_page-0001.jpg)
Duo Michael Foyle ja Maksim Štšura tegutseb juba ligi kümme aastat. Foyle on sündinud Šotimaal, Štšura Eestis, nende koostöö sai alguse õpingute ajal Londonis. Mõlemal on seljataga kaalukaid võite rahvusvahelistel konkurssidel, esinemisi Euroopa prestiižsemates kontserdisaalides ja Mehhikos. Foyle on saanud hiljuti Londoni kuningliku muusikaakadeemia õppejõuks, Štšura jagab pärast Londoni doktorantuuri oma kogemusi Eesti muusika- ja teatriakadeemia tudengitele.
2015. aastal võitis duo kaks rahvusvahelist kammermuusika konkurssi – Euroopa Beethoveni klaveriühingu (Beethoven Piano Society of Europe) oma Londonis ning Salieri-Zinetti-nimelise Veronas. Eestis on duo Foyle – Štšura esinenud vähemalt kolmel korral: 2014, 2016 ja 2019. Mõlemad on suurepärased mängijad ja nende kuulamine on alati pakkunud elamuse.
Beethoveni sonaadid on kindlalt kirjutatud klaverile ja viiulile, mitte vastupidi. Seda nii klaveripartii olulisuse kui ka kasutatud registrite poolest, vähemalt esimese viie puhul. Ja seda on tunda ka antud esitustes, kuigi ansamblistid kuulavad ja tajuvad teineteist suurepäraselt.
Kõnealune on esimene plaat duo suurprojektist Beethoveni kõigi sonaatidega sellele koosseisule. Salvestus tehti 2020. aasta suvel Belgias Beethoveni isapoolsete esivanemate kodulinnas Mechelenis kümne päeva jooksul ja kronoloogilises järjekorras, järgides sellisena nii helilooja mõtte, vormi, ajastu ja ka instrumentaariumi arengut, mis võimaldas järjest uuenevaid väljendusvahendeid. Plaadile valitud järjestus ei ole juhuslik: esimest ja teist sonaati op. 12 seob Štšura hinnangul Haydni pärand klassikalisest sonaadist, neljas ja viies (op. 23 ja 24) jällegi täiendavad teineteist jätkuvas arengus.
Kaks esimest sonaati (op. 12 G-duur ja A-duur) on esitatud nauditavalt, peene faktuuritundmisega ja liigse dramatismita, seda ka teise sonaadi teist osas, kus on võimalik välja tuua ka väga valusaid momente. Tunnustan siiralt Foyle vibraato käsitsust: ta valdab seda soovi järgi igas sageduses ja intensiivsuses. Kuulajale võib see kohati tõlgitsuslikult meeldida või mitte, aga see on juba maitse küsimus. Foylel on see olemas, niisamuti nagu hea strihhide valdamine.
Sonaat a-moll op. 23 tundub sellele duole kõige omasem ja mõjus seega kõige veenvamalt; ilmselt on sellega ka enim laval käidud. Teadmine, et sonaat on kirjutatud ajal, mil Beethoven hakkas mõistma, et lähenev täielik kurtus on paratamatu, muudab teose programmilisena tõlgendatavaks. Siin on partneritele partituuris antud juba võrdsem osa. Ometigi jääb selleski esituses peale klaver Štšura erutatud, peaaegu närvilises tõlgitsuses, täpsete partituursete liinide ja erinevate kõlavärvide väljatoomisega. Rahu ei saabu ka sonaadi teises osas, mis mängiti küllalt liikuvas tempos ja ilma sentimendita. Kogu sonaadi esitust kannab nagu üks hingetõmme, mis Beethoveni puhul on vägagi tunnustamist väärt.
Plaadi viimases sonaadis F-duur op. 24 (rahva poolt pandud nimega “Kevadesonaat”) üllatas duo rahulike tempode ja tasakaaluka läbiviimisega. Štšura on intervjuus öelnud, et see sonaat on pärast ahastust täis neljandat lüüriline nauding, ja ongi selliselt mängitud.