top of page

Mänglevalt tuumakas Ludensemble


Ludensemble. FOTO ENELI RIIM

Uue, sümfonieti-võimekusega kollektiivi Ludens kaks esimest kontserdikava on andnud tunnistust kõrgtasemel ja selge visiooniga ansambli saabumisest Eesti muusikamaastikule. Esimesel kontserdil pakkus Ludensi ansamblituumik koos Tuuri Dedega psühhoanalüütiliselt põnevat ja muusikaliselt ülimalt nauditavat muusikateatrit ning teisel kontserdil veenis Ludens Sinfonietta, et nad musitseerivad samas kategoorias tunnustatud nüüdismuusika ansambliga Klangforum Wien.

Ludensemble’i tulek Eesti kontserdiellu on olnud palavalt oodatud. Pärast NYYD Ensemble’i tegevuse lõppu formeerus 2013. aastal NYYDi liikmetest tšellist Leho Karini eestvedamisel YXUS Ensemble, mis kümmekonna aasta jooksul rikastas meie muusikaelu paljude nauditavate kontsertide ja instrumentaalteatriprojektidega – olgu siinkohal meenutatud näiteks nende fantastilist Stockhauseni sarja –, ent viimaste aastate jooksul on nad esinenud harva. YXUSe varieeruv koosseis on musitseerinud valdavalt ilma dirigendita. 

Ludensemble on loomishetkest peale seadnud sihiks sümfonieti-koosseisu. Ansambli kutsus kokku dirigent Kaspar Mänd (kes on juhatanud ka YXUSt neil harvadel kordadel, kui nad on esinenud dirigendiga). Ansambli asutajaliikmeteks on ühtlasi viiuldaja ja vioolamängija Kaija Lukas, tšellist Theodor Sink, pianist Kärt Ruubel, flötist Maria Luisk ja klarnetist Alesander Avramenko – rahvusvahelise taseme ja kogemusega noorema põlve silmapaistvad muusikud. Ludensi asutajaliige on samuti produtsent Elo-Liis Parmas. Tuumiku näol on tegemist nn Pierrot-instrumentaalkoosseisuga, mis pühitseski avakontserdil oma sisenemist Eesti muusikaellu just Schönbergi “Kuu-Pierrot’” muljetavaldava ettekandega – koos lummava metsosoprani Tuuri Dedega.

Kahe esimese kontserdi põhjal saab tuua välja kontseptuaalseid jooni Ludensi kavaloomest: mõlema kontserdi kavas on olnud XX sajandi tüviteos, värske nüüdismuusikateos Eesti helilooja sulest ning ühtlasi on loodud sildu ka väljapoole n-ö akadeemilise nüüdismuusika skeenet. Teisisõnu on ühte kavasse hõlmatud nii nüüdismuusika traditsiooniteadlik ja hariv telg kui ka uusi horisonte avav suund. Esimese kontserdi kava avateos oli tellitud džässmuusik Kirke Karjalt, teise kontserdi kava viimases loos “Öised ringid” liigub prantsuse helilooja Philippe Hersant XVIII sajandi lõpu Madridi – loomingulise tõlgendusega Luigi Boccherini keelpillikvintetist “Öömuusika Madridi tänavatel”. 

Ludensi avakava 4. veebruaril oli ehitatud muusikalise modernismi ühe võtmeteose, Arnold Schönbergi atonaalse perioodi tippsaavutuse, muusikalise melodraama “Kuu-Pierrot” ümber, mis valmis enne I maailmasõda ja kanti esmakordselt ette 1912. aastal Berliinis laulva näitlejanna Albertine Zehme soleerimisel, kes oli ühtlasi teose tellija. “Kuu-Pierrot” on loodud naishäälele ja kaheksale instrumendile, mida on võimalik esitada viie muusikuga: flööt (ka pikoloflööt), klarnet (ka bassklarnet), klaver, viiul (ja vioola) ning tšello.

“Kuu-Pierrot’s” kasutas Schönberg esimest korda kõne ja laulu sulamit kõnelaulu (Sprechgesang), mis sündis tänu Albertine Zehme uudse vokaalesteetika taotlusele, Schönbergis leidis Zehme endale kongeniaalse loomingulise partneri. Teose aluseks on sümbolistliku poeedi Albert Giraud’ 1884. aastal ilmunud luulekogu Otto Erich Hartlebeni vabatõlge saksa keelde, millest on võetud kolm korda seitse luuletust. XIX sajandi lõpp oli commedia dell’arte tegelaskuju Pierrot’ – klouni, poeedi, armastaja ja kuud kummardava ekstsentriku – kunstiloomingus käsitlemise kõrgaeg.


Kaspar Mänd. FOTO RENE JAKOBSON

Igor Stravinski on “Kuu-Pierrot’d” nimetanud XX sajandi alguse muusika päikesepõimikuks (solar plexus), teos tekitas aga loomisajal kuulajates tugevaid reaktsioone. 1914. aastast (Regensburgi kontserdi kavalehelt) on pärit selline tekst: “Kuna Schönbergi kunsti fanaatilised pooldajad ja vastased tekitasid “Pierrot lunaire’i” Viini esituse ajal tõsiseid rahurikkumisi, nõustub härra Arnold Schönberg osalema ettekandel üksnes siis, kui musitseerimisel tagatakse absoluutne rahu ja publik hoidub vaheaegadel õõnestustegevusest.” (Arnold Schönberg Zentrum in Wien)

 Ekspressionistliku stiili teket kirjanduses, kunstis ja muusikas, mille üks markantsemaid esindajaid on “Kuu-Pierrot”, mõjutas Sigmund Freudi ja Carl Gustav Jungi psühhoanalüütiline tegevus, sealhulgas unenägude tõlgendused. Julge sukeldumine alateadvuse sogastesse voogudesse toob esile aspekti, mida Jung hakkab nimetama Varju arhetüübiks. Varju mõiste defineeris Jung kirjeldamaks isiksuse neid külgi, mida inimene on otsustanud endas tõrjuda ja maha suruda. Alateadvuses ehk teadvustamatuses peitunud Varju on inimesed aegade jooksul surunud kõik selle, mis pole mahtunud parasjagu kehtinud ühiskondlikku normatiivsusse, kaasa arvatud kordumatu eripära, metafüüsilise võimekuse ja igat liiki geniaalsuse (ka sellise, mille puhul inimesel on alateadlik hirm, et ühiskond võiks selle ära tõugata kui hullumeelsuse). Pole siis ime, et “Kuu-Pierrot’” ettekanded tekitasid publikus esialgu äratõukereaktsiooni. Ent Vari ei tähenda mitte üksnes nn destruktiivset osa inimeses, vaid ka varjatud potentsiaali. Töös Varjuga on vahepealse sajandi jooksul liigutud üha sügavamale Varju alla peitunud potentsiaali mõistmisel. Kui vaadata tagasi “Kuu-Pierrot’” loomisajale – Schönberg elas ja tegutses siis peamiselt Viinis, mis XX sajandi alguses pakatas praktiliselt kõigis kunstivaldkondades (pluss psühhoanalüütiline skeene) ülirikkalikust loomingulisest potentsiaalist – siis praeguse aja vaatevinklist võib öelda, et Schönberg ei pannud oma loomingus alust mitte üksnes radikaalselt uuele muusikakeelele, vaid juhatas “Kuu-Pierrot’ga” sisse ka psühhoanalüütiliselt põneva liini, uurides muusikaliste vahenditega inimese Varju. Tuuri Dede esitus koos Ludensiga Kaspar Männi dirigeerimisel oli just selles võtmes vapustavalt ehe, sügav, mänguline, aus, julge ning vokaalselt ja instrumentaalselt rikkalik, fantaasiarohke, nüanssidest ja varjundeist pulbitsev. Visuaalkujundus Aleksander Sprohgiselt lisas sügavusmõõdet veelgi. Sellest elamuslikust ettekandest on olemas kvaliteetne videojäädvustus (vt Ludensemble’i YouTube’i kanalit).

Tänavu tähistab muusikamaailm 150 aasta möödumist Arnold Schönbergi sünnist ning Ludensemble’i “Kuu-Pierrot’” ettekanne oli kahtlemata märgiline sündmus nii helilooja juubeliaasta tähistamisel Eestis kui ka ansambli esitluskontserdi peateosena. Pianistilt ja heliloojalt Kirke Karjalt tellitud sissejuhatav helitöö pakkus “Kuu-Pierrot’le” ambivalentse pilgu – ühtaegu vaatena nii Schönbergi-eelsest muusikalisest arengust, kasutades hilisromantilist ja impressionistlikku helikeelt, kui ka tänasest päevast, mõjutustena Thomas Adèsilt ja progressiivsest metal’ist. Karja on oma teose pealkirjaks pannud “Murenemine”. Kuulates assotsieerus “Murenemine” nüüdisaja protsessidega – illusioonide murenemine, millega kaasneb läbinägemisvõime teravnemine, järkjärguline kollektiivne ärkamine Varju-mina võltsidentiteedist.

Ludens Sinfonietta kontsert “Öised rändurid” 4. mail jätkas huvitaval moel esimese kava teemat, alateadvuse tumedatest voogudest siirduti pimedusega kaetud olustikku. Varju kihte avastama minnes saab inimene hakata vabastama oma seni allasurutud, pagendusse ehk pimedusse mõistetud potentsiaali. Iidsest Indiast pärineb arusaam, et inimene leiab lunastuse üksnes siis, kui tungib läbi illusioonide loori – mõistes selletaguse reaalsuse tõelist olemust ja enda suhet sellesse. Varjudest arhetüüpses tähenduses rääkis juba Platon oma koopamüüdis, ent alles viimase sajandi jooksul on kollektiivselt kasvanud võimekus näha läbi illusioonilooridest, ka teaduses kvantfüüsika kui uue teadusharu tekkides.

Tänavuste Eesti muusika päevade LHV uue heliloomingu Au-tasu pälvinud Madli Marje Gildemanni “Öised rändurid” on loodud ansamblile Klangforum Wien, esiettekandele tuli see läinud aasta oktoobris Grazis festivalil “ORF Musikprotokoll”. Teosest on praeguseks juba kaks salvestist, lisaks ORFi Klangforumi ülesvõttele (leitav Klassikaraadiost) on selle lindistanud ka ansambel Arc-en-Ciel (soundcloud.com/madli-marje-sink/nocturnal-migrants). Gildemann on oma heliloomingulisel teekonnal sukeldunud loodusnähtuste ja bioloogiliste protsesside olemusse ning loonud ainulaadselt fantaasiarikkaid, hea dramaturgilise vaistuga, kindla käega läbikomponeeritud helimaastikke. Neis teostes on lisaks kirjeldatud looduslikele protsessidele hoomatav ka sügavam tasand, meile tajutava eksistentsi arhetüüpsed allhoovused, transformatsioonid. “Öiste rändurite” loomisimpulsiks on öös rändavate lindude kohtumine kunstlike valgusallikatega – mis pakuvad kutsuvalt võltsturvatunnet ning sellest tekivad saatuslikud kõrvalekalded lindude loomulikust liikumistrajektoorist. Ühtaegu saame seda kujutluspilti “lugeda” ka metafoorselt, inimühiskonna tasandil, kus tõde otsiv inimene võib kohtuda kõikvõimalike võltsvalgust kiirgavate autoriteetide, gurude ja manipulaatoritega ning lõksu langenuna kaotada orientiiri ja iseenda. Gildemanni “Öised rändurid” oma hingepõhjani tungiva sugestiivse kõlamaailma, hüpnootiliselt mõjuvate arengukaarte, üha suurematesse turbulentsidesse justkui mingi anomaalia poolt tõmmatud dramaatilisusega peegeldab midagi meie kollektiivses teadvuses/teadvustamatuses toimuva kohta. Linnud on läbi aegade sümboliseerinud ühendust maise ja jumaliku, inimese ja loomariigi, elusate ja surnute maailma vahel.

Kuulanud “Öiseid rändureid” kahes salvestises, kütkestas Ludensi ettekanne oma orgaanilisuse, meisterlikkuse ja hõrkusega. Elav esitus Ludensilt tundus kulgevat veelgi intensiivsemalt, justkui ühe hingetõmbega, ent kella vaadates veendusin, et meie lineaarses ajas kestis tegelikult sama kaua kui ülesvõttel. Sama fenomeni – justkui aegruumi nõiduslikku kaardumist – kogesin ka kontserdi avateose, Dallapiccola “Väikese öömuusika” kulgedes, mis kõneleb Ludensi interpretatsiooni maagiast. XX sajandi üht tüviteost, 13-le võrdväärsele solistile kirjutatud Ligeti kammerkontserti esitades säras Ludens Sinfonietta filigraansuse, meisterlikkuse, erksa ja tundliku musitseerimisega.

Uue ansambli astumisel skeenele on oluline ka esitluse vormiline külg, mis Ludensi puhul on igati professionaalne: trükiste kaunilt kujundatud visuaalne külg ja keeleline tase, põhjaliku süvenemisega loodud kava sisutekstid, ansambli ja liikmete tutvustus ning kvaliteetne videosalvestis esimesest kontserdist. Tuult tiibadesse, Ludensemble!


Ansambli Ludens kontsert “Kuu-Pierrot” 4. II MUBA suures kammersaalis. Tuuri Dede (metsosopran); Ludens: Kaija Lukas (viiul, vioola), Maria Luisk (flööt), Aleksandr Avramenko (klarnet), Theodor Sink (tšello), Kärt Ruubel (klaver) ja dirigent Kaspar Mänd; video- ja valguskunstnik Aleksander Sprohgis. Kavas Kirke Karja “Murenemine” (2024, esiettekanne) ja Arnold Schönbergi “Kuu-Pierrot” (1912).

Ludens Sinfonietta kontsert “Öised rändurid” 4. V MUBA suures saalis, dirigent Kaspar Mänd. Kavas Luigi Dallapiccola “Väike öömuusika”, György Ligeti kammerkontsert, Madli Marje Gildemanni “Öised rändurid” (Eesti esiettekanne) ja Philippe Hersanti “Öised ringid”.


99 views

Comentarios


bottom of page