_page-0001.jpg)
“Vana Tallinna gala”: Mozarti ooperi “Idomeneo” kontsertlavastus 27. augustil Estonias. Dirigent Risto Joost, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Reili Evart, koreograaf Mehis Saaber. Osades Juhan Tralla, Helen Lokuta, Elena Bražnik (Ukraina), Kristel Pärtna, Mehis Tiits, Reigo Tamm, Priit Volmer.
Ajatud teemad nagu sõnapidamine, armastus, eneseohverdus, võimu omajate kirg ja vägevate kättemaksuiha – kõik see on mahutatud Mozarti geniaalsesse loomesse. Nii võiks lühidalt kokku võtta kontsertetenduse “Idomeneo” olemuse. Kuna vaatasin eelmisel õhtul rahvusooperi saalis ka Franz Lehári opereti “Lõbus lesk” etendust, kus koosseis koosnes peamiselt uutest tegijatest (dirigendipuldiski debütandina Jaan Ots!), võin kahe õhtu põhjal rõõmustada, et estoonlaste perre on ilmunud uus põlvkond lauljaid.
Dirigent Risto Joost on “Idomeneo” kavaraamatu pöördumises lausunud: “Mul on väga hea meel, et suudame publikule pakkuda Eestis resideeruvate lauljate koosseisu, kellest nii mõnelgi on pikaaegne rahvusvaheline kogemusega. Eesotsas nimiosa esitava Juhan Trallaga”. Ja saalisviibija sai veenduda, et nüüd juba rikkalike lavakogemustega Juhan Tralla on Mozarti muusikas kui koduaias kõndija. Iga fraas oli täiuslik nii muusikaliselt kui ka sõnaliselt, rolli olemus – kirg, valu, võitlus südametunnistuse ja sõnapidamise vahel – oli selgelt välja joonistatud. Rääkimata laulja hääle tämbraalsest ilust!
Vaieldamatult oli sel õhtul nii vokaalselt kui temperamendilt täiuslikem partner Helen Lokuta, kes läkitas Mozarti muusikas sisalduva elegantsi, täpsuse ja väljenduslikkuse Idamante rollis saali intensiivsuse ja kõlalise säraga.
Sopranid Elena Bražnik ja Kristel Pärtna andsid oma hääle omadustest lähtuvalt rollidele vajaliku värvi. Bražnik, kellel on kerge sillerdav lüüriline hääl, vahendas muusikasse kätketut veenvalt, tema Ilia oli malbe, kuid otsustavalt ennastohverdav. Pärtna hääle sära kõrgregistris on igati sobilik tööriist Elektra kui salakavala ja egoistliku karakteri loomiseks. Keerukates aariates õnnestus see kohati tabavalt, kohati tasub veel jätkata hääle ühtlase kõla otsinguid.
Ja nüüd siis uue generatsiooni kõige rõõmustavam aspekt: ma ei tea oma pika elukaare jooksul olukorda, mil meie laval oleks saanud kuulda sellisel hulgal ülihästi kõlavaid tenoreid nagu “Idomeneo” ettekandel meisterliku Juhan Tralla kõrval Mehis Tiits Arbace ja ReigoTamm Neptunuse rollis. Lisaksin neile ka eespool kõrvalepõikena mainitud “Lõbusa lese” etenduse, kus Heldur Harry Põlda säras Camille de Rosilloni osas. Neil kolmel noorel tenoril on küll tämbriliselt väga erinev, kuid mahukas, saali täitev hääl ja isikupärane temperament, nad kõik tunduvad liikuvat kindlal rajal ja kingivad kuulajale elamuse tõelise tenorihääle kõlast. Kui Mehis Tiits ja Reigo Tamm on juba mitme eelneva rolliga end tõestanud ja mitmeid veksleidki välja andnud, siis eriliselt rõõmustas kohtumine Heldur Harry Põldaga, kelle häälde on lisandunud mahukust ja kes oli tabanud ka viinilikku espriid, millest selles lavastustervikus kahjuks enamasti puudust tundsin.
Erilist heameelt seoses “Idomeneo” ettekandega tegi aga asjaolu, et tänu Mozarti ooperile sisaldas “Vana Tallinna gala” seekord sellist muusikalist kvaliteeti! Olgu pealegi, et kutsutud publikus tundus olevat n-ö juhukuulajaid, kellele nii kasina lavastusliku lisaga ettekande jälgimine võis põhjustada pingeid.
Orkestrilt, koorilt ja solistidelt voolas Risto Joosti juhatusel saali imeline Mozart kogu oma täiuses. Kui 24-aastasele Mozartile tuli Müncheni linna valitsejalt tellimus luua ooper linna õukonnale, siis teame tänu tema isale saadetud kirjadele, et noorele loojale tegi muret ülepaisutatud libreto ja näitlejameisterlikkuseta lauljad. See annab äsjase ettekande ülesehitusele kindlasti tagamaa: tähtsaim on see, mida väljendab muusika. Lõbus on noore looja üks märkus Oraakli osa suhtes: kui Hamleti isa vaim oleks lühemalt rääkinud, siis olnuks tulemus palju mõjusam ... Minule sobis Veiko Tubina lakoonilisus, võibolla võinuks kunstnik Reili Evart ja valguskunstnik Ritšard Bukin enam oma fantaasiat lennutada, kuid see ei olnud nii määrav, et oleks seganud muusika kuulamist. Taas peab tunnustama, et koor kõlas vaatamata oma napile koosseisule kompaktselt ja teenis tervikut heal tasemel.