top of page

Mõtteid maailma muusikafilmide turult Avant Premiere


Kaader Bruno Monsaingeoni Klaus Mäkelät käsitlevast filmist “Towards the Flame”.

Tänavune Berliini muusikafilmide turg IMZ Avant Premiere, kus maailma tuntuimad muusikatootjad ja telejaamad esitlesid oma uusimat audiovisuaal-toodangut, pakkus põhjaliku ülevaate valdkonna hetkeseisust, suundumustest ja menukamatest artistidest. Selliseid aasta-esitlusi on IMZ – rahvusvaheline muusika- ja meediakeskus – korraldanud juba 1961. aastast peale, alul Cannes’is “Midemil” ja alates 2014. aastast Berliinis. Muusikaturu esinduslikkust kinnitab osavõtjate lai ring – kohal oli 450 muusikaeksperti 32 riigist üle maailma, kataloogis 500 uut produktsiooni: kontserdid, ooperid ja tantsuetenduste salvestised, dokumentaal- ja lühifilmid, muusikažanritest esindatud nii klassika, jazz, world kui pop. 


Paraku on kogu maailma haaranud majanduslik kitsikus ja koroonast tingitud seisak jätnud jälje ka muusikaproduktsioonile, just žanrilise mitmekesisuse vähenemise suunas. Suured telekanalid, kelle tellimused on tootjatele elutähtsad, on rahakraane koomale keeranud ja sundinud eelistama suuremaid vaatajanumbreid lubavaid ideid ehk kindla peale minekut. Lavastuslikud filmid on muutunud harvaks erandiks. Samas toodetakse sadu kontsertsalvestusi mainekate orkestrite, dirigentide ja solistidega – nende ülesvõtmise tehnilised kulud pole veel ületamatud ja nähtavasti on neile arvukate digikanalite näol ka väljundeid. 

Tänavu olid pooled kataloogis kirjeldatud programmidest kontserdid, nende dominant on märgatav trend juba mitu aastat ning ilmselt see nii jääbki. Ja see on kõigest jäämäe tipp, sest me räägime pelgalt sellest osast, mille tootjad on rahvusvahelisele “väljanäitusele” toonud. Kontsertide ülekülluses on oma “süü” IMZ liikmeks astunud sümfooniaorkestritel, kes ise kontserte üles võtavad, festivalidel (Verbier) ja ringhäälingujaamadel, kellel on veel alles oma sümfooniaorkestrid. 

Sel korral polnud tähelepanu püütud eriliste võttekohtade ega režiiliste nippidega, pigem olid panused kuulsatel nimedel ja enamasti ka populaarsel repertuaaril. Silma- (või kõrva)torkavalt sageli – ja nii juba aastaid – esitatakse Mahlerit, kelle peaaegu kõik sümfooniad kõlasid tänavu väga erinevate orkestrite esituses Andris Nelsonsi, Paavo Järvi, Tarmo Peltokoski, Daniel Hardingi, Teodor Currentzise, Franz Welser-Mösti jt juhatusel. Nõutuimad dirigendid näisidki olevat Andris Nelsons ja Paavo Järvi; nende kannule on astumas Soome noor dirigent Klaus Mäkelä. Solistidest domineerivad Lang Lang, Daniil Trifonov, Jevgeni Kissin, Jonas Kaufmann ja Elīna Garanča. Seevastu varasemate aastate superstaar Valeri Gergijev on pildilt täiesti kadunud ja Anna Netrebkot võis märgata vaid korra, La Scala “Don Carlos”.

Ooperite ja tantsuetenduste salvestiste hulk – üle saja teose – oli samuti ootuspäraselt suur. Mitmed teatrid tellivad ülesvõtteid oma kulul või on neil kohalike telejaamadega koostöölepingud koos garanteeritud eetriga. Teoste nimistus oli valdavaks Verdi ja Mozarti looming, aga ka Richard Strauss. Uudisteostest jäi silma Rootsi kuningliku ooperi lavastus “Melancholia” Lars von Trieri apokalüptilise filmi ainetel, muusika autoriks Mikael Karlsson, kes on loonud muusika ka Rootsi tuntud koreograafi Alexander Ekmani tantsulavastustele “Suveöö unenägu” ja “Hammer”. Rootsis näib olevat ruumi otsingulisele vaimule. 

Klassikaliste ballettide tipus on ikka igihaljad “Pähklipureja”, “Giselle” ja “Romeo ja Julia”, mis oma tuntud headuses töötavad ka ilma lavastuslike trikkideta. Kaasaegse tantsu vallast jäi silma Tokyo balleti “Kaguyahime” (koreograaf Jo Kanamori), iidne lugu kuuprintsessist, kes leitakse beebina bambusvarre seest ja kes imekauniks neiuks sirgudes kütkestab arvukaid kosilasi, kuni Jaapani keiser ise temasse armub. Lavastuse imeliselt hõrk tantsukeel, lavakujundus, valgusrežii ja Debussy taevalik muusika sulavad köitvaks tervikuks.

Dokumentaalfilmide puhul oli tunda loominguliste ambitsioonide kahanemist keskpärasuse poole – ja seegi on juba mitu aastat süvenenud tendents. Kindlasti pole põnevad persoonid ja andekad tegijad maailmast otsa lõppenud, aga lennukamaid ideid kärbib ilmne rahapuudus. Üks, mis küll alati töötab ja oma aktuaalsust kunagi ei kaota, on ajalooline dokk koos rohke arhiivimaterjaliga. Mitu filmi oli pühendatud orkestritele – sakslaste toodetud “We are on Air” (Accentus Music) käsitles Euroopa raadioorkestrite (mille arv peale Teist maailmasõda hüppeliselt kasvas) saja-aastast ajalugu, rõhutades nende teed rajavat rolli rahvusriikide muusikaloo arengus, ja šveitslaste filmi “Radiosa – The Story of a Radio Orchestra” (RSI), mis peatus 1940. aastal asutatud muusikakollektiivi märgilistel saavutustel. Või hoopiski pika ajalooga Baieri riigiorkestrist jutustav film “500 Years Unplugged – A Tribute to Bavarian State Orchestra” (ARD) ning Viini filharmoonikutest kõnelev “The Sounds of Vienna – The Untold Story of the Vienna Philharmonic Heart” (Servus TV). Ajaloodokkide sisukat rida täiendasid Beethoveni 9. sümfoonia 200. aastapäevale pühendatud filmid: “The Power of Music – Beethoven 9th” (Accentus Music) ja “Beethoven’s Nine” (Riddle Films), mis küllaltki erineva vaatenurga alt käsitlesid suurteose humanistliku idee kulgu läbi kahe sajandi kuni tänasesse päeva välja.

Portreedest jäi silma prantsuse režissööri Bruno Monsaingeoni film “Towards the Flame” Soome noorest dirigendist Klaus Mäkeläst, kelle tähelend maailma lavadel on olnud muljetavaldav. Film keskendub Mäkelä tööle oma praeguse kolme kollektiiviga: Oslo filharmoonikute, Orchestre de Paris’ ja kuningliku Concertgebouw’ orkestriga ja tema arutlustele dirigendi rollist ja kooskõla saavutamisest muusikutega. Monsaingeonile omase tundlikkuse ja elegantsiga avab ta oma kangelase olemust, keskendudes vaid olulisele ja jäädes ise märkamatuks. Samasugust lähenemist on tunda ka režissööri teises dokumentaalis, mis süüvib viimaste aastate ühe menukaima kammeransambli, Arod-kvarteti siseellu selle pühendumises ja loobumistes, milleta kunstilisi kõrgusi ei saavutata. Üllatav, et ühe kammeransambli portree võib olla nii köitev!

Veel tuleb mainida ARTE tellimusel valminud “Pianofortet”, prestiižikal Chopini konkursil osalejate läbielamisi ja kulisside taga möllavaid kirgi jälgivat filmilugu, mida Eesti vaatajail DocPointi programmis ka juba näha õnnestus. 

Südantliigutavaks kummarduseks möödunud aastal lahkunud Soome heliloojale Kaija Saariahole on Soome režissööri Riitta Raski film “Echoes of the Universe”, mis annab põhjaliku ülevaate helilooja elu- ja loometeest: lapsepõlvest, õpingutest Sibeliuse akadeemias ja Freiburgi konservatooriumis ning järgnevatest Pariisi-aastatest kuni viimase aja tegemisteni, mille üheks kõrghetkeks sai ooperi “Innocence” loomine ja lavaletoomine Aix-en-Provence’i festivalil 2021. aasta suvel. Saariaho tüüned mõtisklused ja tema muusika poeesia kulgevad imepäraselt käsikäes.

Kogu sellel highlight’ide paraadil, kus mõni väärt teos võis ka teiste varju jääda, tõusid esile kaks programmi, mis puudutasid hingekeeli ja toitsid igatsust millegi tõeliselt kauni ja erakordse järele. Kõigepealt Uniteli esitletud “Human Requiem in Eleusis”, Jochen Sandigi ja Sasha Waltzi suurejooneline etendus 2023. aasta Euroopa kultuuripealinna Elefsina (Eleusis) iidses Antiik-Kreeka pühamus, kus juba kahe aastatuhande eest peeti Eleusise müsteeriume. Pühapaik kui avatud kogukondlik ruum, kollektiivse katarsise kogemus, samad eksistentsiaalsed küsimused, mis nois kaugetes müsteeriumides. Etenduse muusikaliseks aluseks võetud Brahmsi “Saksa reekviem” kõlab kui lohutus ja lootus leinajatele, mitte lahkunutele, see on elu tähistamise riitus, mille väljendus on erakordselt liigutav. Etenduse osaliseks olev publik ja lauljad-tantsijad paiknevad maastikul läbisegi, nad pole eristatavad, esitajad liiguvad ringi, kuulajatele füüsiliselt lähenedes, lohutades, kallistades, silmsidet otsides, nad laulavad just sulle ja sinust; huvitav oli jälgida, kuidas publik veidi kohmetust tundes kaasa tuleb ja “üles sulab”. Muutes reekviemi sügavalt inimliku sõnumi sensuaalseks kogemuseks, keskendub see lavastus armastusele, mis ületab valu ja kurbuse. Ja suurepärane esituskoosseis: Berliini Raadio koor, dirigent Gijs Leenars, solistid, Sasha Waltzi tantsijad, esirollis Clémentine Deluy. Etenduse ambitsioon, humanistlik idee, maailmatasemel teostus ja see kõik kvaliteetsalvestusena miljonitele kättesaadaval olles kannab auga välja kultuuripealinna mõõtme ja tähenduse. Mõtlen tahtmatult, milline on Tartu sõnum maailmale?

Film “Doppelgänger” Jonas Kaufmanniga.

Eredaima elamuse pakkus Schuberti vokaaltsükli “Luigelaul” põhjal loodud lavastus “Doppelgänger” (Bernhard Fleischer Moving Images), autoriteks Claus Guth ja Michael Levine. Schuberti viimaste aastate laulud kui tema loomingu omalaadne kvintessents Jonas Kaufmanni ja Helmut Deutschi sügavalt läbitunnetatud esituses tõid valuliku äratundmise maise elu kaduvusest, elujanust ja surelikkusest. Tegevus toimub laatsaretis, raudvoodites vaevleb haigeid ja haavatuid, põetajad täidavad oma rutiinseid protseduure, kusagil aimatavas kauguses käivad lahingud, ja selle keskmes on kangelane, kelles võitlevad meeleheide ja elujanu, kes ei suuda oma surmaga leppida, kuigi selle kohalolek on tajutav. Lavastuse atmosfääri kujundavad helimaastikud, valguslahendused ja ootamatud süžeepöörded juhatavad meid rännakule läbi erinevate emotsioonide elu hapruse mõistmiseni, tuues neisse lauludesse kätketud tunded tänasesse päeva. Tahaks loota, et see suurepärane muusikafilm leiab üles ka Eesti vaatajad.

Omamoodi üllatav oli, et maailmas toimuvad pöördelised sündmused peaaegu et ei ulatu mõjukate muusikatootjate vaatevälja. Kui möödunud aastal võis veel näha paari toetuskontserti Ukrainale, siis tänavu poleks käimasoleva sõja teema üldsegi esile kerkinud, kui Ukraina enda esindus poleks kohale ilmunud ja kaunite kunstide heaolumaailma raputanud. Nimelt on nende rahvusringhääling Suspilne Ukraine astunud IMZ liikmeks, esitledes ka kolme programmi, neist “Izolyatsia” räägib loo Donbassi kunagisse tööstushoonesse rajatud kunstikeskusest, mille separatistid 2014. aastal hävitasid ning kus praegu on kontsentratsioonilaager ja piinakambrid tuhandetele. “Big Russian Lies” on sari, mis käsitleb vene kultuuridiplomaatia propagandavõtteid erinevates kultuurivaldkondades – filmis, balletikunstis, meedias, kirjanduses jne. 


*

Veel paari sõnaga Balti riikide esindatusest sel muusikaturul. Läti ja viimastel aastatel ka Leedu avalik-õiguslike televisioonide aktiivsus on tunnustust väärivalt kasvanud. Nende esitlusprogrammid on žanriliselt mitmekesised, hõlmates nii lavateoseid, kontserte kui dokumentaale, need on haaravalt komponeeritud ja mis eriti märkimisväärne – nad on suutnud oma kultuuri tähtsündmusi ka ARTE kanalile toimetada. Lätlaste laulupeo programmid köidavad oma mastaapide ja emotsiooniküllusega. 

Ja kus on Eesti? Pildilt täiesti kadunud, selles muusika kõrgliigas tühi koht. Näeme küll Paavo Järvi arvukaid esinemisi Luzerni festivaliorkestri, Saksa kammerfilharmoonikute või Zürichi Tonhalle orkestriga, aga mitte seoses Eestiga. Peale seda, kui Eesti Rahvusringhääling 2021. aastal IMZ-st 30-aastase liikmeks oleku järel välja astus, ei kuule sealne võrgustik meie muusika tippudest ja sündmustest midagi. Nii ei teki ka platvormi koostöödeks, sest kui sa ise ei tooda midagi ega soovi oma kultuuri maailmale tutvustada, siis miks peaksid teisedki tahtma seda teha. Veel kurvem on see, et ka kodune vaataja leiab järjest harvemini teleprogrammist häid kontserte või dokumentaale, ooperist või balletilavastusest ärme üldse räägigi.

Ehk ajad ja arusaamad siiski muutuvad, Eesti muusika maailmatase väärib kindlasti rahvusvahelist levi ja ka tihedamat kontakti kodupublikuga. Kui mujal toimuvast saavad huvilised pildi Mezzo või ARTE kanalilt ja orkestrite-teatrite veebiülekannetest, siis õnneks on Eestis seda lünka täitma asunud nii ERSO kui Pärnu muusikafestival, mille eest tuhat tänu.

33 views

コメント


bottom of page