_page-0001.jpg)
Eesti Kontserdi minifestival “Keelpillifookus”, mis toimus 9.–12. novembrini, mõjus oma lühiduses, kompaktsuses meeldiva üllatusena ja oli tõeliseks kingituseks (keelpilli)muusika gurmaanidele. Kõrge tasemega kontserdid Estonia kontserdisaalis ja Kadrioru lossis, Pärnu ja Jõhvi kontserdimajas ei jätnud vist kedagi kuulajatest külmaks. Iga kontsert omamoodi.
Mul õnnestus veeta nimetatud nädala teine pool Estonia kontserdisaalis. Kahjuks jäi kuulmata viola da gamba kontsert Kadrioru lossis. Esimesel kontserdil pealkirjaga “Kirgastunud öö” esines sekstett koosseisus Florian Donderer, Triin Ruubel (viiulid), Xandi van Dijk, Andres Kaljuste (vioolad), Theodor Sink ja Johannes Välja (tšellod). Kõik need muusikud on Eesti publikule hästi tuttavad. Neid seob ühisnimetaja Eesti Festivaliorkester ehk EFO, mille töös kõik seksteti liikmed on osalenud, kes rohkem, kes vähem. Florian Donderer on Bremeni Saksa kammerfilharmoonikute kauaaegne kontsertmeister, paljude muusikakõrgkoolide külalisõppejõud ja meistriklasside andja ning dirigent. Ta on Eestis lisaks EFOle esinenud Tallinnas ja Pärnus nii solistina kui ka erinevates ansamblites. Samuti on Saksamaal elav Xandi van Dijk nõutud nii solisti kui kammermuusikuna, tema debüüt dirigendina Tallinnas toimus 2021. aastal. Saksamaa on praegu elukohaks ka tšellist Johannes Väljale, kes sealsete õpingute kõrval on esinenud mitmetes nimekates orkestrites ja ansamblites. Triin Ruubel on ERSO kontsertmeister ja EMTA õppejõud, paljude konkursside laureaat ja uudisteoste ettekandja. Kirju esinemisgraafik on ka Andres Kaljustel, seda solisti, ansamblisti ja dirigendina. Theodor Sink on üks nimekamaid eesti tšelliste, kes on teinud ka rahvusvahelist koostööd paljude muusikutega Euroopas.
Nende esituses kõlanud Mozarti “Grande sestetto concertante” (anonüümne transkriptsioon Mozarti “Sinfonia concertantest” viiulile, vioolale ja orkestrile) ja Arnold Schönbergi imekaunis keelpillisekstett “Kirgastunud öö” (inspireeritud Richard Dehmeli luuletusest, mis jutustab naise pihtimusest oma kallimale) olid mängitud suurepäraselt, ansambel sulandus üheks orgaaniliseks tervikuks, toimus siiras, vahetu musitseerimine. Lihtsalt vaimustav. Rõõmu teeb ka see, et kõigil ansambli liikmetel on kasutada suurepärased instrumendid, millel mängida, ja nad teevad seda meisterlikult.
Mõned küsimused tekkisid aga minul ja veel mõnel teisel kolleegil ansambli paigutuse suhtes. Sekstett oli pandud lava ette imepisikestele poodiumidele, esinejate selja taha oli paigutatud vahesein, ilmselt selleks, et luua kammerlikuma saali muljet ja oletatavasti pidi see ka aitama suunata heli saali. Estonia kontserdisaali akustika aga on omapärane. Kuigi esinejad olid selle paigutusega rahul, siis neile lähedal umbes viiendas-kuuendas reas istuv publik ilmselt mõjus heli summutajana (esinejate mittenägemisest rääkimata), nii et natuke tagapool või küljel istujatel tuli pingutada, et saada täit kõlapilti. Istusin ise kontserdi teises pooles saali lõppu ja tulemus oli vastupidine. Sinna tuli heli suurepäraselt kätte ja Schönbergi “Kirgastunud ööd” sai lihtsalt nautida. Lummavalt mõjus vahepalana ka Tõnu Kõrvitsa sooloviiulile kirjutatud “Eleegia üksindusele”, mida esitas teise poole alguses Florian Donderer pimedale saalile rõdult.
Järgmine kontsert oli Tallinna Kammerorkestri kanda, dirigendiks ja solistiks Berliini filharmoonikute ja Luzerni festivaliorkestri kauaaegne kontsertmeister ning käesoleval ajal ka Berliini Hanns Eisleri nimelise muusikakõrgkooli nõutud õppejõud Kolja Blacher, kelle juures on saanud õppida ka meie viiuldaja, praegune TKO mängija Robert Traksmann. Kontserdi esimeses pooles kõlas Vivaldi viiulikontsertide tsükkel “Aastaajad” Blacheri soleerimisel. Teises pooles esitati Richard Straussi “Metamorfoosid” 23-le keelpillile, siin oli Blacher dirigendi rollis. “Metamorfoosid” on kirjutatud 1945. aastal ja on oma tundesisult otseselt seotud masenduse ja leinalikkusega, mida Strauss tundis suure osa saksa kultuuripärandi hävimisest Teise maailmasõja lõpus. Teades tausta on raske mitte tõmmata paralleele praegu maailmas toimuvaga, mis tahes-tahtmata puudutab me kõigi hinge.
Kolja Blacher on esinenud meil ennegi ja nii oli juba enam-vähem teada, mida kuulda saab. Ootamata suuri tundepuhanguid, imetlesin täiesti filigraanset, apteekri täpsusega viimistletud pillimängu, esituse iga elementi. Tundub, et spontaansus Blacheri mängus puudub, see on hoopis teise rakursi alt vaadeldav kunst. Viimistletud ei olnud mitte ainult tema mäng, vaid ka tema juhitud orkestri kogu kontseptsioon. Vivaldi teksti märgitud loomade häälitsuste, käo kukkumise, jää klirina jt imitatsioonid olid orkestris peenelt viimistletud, samuti kõik solisti saatepartiid. Suurepärane kontsert vaimule, vähem (romantilisele?) hingele.
Laupäevase kontserdi täitis nimekas Calidore kvartett USAst. Kavalehel oli kirjas, et valitud teosed nagu kaardistaksid keelpillikvarteti arengut Viinis. Esitusel olid Beethoveni kvartett op. 18 nr 5, Schuberti kvartett nr 15 D 887 ning nende vahel Korngoldi kvartett nr 3 op. 34.
Calidore keelpillikvartett asutati 2010 Los Angelese Colburni koolis ja järgneva kahe aasta jooksul võideti juba peapreemiad mitmel kaalukal rahvusvahelisel konkursil. Paistab, et nad on mänginud muutumatus koosseisus juba 13 aastat ja seda on ka esitusest kuulda. Nõustun täielikult kavalehel toodud Goethe ütlusega, et kvartett on nelja haritud inimese vestlus. Ja Jeffrey Myers, Ryan Meehan, Jeremy Berry ja Estelle Choi tõestasid seda iga ette kantud teosega. Esitus oli laitmatu, ansambel suurepärane, pillid sulandusid ühtsesse, kihilisse värvipaletti suurepärase stiilitunnetusega. Beethoveni ja Schuberti keelpillikvartettide ettekanne oli kõrge kullaprooviga. Minule oli aga kõige suuremaks elamuseks Korngoldi kvarteti esitus. Maailmas tuntakse Korngoldi eelkõige filmimuusika loojana. Viiuldajad teavad ka ta järjest populaarsemaks muutuvat viiulikontserti. Nimetatud kvarteti ettekanne mõjus mulle aga ilmselt seepärast, et ma seda teost polnud enne kuulnud ja ootasin seda põnevusega. Teisalt, olles eelnevalt lugenud teose tutvustusest, et see on kokku pandud varasemate teoste tükkidest, ei mõjunud see sugugi eklektiliselt, vaid harmooniliselt väljapeetud kirgliku sõnumina. Vägisi tuli tahtmine kogu kontserdi kvaliteedile mõeldes tõmmata paralleeli kunagise Beethoveni-nimelise kvarteti kõlaideaalidega, aga kahjuks on mälestused kauge aja tagant petlikud ja ka kuulamiskogemus aastaid hiljem teine.
Ja veelkord saali paigutusest: seekord oli ansambel laval ja kõla peegeldav sein oli paigutatud umbes kolmveerandi saali kauguselt publiku taha. Ja minu arvates oli see paigutus parim! Iga kõlanüanss jõudis publikuni segamatult kohale.
Ning lõpuks: kõigis kavalehtedes oli esitatavate teoste toreda tutvustuse teinud Evelin Kõrvits, mis kindlasti kergendas kuulajail kontsertide kuulamist. Suur tänu muidugi produtsentidele Tuuli Metsojale ning Maarit Kangronile, kelle korraldusel see minifestival toimus.