• Valle-Rasmus Roots, tšellist

Lynn Harrell – suur kuju ja hing


Lynn Harrellist kirjutades on harva suudetud hoiduda tähelepanu juhtimisest kontrastinaudingut tekitavale vastuolule Harrelli karuliku (ingl k bearish) kehaehituse ja peenetundelise tšellokõlakasutuse vahel. Muidugi, kui Harrell leidis muusikalise materjali karulikkuse järele janunevat, siis ei jäänud ta sellegagi hätta. Kuid eriline on just see osa Harrellist, mis ületab “Ameerika jalgpalluriks loodud” keha rohmakuse ja tõstab ta selle eneseületuse tulemuseks oleva tugevalt isikupärase kõlaesteetikaga oma generatsiooni tšellokunsti absoluutsesse tippu.

FOTO CHAD BATKA

Ameerika tšellist Lynn Harrell sündis 1944. aasta 30. jaanuaril Manhattanil. Ta isa oli laulja (bariton) ja ema viiuldaja. Kaotanud varakult mõlemad vanemad (isa 15-aastaselt, ema kaks aastat hiljem), sai temast ameerikalik kangelane – iseseisvat elu tuli alustada väga vara ja tee tippu omal jõul läbi käia. Ta õppis legendide juures: Juilliardi koolis Leonard Rose’i klassis ja Curtise instituudis Orlando Cole’i juures. 18-aastaselt liitus Harrell Clevelandi orkestri tšellorühmaga ja tõusis kahekümneselt soolotšellistiks. Orkestrist lahkus ta 1971. aastal ja pühendus sestpeale soolokarjäärile. 1987. aastal, olles enda hinnangul umbes 300 päeva aastas kontserdireisidel veetnud, võttis ta nähtavasti teatava stabiilsusevajaduse tõttu vastu professuuri Lõuna-California ülikoolis. Lisaks õpetas ta elu jooksul ka Londoni kuninglikus muusikakolledžis, samuti Clevelandi muusikainstituudis ja Juilliardi muusikakoolis.


Muusikaline eluviis


Kõikide ajakirjanike lemmikküsimusele, miks ta hakkas just seda pilli mängima, jõudis Harrell aastate jooksul vastata lugematu arv kordi: ta alustas 8-aastaselt tšelloõpinguid, sest oli suurt kasvu ja tšello oli suurim instrument, mida ta teadis. Pisikese Lynn Harrelli õnnis teadmatus kontrabassi olemasolust kinkis maailmale erakordse tšellisti. Harrell on meenutanud, et teda kooli ajal ümbritsenud arvasid alati, et tal on koduse muusikalise keskkonna tõttu olulised eelised. Tegelikult hoidsid vanemad end tema muusikaõpingutest pigem kramplikult eemale, teades nähtavasti hästi, kuidas liigne väline surve võib seesmisele kunstiarmastusele saatuslikuks saada. Eelis muidugi siiski oli – muusika kui eluviis kujunes Harrellile varakult isiksuse loomulikuks osaks.


Harrell kuulub nende kunstnike sekka, kes ei saavutanud elu jooksul oma võimetele vastavat üleilmset tuntust. Nooremate kolleegide siiras austus ja imetlus tema vastu paistab aga olema üsna universaalne. Jah, muidugi, Harrelli pilli kõlavõimalustega eksperimenteerivad ja julgelt ooperilauljalikud interpretatsioonid tekitavad vastakaid arvamusi, aga tema kunstnikuhääle autentsus ja tšellomängukunsti rikastused on mõjutanud mind ja paljusid teisi tšelliste sügavalt ning nähtavasti mõjutavad tänu nüüdistehnoloogiale üha suuremat hulka tšelliste ja entusiaste.


Tšellol tuleb laulma õppida


Tšellistide seas korratakse inimhääle imiteerimise ideaali kui mantrat. Olen pea kõikide õpetajate käest kuulnud tungivat soovitust kuulata parimaid lauljaid ja neilt õppida. “Jah, väga tore,” olen pisut sardooniliselt mõelnud ja mõistvalt naeratades noogutanud. Teisisõnu, olen olnud skeptiline (noorusrumalus on raske, aga ületatav haigus). Lynn Harrelli puhul, keda tema oma sõnade järgi võib kahtlustada lausa fanatismis kanda kultiveeritud inimhääle maagia üle pillimängu, pole aga lauljatelt õppimise ideaali näol kindlasti tegu pelgalt mõtte “püüdke palun ilusamini mängida” kaunistatud vormiga, vaid see armastus ja sellest sündinud imed ilmnevad teda kuulates esimeste sekundite jooksul. Tema isa Mack Harrell oli siiski kuulus ooperisolist, kelle lindistustega poeg pärast isa surma pühendumusega tutvust tegi ja hiljem kuuldavasti oma meistrikursustel tšellistidelegi eeskujuks kõlada laskis. Mõnedega neist saame muide interneti abil meiegi tutvust teha – väga huvitav on tabada, mida Lynn Harrellil õnnestus oma isa laulmisest tšellotooni üle tuua! Jah, kõigil, kes on jäänud ilma tema meistrikursusest, tasub siiski YouTube lahti teha, otsingusõnaks Lynn Harrell kirjutada ja meistrilt õppida.


Harrell ja poognatehnika


Lynn Harrelli poognakontroll, iseäranis virtuoos-strihhid ja kontakt poogna otsal, on omaette kuulamis- ja vaatamisväärsused. Geenidega saadud pikkade-käte-paketiga tulevad paraku kaasa mitmed ületamist ootavad väljakutsed, näiteks kanguse probleemid, mille kallal vaevlevatel tšellistidel on õpetlik jälgida Harrelli poognatehnika elegantsi ja jõu vastupandamatu tasakaaluga motoorikat. Ta on saavutanud võime ttekitada samasugust täiskõla nii alla kui üles liikuva poognaga ja ta ei häbene seda näidata. YouTube’is ripub hindamatu aare, Lynn Harrelli ja tema endise õpetaja Orlando Cole’i kahetunnine workshop poognatehnika, täpsemalt O. Ševčíku harjutuste teemal. Tšellistile hõrk võimalus ammutada inspiratsiooni ja treeningkavu. Tasuta!


Väike valik kuulamissoovitusi


Harrell on saanud kaks Grammy auhinda vastavalt Tšaikovski ja Beethoveni klaveritriode salvestiste eest viiuldaja Itzhak Perlmani ja pianist Vladimir Ashkenazyga. Kuulake! Ashkenazyga on ta salvestanud ka Beethoveni sonaadid, soovitan soojalt. Samuti väärivad kuulamist Bachi soolosüidid Harrelli interpretatsioonis. Eelpool sai ära toodud Harrelli “karune” postuur – kuulake-vaadake YouTube’ist tema Schuberti “Arpeggione” sonaadi interpretatsiooni videot Brooks Smithiga. Erakordne elegants, peenetundelisus ja sametine õrnus. Ja puhas maagia – ülesvõte esimeselt Holokausti ohvrite mälestamise kontserdilt Vatikanis 1994. aastal, kus Lynn Harrell esitab Bruchi “Kol Nidre” (samuti olemas YouTube’is). 2011. aastal pöördus Harrell isegi judaismi, viidates, et enamik ta lähedasi ja armastatuid olid juudid. Harrell ütles juudiusku pöördumise kohta, et on jõudnud pika ringiga sinna, kuhu on alati kuulunud.


Ühiskondlik mõju


Harrell jõudis saada ka filminäitlejaks! 20-minutilises lühifilmis “Tšello” (“Cello”, režissöör Angie Su, 2017) mängib ta raske haiguse tõttu liikumis- ja pillimänguvõimet kaotavat väärikas eas staartšellisti, kes otsustab oma lähedaste säästmiseks piduliku lahkumiskontserdi järel siit ilmast assisteeritud suitsiidi läbi lahkuda. Oma osalemisega sellises projektis näitab Harrell lisaks loomulikule näitlejaandele ka julgust seostada enda kaalukat nime vastakaid tundeid tekitava keerulise, kuid paljusid puudutava probleemide puntraga. Ta toob end nii eraisiku kui kunstnikuna polariseeriva, talumatult valusa teema keskmesse. Kehastatust erinevalt Harrell ise õnneks elu lõpus pääses filmi tuumaks olevast dilemmast, kuid paljudel see e õnnestu. Harrell teadis seda.


Käesoleval ajal on teravdunud ühiskondlik tähelepanu igasugusele diskrimineerimisele – ka tšellistidel on oma hingehaavaderohke minevik lennufirmadega, kes ei suuda hoiduda tšelliste süsteemselt alt vedamast. Tšello seljas lennujaama minnes on meil südames ärevus – ees on umbes neli kadalippu, neli võimalust lennult maha jääda või personali ebakompetentsust taluda. Õnneks enamikul läheb enamasti siiski hästi. 2012. aastal tühistas aga Delta Airlines Lynn Harrelli tšello nimele kogunenud boonuspunktid, kuna nähtavasti paljude Delta Airlinesi kohusetruude töötajate üllatuseks ilmnes, et Harrelli tšello pole inimene. Uudis oma lojaalse ja kontserttegevuse tõttu äärmiselt aktiivse, igale reisile kahe eest pileteid ostva rahvusvahelise mainega kliendi sedavõrd absurdsest väärkohtlemisest lõi rahvusvahelises pressis laineid. See ei jäänud aga viimaseks lennufirma-skandaaliks tipptšellistiga, millest lugeda oleme saanud.


Elu täis kunsti


Lynn Harrell oskas sügavuti minna väga erinevatesse kunstiliikidesse, ka malesse. Ta on seejuures lohutuseks neile, kes kipuvad end kõigi oma kohustuste kiuste aeg-ajalt malemaailma kaotama. Tunnistas ta ju kord, et ta elus on olnud aegu, mil ta on pidanud end malest (juttu oli iseäranis maleteemalistest videotest internetis) võõrutama, kuna see on ta elu kontrollima hakanud.


Saamata jäänud meistrikursus


Lynn Harrell on olnud mu lemmiktšellistide seas aastaid. Muidugi kiputakse tahtma oma iidolitega kohtuda, pillimängu alal meistrikursust saada. Eelmise aasta lõpus selgus, et nüüd avanebki selleks võimalus! Käesoleva aasta mais pidi Berliinis toimuma Lynn Harrelli meistrikursus, kuhu end muidugi esimesel võimalusel kirja panin ja mille kui aasta tippsündmuse järgi ka ülejäänud plaane seadsin. Aga kus ootus kõige suurem, seal katastroof kõige lähem! Koroonakriis lükkas mõnede meie soovide täitumise määramatusse tulevikku, mõned hävitas lõplikult. Peale kursuse edasilükkamist jõudsin paar päeva kaaluda, kas võtta vastu e-tunnid või loota helgemate viiruskriisivabade päevade peale. Kuid Lynn Harrell lahkus jäädavalt 27. aprillil 76-aastasena, jättes mu loomehinge põletava soovi temaga kohtuda üheks täitmata jäänud unistuste seas ja maailma ilma kordumatust kunstnikust, kelle mõju on puudutanud enamikku kaasaegsetest tšellistidest.


Lynn Harrell oli avar inimene, kordumatu, suur kunstnik, tšellomängu uuendaja ja pühendunud õpetaja, kelle plaate tasub ühe ja videoid kahe meelega endasse ahmida nii naudingu kui ka (muusikalise, tšellistliku) enesearengu eesmärgil.


#LynnHarrell