniy vaimustas oma sügava musikaalsusega kaunites ja tundlikes soolodes, olles samal ajal ka kaasakiskuv ansamblijuht.

Kammermuusika galalt väärib märkimist kindlasti Erkki Sven Tüüri “Sünergia” esitus. See oli erakordselt kaasakiskuv ettekanne, milles viiuldaja Benjamin Baker ja tšellist Theodor Sink pakkusid publikule dünaamiliselt mitmekesise esituse. Intensiivsust jagus nii mängu kui tähendusrikastesse vaikusemomentidesse. Kontserdilt jäid eriliselt meelde ka Paula Ernesaksa üllatavalt sügav ja kandev metsasarvekõla ja oboemängija Martine Värniku laulev ja ergas mängustiil York Boweni ballaadis. Külmaks ei saanud kuidagi jätta ka väga hoogne Tšaikovski “Mälestusi Firenzest” esitus. Ansamblit juhtis Triin Ruubel, kes suudab alati oma võluva lavalise oleku ja temperamendiga mõjuda. See oli tõepoolest väga energiline esitus, milles särasid lisaks Ruubelile EFO esimeste pultide keelpillisolistid Emma Yoon, Xandi van Dijk, Sarina Zickgraf, Benjamin Nyffenegger ja Thomas Ruge.

EFO ja tema muusikajuht Paavo Järvi. FOTO TAAVI KULL

Järvi Akadeemia

Järvi Akadeemia lõppkontserdil oli orkestri ridades traditsiooniliselt ka arvestatav hulk EFO muusikuid. Mis saaks olla inspireerivam ja innustavam, kui noore õpilasena mängida Sibeliuse sümfooniat näiteks Florian Dondereri kõrval? Kontserdi avalugu – Artur Kapi avamäng “Don Carlos” Valle-Rasmus Rootsi juhatusel oli üllatav avastus, eriti oma veenva orkestratsiooni ja vormilise ülesehituse poolest. Ärgem unustagem, et Kapp oli suurmeister Rimski-Korsakovi õpilane. Valle-Rasmus Rootsi selge muusikaline nägemus ning kindel ja konkreetne dirigeerimisstiil avaldas muljet. Samuti jättis positiivse mulje poola-austraalia dirigent Mateusz Gwizdalla. Tema emotsionaalne Sibeliuse 1. sümfoonia I osa tõlgendus väljendus tugevat tahet täis žestides, mis liitsid orkestri üheks tervikuks ja panid selle helisema. Lisapalas taheti publikule seekord näidata, milline üks meistriklass tegelikult välja näeb. Selleks kutsuti lavale andekas, kõigest 16-aastane Kasper Joel Nõgene, kes juhatas Neeme Järvi juhendamisel Johann Strauss noorema valssi “Kunstniku elu”. Neeme Järvi pööras oma liigutuste ja näoilmetega tähelepanu eelkõige sellele, et noor dirigent julgeks katsetada ja laseks muusikal end rohkem kaasa viia, julgemaks proovida ka midagi spontaanset.


Vägev kulminatsioon

Festival kulmineerus kahe kontserdiga Pärdi ja Tšaikovski muusikast, mida kaunistasid erinevad solistid. Esimene lõppkontsert oli kindlasti üks festivali tipphetki, mil soleeris oboekunstnik François Leleux. Tema mäng oli midagi nii enneolematut, et seda on raske sõnadesse panna. Ta tundis end laval nagu kodus ning tema soojast ja südamlikust kohalolust kiirgus armastus iga noodi vastu. Huvitav oli jälgida, kuidas Leleux Richard Straussi oboekontserdi vahemängudes orkestrile kaasa elas. Laval tundus olevat peaaegu nagu kaks dirigenti. Aga tegelikult ongi Leleux tuntud ka dirigendina. Sügavalt liigutav oli lisapala – Mozarti “Öökuninganna aaria” ooperist “Võluflööt” solisti enda seades. Kui kandvalt ja võimsalt võib kõlada oboe!

Festivali teisel lõppkontserdil soleeris Beethoveni 3. klaverikontserdis aga pianist Fazil Say. Tema puhul avaldas muljet jõuline ja sügav kõla, millega ta saali täitis. Samuti hämmastas tema huvitav fraseerimine ning Say värvikas isiksus tuli eriti esile tema enda komponeeritud kadentsis klaverikontserdi I osas. Publik oli solistist sedavõrd lummatud, et aplodeeris talle püsti seistes. Pianist esitas kaks väga põnevat lisapala. Esimene neist mõjus väga eksootilise kontrastina Beethoveni muusikale. Kuulsime interpreedi enda loomingut, mis tõenäoliselt oli türgi rahvamuusika mõjudest kantud. Teiseks lisapalaks esitas ta enda vaimukaid variatsioone Gershwini “Summertime’i” teemale. Lennutades kätega oma noote taeva poole, oli pianist täiesti ennastunustavalt ja hingestatult oma kunstis.

Mõlema lõppkontserdi teises pooles kõlas EFO esituses Tšaikovski 1. sümfoonia. Esituses võis märgata väga palju erilisi detaile. Naudingut pakkus säravakõlaline puupillide rühm oma kullaprooviga soolodega, orkestri veendunud fraseerimine ja omavaheline ansamblitunnetus, keelpillide tundlik lüürika teose II osas, mis tõi melanhoolsuse hinge, ning tuline karakter viimases osas, mis väljendus eriliselt vioolarühma hoogsas ja natuke hullunud soolos. Esitus oli väga mitmekesine ja virtuoosne, täis rohkeid kõlalisi ja dünaamilisi nüansse.

Pärnu muusikafestival on koht, kust võib pikaks ajaks inspiratsiooni ammutada. Eredad ja unustamatud mälestused pakuvad kõneainet veel kauaks ja panevad kannatamatult ootama järgmist festivali.

Commenti


bottom of page