_page-0001.jpg)
Kõik teavad lauset “Muusikast kirjutamine on sama, mis arhitektuuri järgi tantsimine”. Seda sadakond aastat liikvel olnud sapisevõitu sententsi on tsiteerinud teiste seas Thelonious Monk, Laurie Anderson, Miles Davis, Elvis Costello ja Frank Zappa. Lobeda lause kiuste muusikast siiski kirjutatakse ja lõppu ei paista. Vastu saab väita ka lause teisele poolele. Legendaarne muusikakriitik Robert Christgau on öelnud: “Tants ongi tavaliselt seotud arhitektuuriga – kui kehad liiguvad, ükskõik, kas laval, tantsusaalis, elutoas, võimlas, agoraal või [New Orleansi] Congo väljakul, kajastab tants tahes või tahtmata seda ruumi”.
Arhitektuuriga mängimine, selle “kuulamine” ja ruumist impulsside ammutamine (miks mitte ka selle järgi liikumine või lausa tantsimine), on Maria Fausti värskeima plaadi kandev idee. Looduslikku või arhitektuurilist keskkonda on Faust varemgi muusikaga sidunud – näiteks plaadil “Machina” loksuvad lained ja podisevad paadimootorid ning albumi “Organ” misanstseen on mahukas kirik koos suure oreli ning sakraalse ruumi soppe ja kõlapeegeldusi otsivate puhkpillidega. Värskeimal plaadil ümbritseb Fausti taas resonantne ruum, sedapuhku lapsepõlvelinna Kuressaare orduloss. Album loob ka seose ilmakuulsa arhitekti Louis Kahniga, kelle esimesed eluaastad möödusid samuti Kuressaares.
Isiklik mälu ja mälestused on Maria Fausti plaatidel (nii siinmainitutel kui ka teistel) olulisel kohal. Fausti iga uus ettevõtmine lisab tema muusikalisele minapildile kõla, koosseisu ja konteksti mõttes uut, ometi on tal välja kujunenud äratuntavalt omanäoline mängu- ja loomelaad, mille lõimeid võib leida igast lavale või plaadile jõudnud programmist. Nii kompositsioonilises kui ka esituslikus plaanis on Fausti muusikas tõsidust, lamentatsioone ja hümnilikkust, mida aeg-ajalt rebestavad (ja elustavad) ekspressiivsed esilesööstud äärmuslike registrite, mänguvõtete ja kõlavärvide näol. Suurem osa materjalist on siiski staatiline, koondatud tonaalse tugipunkti ümber. Teame Maria Fausti jazzmuusikuna, kuid see album ei kutsu eriti arutlema stiilikategooriate üle – ja pole tarvis ka.
“MOnuMENT” on sooloplaat, kus kõlab ainult altsaksofon, nii naturaalsel kui ka elektrooniliselt töödeldud kujul. Vastava kuulamiskogemuseta inimene võib leida siit mõndagi kõrvakriipivat, kuid tegelikult on ülekaalus ehtne ilu. 40 minutit vältavat plaati tasub kuulata ühekorraga ja otsast lõpuni. Usutavasti hakkab see muusika veelgi rohkem hingama-hõljuma (ja ka tantsima!) siiski kontserdisituatsioonis, kus esitaja on publiku ees ning ümberringi on (kasvõi sellesama Kuressaare lossi) kõrged võlvid ja hallid müürid.