Miks käia Suure-Jaani festivalil

Sel aastal toimus heliloojatele Kappidele pühendatud Suure-Jaani muusikafestival juba 25. korda. Festivali kavale peale vaadates jäi silma selle laiaulatuslikkus ja värvikus. Ilmselt leidis igaüks 17. ja 23. juuni vahelt endale midagi põnevat. Oli festivali lipu heiskamine, mälestushetked kalmistul, meenutused festivaliga pikalt toimetanud inimestega, samuti videomeenutused, näitused ja loomulikult seinast seina erinevad kontserdid nii žanriliselt, paikade, kellaaegade, stiilide kui pillide poolest. Suure-Jaani on imeline koht, kus mõnusalt aega veeta ja suvist olemist nautida. Ja kontserte külastada.

Olles veidi ringi uudistanud, küsisin endalt, mille poolest erineb see konkreetne festival mujal toimuvatest. Kas on miskit, mis seob paiga ja festivali? Kontserdikohad on kindlasti iseloomulikud just sellele üritusele – kohalik Suure-Jaani kalmistu, siinsed kirikud, kooli suur saal, kohvik Arturi juures, Tervisekoja lipuväljak ja Hüpassaare saal, Vanaõue puhkekeskus, Võhma kooli aatrium, Kondase maja saal, Tääksi vesiveski, Olustvere leivakoda, Hüpassaare rabasaar … Kohalikku elu rikastavad väljastpoolt tulevad esinejad kindlasti. Samas võiks selline pika traditsiooniga festival olla kasvulavaks paljudele muusikutele, ja miks mitte teistelegi kunstnikele. Näiteks võib tuua Viljandi folgi, kus alati uusi tulijaid ja eriti just kohalike seast. Suure-Jaani festivalil ringi liikudes jäi mitmelgi korral kõrvu, et just kohalikel on pigem väike võimalus esinema pääseda. Esinejate valik olla ka aastate lõikes pigem sarnane kui varieeruv.

Ise olin festivalil esimest korda, üldse olin Suure-Jaanis niimoodi pikalt mitmel päeval ja päevad läbi esimest korda. Öeldakse, et enne tuleb käia Nuustakul ja alles seejärel minna Pariisi, minu Nuustaku oligi seekord Suure-Jaani ja kõnealune festival.


Kõige erilisema elamuse jättis avaõhtu Eesti muusika- ja teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontsert. Rõõm oli kogeda pulbitsevat muusikat rõõmust pakatavatelt noortelt (dirigendid Valle-Rasmus Roots ja Toomas Vavilov, solistid Peeter Margus, Georg Maaten, Kerstin Laanemets, Rebecca Kontus, Evita Lohu, orkestri kontsertmeister Eva Aarnis). Orkestrilugude (Vieira, Bach, Martin, Kontus, Ravel) vahel üllatasid kuulajaid mõned põnevad kammeransambli teosed (Tüür, Skoryk, Dvořák).

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia sümfooniaorkestri kontsert Suure-Jaani kooli suures saalis. Soleerivad 2022. aasta lõpetajad. Dirigent Toomas Vavilov. FOTO MARGUS ELIZAROV

Veel püüdsid eriliselt pilku lõunatunnid kohvikus Arturi juures, kus vestlusteks olid kohale tulnud PÖFFi asutaja Tiina Lokk, DJ Allan Roosileht, helilooja Sven Grünberg, kirjanik Rein Veidemann ja laulja Taisto Noor. Inimesed lavadel tunduvad nii kauged, kuid nähes ja kuuldes neid jutustamas oma elust, kogemustest, elamustest, saab selgeks, et inimesed oleme me kõik ja iga tee on omanäoline ning eriline, olgu see nii vähe või palju kuulsusrikas kui tahes. Eriliselt toon välja ka keelpillikvarteti Canzonetta (Meelis Orgse, Mari-Liis Uibo, Johanna Vahermägi, Johanna Randvere) ajaloolistel pillidel sooja energia ja mõnusa ajas rännaku eest. Rõõmu tegi ka ERSO kontsert Xandi van Dijki dirigeerimisel, mille kavavalik (Sibelius, A. Kapp, Brahms, A. Uibo) ja solistid (Arvo Leibur, Arete Kerge, Helen Lepalaan) olid kindlasti üks festivali kirssidest tordil. Elav ja tugev esitus loomulikult ka. Puudust tundsin läbitöötatud informatiivsest bukletist, kust kontsertide kunstiliste ideede, teoste ja heliloojate kohta lähemalt uurida.

Lõunatund kohvik Arturi Juures helilooja Eesti Budismi Instituudi juhataja Sven Grünbergiga. Moderaator Mari-Liis Uibo. FOTO MARGUS ELIZAROV

Festivali üritused olid põnevalt paigutatud nii, et igale poole jäi mitu tundi vaba aega. See andis võimaluse Suure-Jaanit niisama väisata ning anda enne järgmist üritust meelele puhkust. Andis võimaluse ka ujuma minna või ka lihtsalt järgmisel päeval tagasi tulla, kui ootus sel päeval liiga pikk tundus.


Festivalidega on kord juba nii, et kõigest, millest tahtnuks kirjutada, sinna ei pruukinud jõuda, ja sellest, kuhu jõudis, ei saagi kõigest justkui rääkida. Festivali üks tunnussündmusi on juba aastaid “Päikesetõusukontsert” Hüpassaare rabasaarel, mille kontseptsioon on kinkida publikule muusikaline elamus ajast, mil pimedusest tõuseb valgus ja päike. Ööl vastu jaanilaupäeva meelitas kontsert “Tõnis Mägi ja Koit” ohtralt inimesi kella kolmeks Soomaale. Lõpuks aga oli idee ja ettekujutus sellest sündmusest erilisem kui reaalsus. Tegelikkus on ikkagi miskit käegakatsutavat ja tihti ka tüütut, mida väga palju inimesi rabas kahtlemata on. Samuti valmistas omamoodi pettumuse, et kontsert sai läbi, enne kui päike üldse tõusis. Siis mõistsin, kui keeruline on ajastada hetki nii, et need tunduksid juhtuvat justkui muuseas. Üldse on kunsti keeruline ajastada, nii et see jõuaks esitajalt vastuvõtjani terviklikult, sest “tee peal” võib juhtuda kõike. Kuulaja (ja ka esitaja) võib olla väsinud, tal võib olla kõht tühi, mured perekonnas jne. Seetõttu on hetk, mil kunsti läbi sünnib elamus, alati eriline, vahel eriliselt tõstev.

Päikesetõusukontsert Hüpassaare rabasaarel, kus esinesid Tõnis Mägi, Ain Agan ja Andre Maaker. FOTO MARGUS ELIZAROV

Sellel festivalil jäi näiteks eriliselt kõrvu elektrikitarri ja oreli kooskõla. Mõned kontserdid jäid ka kuulmata, kuid pakuvad siiani huvi: “Helide mets” põnevates kõlavärvides kannelde ja harmooniumi, klavikordi ning tereminiga (Anna-Liisa Eller ja Taavi Kerikmäe), ansambli Vox Clamantise (dir Jaan-Eik Tulve) “Ja ma kuulsin hääle” ning muusikakoolide noorte kontserdid. Arvestades juba aastaid Suure-Jaani festivali väisanud inimeste mõtteavaldusi avaldan lootust, et mida aeg edasi, seda enam leiavad siinsetele lavalaudadele tee ka kohalikud ning et olemasolevad väärtused saavad juurde midagi, mis eristavad seda ettevõtmist veelgi enam kõigist teistest just kohavaimu ja inimeste poolest.

Kontsert Helide mets Olustvere leivakojas. Anna-Liisa Eller (kromaatiline kannel, väikekannel), Taavi Kerikmäe (harmoonium, klavikord, teremin). FOTO MARGUS ELIZAROV


2 views