Must. Helin-Mari Arder


Imeliselt sooja hääle ja olemisega lauljanna Helin-Mari Arder on hiljaaegu valmis saanud järjekordse helikandja. Sellel kõlab tema omalooming peamiselt eesti naisluuletajate tekstidele: Eeva Park, Minni Nurme, Airis Erme, Mari Vallisoo, Kersti Merilaas, Ilona Laaman, Kaarin Ruus – kahe mehise erandiga Ott ja Jaan Arderi näol.


Hästi õrn ja naiselik on ka kogu see heliloome – löökriistapark puudub sootuks, kui mõned kerged perkussiivsed lisandused paaris loos välja arvata. Õrn-õhuline on kogu faktuur, kus laulule lisaks veel klaverit heliloojast laulja enda käe alt, kitarri Teet Raigi ja kontrabassi Ara Yaralyani sõrmedelt, aga mitte kõike igas loos, vaid kord nii, kord naa, kõike parajal moel, või pigem vähem kui ülearu doseeritult. Ja mulle see nii meeldib, sest lärmi on ammuilma igal pool liiga palju ja kiidetud olgu need, kes vaikusest lugu oskavad pidada.


Praeguse kaose ajajärgul on seda plaati kuulates tunne, nagu satuksid kuskile hoopis teise aega ja ruumi, kus õhk on kargelt puhas, õu linnulaulust helisev ning lilli ja liblikaid kõik kohad täis. Ja ehkki nendes lauludes on ka kurbi noote, valusaid pisaraid ja südamevalu, kõneldakse sellest leebe nukrusega, mitte süngeis toonis. Siin jutustatakse lihtsal ja loomulikul moel hinge puudutavaid lugusid.


Ehkki Helin-Mari valdab lauljana eri stiile ja laulab suurepäraselt ka teistes keeltes, on tal omaloomingu teed minnes hulk trupme taskus. Tema käekiri kisub kangesti eesti jazzi suurmeeste rajale, Naissoo-Oidi-Kikerpuu ees lahti aetud vakku. Need traditsioonid on siin imeliselt kuulda – see, kuidas muusika sünnib vahetult nõtkest sõnast ja kuis kauni joonega meloodia saab pärjatud ilmeka harmooniaga. Meloodiad on meeldejäävad ja kisuvad juba järgmist tiiru plaati keerutades kaasa ümisema, kõik on hästi musikaalne ja maitsekas.

Poeetide-muusikute suguvõsast pärinevana ja ka ise laulutekste loonuna valdab ta väga hästi sõna, tuues lauldes selle mõtte nii selgelt välja. Vähemalt üks eesti levimuusikataevasse igaveseks särama jääv väike päike on tal juba ammugi loodud, aga sarnast potentsiaali on ka siinseis lugudes. Et peavoolumeedia hekseldab lakkamatult põhiliselt palju

detsibellirikkamat helikangast, on sellisel poeesial pea võimatu neist raudseist kardinaist läbi murda, aga võibolla ei peagi – las see ilu paista valituile.


Kui Helin-Mari eelmine omaloominguplaat oli “Sinine” ja selle siduvaks kujundiks vesi, siis “Musta” kannavad ööhõlmad. Mis tuleb järgmiseks, kas “Valge”?


49 views