Mahleri muusika kütkeis


Annely Peebo, Risto Joost, Katrin Targo ja Vanemuise sümfooniaorkester. FOTO VANEMUINE/HEIKKI LEIS

Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontsert 14. mail Estonia kontserdisaalis, juhatas Risto Joost. Kavas Richard Wagneri avamäng ooperile “Nürnbergi meisterlauljad”, Gustav Mahleri neli “Rückerti laulu” ja 2. sümfoonia c-moll (“Ülestõusmissümfoonia”). Osalesid metsosopran Annely Peebo, sopran Katrin Targo, Vanemuise ooperikoor, Tartu ülikooli kammerkoor ja kammerkoor Voces Tallinn.


Vanemuise sümfooniaorkestri hooaja lõppkontserdi peateosena kõlas maailma suurvormide kullafondi kuuluv Mahleri 2. sümfoonia, mis tõi eelnevail aastail vanemuislaste kavades olnuile (nt Dvořáki “Stabat mater”, Mendelssohni “Elias”, Verdi reekviem) auväärse lisanduse. Gustav Mahleri 2. sümfoonia (1888–1894) esiettekanne 1895. aastal Berliini filharmoonikutelt autori juhatusel pälvis helilooja eluajal ühelt poolt suure tunnustuse, aga teisalt kõrgeimate esitusstandardite nõude ka edaspidiseks. Ülinõudlikkus enese suhtes loomingu osas ja halastamatus dirigenditöös iseloomustas Mahlerit läbi tema elu. Sarnaseid dirigendiomadusi märkame teisteltki, kes Mahleri teostega on süvitsi kokku puutunud (nt Claudio Abbado, Mariss Jansons, Simon Rattle, Gustavo Dudamel, Neeme Järvi, Paavo Järvi, Arvo Volmer). Kuuldud ettekande põhjal on hea meel siia nimistusse lisada ka Risto Joost, kes tõestas end hea detailitaju ja tugeva suurvormide dramaturgina.


Vanemuise orkestrile (ja tegelikult kogu esituskoosseisule tervikuna) tähendas selle monumentaalse suurteose ettekanne tohutut kokkuvõtmist, enesedistsipliini ja äärmiselt intensiivset osalust – orkestrikoosseis võib ju olla suur, kuid igal mängijal on kanda talle partituuris usaldatud täielikku pühendumust nõudev ainulaadne roll. Laval valitses dirigendi ja muusikute hea koostöö, vastastikune iseenesestmõistetavalt loomulik reageering ja kulgemine, mis hoidis ligi poolteist tundi kestvat teost nii esitus- kui kuulamispinges. Ulatusliku arenguga esimeses osas end ilmutanud koraalid “Crux fidelis” ja “Dies irae” korraldasid dirigendi juhtimisel tõelise “lahingu” (“Crux fidelis”, “Dies irae”, “Auferstehen”, “O glaube”) sümfoonia viimases osas, kus nii mõnegi kulminatsiooni detsibellid ületasid paaril korral (minu kõrvale) vastuvõtu piiri. Viimases osas võimegi jälgida võitlust inimkonna igipõliste küsimuste ja vastuste vahel – mis on elu ja mis surm, kas surm toob rahu? Kas lõpetada ära kõik see, mis takistab elamist? Itaalia kirjanik Cesare Pavese (1908–1950) on ühes oma poeemis küsinud, et kui surm on rahu, siis miks mõtted surmast ei anna meile rahu? Ja see on justkui Mahleri 2. sümfoonia tuumküsimus. Kuigi neljanda osa metsosoprani soolo (“Urlicht”) loob ühenduse ürgvalgusega (“Taevas tahaksin olla, ei siin”), siis viimases osas ei too inimlikud eksistentsiaalsed otsingud (“Oo usu, ei sündinud ilma sa asjatult!”) ning justkui iseenesega võitlev uskmatus ja usk nii kergesti kätte teed, mis võiks ülestõusmise läbi viia Rahusse ja Valgusesse, “… milleni ei ole tunginud ükski silm” (Friedrich Gottlieb Klopstock). Selle kõikeläbistava võitluse suutis seekordne ettekanne veenvalt esile tuua. Solistid Annely Peebo (pälvis äsja Kammersängerin’i tiitli!) ja Katrin Targo (saanud mitmeid auhinnalisi kohti vokaalvõistlustel) ning koorid lisasid suurele orkestrikoosseisule inimlikku mõõdet ja värve, aga siiski vahest eeskätt seda kandvalt ajatut igatsusehüüet igavese järele. Mahlerile iseloomulikult võivad ta teosed alata ühes helistikus ja lõppeda teises, selle suurepäraseks näiteks on ka 2. sümfoonia, mis algab justkui otsivalt c-mollis ja lõpeb Taevasse tõusavalt Es-duuris. Veel soovis Mahler, et muusika räägiks ise enda eest. Kontserdi lõppedes vallandunud pikk aplaus lubas oletada, et helilooja soov sai täidetud ja tema muusika viis meid maailma, kus me ei peljanud seista vastakuti oma otsingutega.


Mis võiks olla selle põhjuseks, et Gustav Mahleri muusika hakkas maailmas taas eriliselt esile tulema 1960. aastaist ja teeb seda tõusvas joones tänini? On see usuta uusaja tühisuse tajumine ja teadlik vaimsete pidepunktide otsimine? Seejuures suurepärane, kui seda teevad noored muusikud, kelle hulka sellegi kontserdi kava kokkupanija dirigent Risto Joost oma varastes 40-ndates kahtlemata kuulub. Kontserdil tulidki veel ettekandele neli “Rückerti laulu” (1901–1902) Friedrich Rückerti tekstidele: “Hingasin magusat pärnade lõhna”, “Ära vaata mu lauludesse” ja “Kui armastad ilu” Annely Peebo soleerimisel ning uudisena Clytus Gottwaldi 1983. aastal tehtud 16-häälse kooriseadena “Ma olen maailmale kadunud” koorilt. Valitud soololaulud olid poeetilised tunde- ja meeleolupildid, mille pikkade fraaside kandvus ja lauljatari värvirikka hääle väljenduslikkus lõid hingestatult soojad tundehetked. Koori puhul paelus ühtlaselt sulandunud häälte avaralt voolav kõlavus, millele andsid eriliselt sügava kandetoe bassid.


Viimased kaks aastat on toonud iga teatri tööõhkkonda sedavõrd palju ebakindlust viirusepuhangute tõttu toimumata etenduste ja kontsertide ümberkorralduste või hoopis ärajäämisega ning see muutis oluliselt kõigi muusikute töörütmi. Loodetavasti andsid vanemuislaste tänavu suurejoonelised hooaja lõppkontserdid Tartus, Tallinnas ja Jõhvis neile indu uue hooaja ootuseks, mille avakontserdil oleks taas põhjust ette kanda üks vägev Wagneri avamäng.


25 views