Duo Ruut. Ilmateade

Esimestest helidest avaneb kuulajale iseäralik ruum, mis on korraga intiimne ja avar. “Intro” asetab meid otsekui klaasist kasvuhoonesse või suure kandlekorpuse sisemusse, kus iga keele võbelus on nahal tunda. “Udus” siseneb tuttav hääl, mille pehmelt lausutud sõnade selgus ja ootamatud rõhud loovad ligitõmbava atmosfääri. Nõnda sünnib äratuntav omailm, milles peitub Duo Ruudu küpsuse ja peene tasakaaluotsingu võlu.

Nelja aasta jooksul valminud album peegeldab tegijate mitmekihilist teadlikkust. Iga heli ja paus on kuuldavalt kaalutletud ja hoolega paika seatud, ent kõlapildis jätkub õhku ja avarust. Täpselt välja peetud vorm loob omamoodi ilu, kuid paneb ka igatsema vahetumat kontakti: tekib soov seista koos nendega ümber kandle, tajuda pilke, hingetõmbeid ja olla ansambli intiimse loomehetke sees.

Seda vahetut kogemust pakub näiteks “Kuuse koht”, mis on kui peen muusikaline ehituskunst, justkui mosaiik, kus kihilised vokaalid ja teravad kandlekõlad põimuvad delikaatsesse pingevälja. Täpselt välja peetud fraasid vahelduvad killustatud tekstuuridega, kus iga keeletõmme omab tähendust. See on muusika, mida võiks sõrmeotstega katsuda.

Plaadi koostöö Puuluubi, Erki Pärnoja ja EiKiga rikastab Duo Ruudu kõlapilti, varjutamata nende omapära. “Vastlalaulus” sünnib Puuluubiga lausa metamorfoos: tempo tõuseb, luuperid kihistuvad, kahe ansambli läbipõimunud iseloomud moodustavad ajutiselt uue dimensiooni. Erki Pärnoja soolokitarr lisab “Interlude’i” kauaigatsetud instrumentaalse hingamisruumi, ent hajub seejärel, justkui katkeks kulgemine poolel teel. Kohati mõjub õrnalt tolmusesse kitarripehmusesse asetatud inimhääl veidi üleviimistletult, ent “Ilmateade” ei sunni siin lõplikke järeldusi tegema, vaid lubab kuulajal lihtsalt edasi kulgeda. “Enne ööd” koos EiKiga on üks ootamatumaid ja samas kõige orgaanilisemaid koostöid sellel plaadil. Musikaalse luuletaja väikese köhatusega algav poeetiline monoloog lisab ansambli mantralikku helimaastikku uue kihi. Gospellikud vokaalid viivad hetkeks peaaegu pidulikku ekstaasi, ent laskuvad siis kindlale maandumisrajale.

Võluvalt eristub peaaegu liturgilise tämbriga “Pulmadeks”. See on armastuse, soojuse ja lohutuse lugu, mille harmooniline tasakaal ja täiuslik olustik panevad hingekeeled kaasa resoneerima. Selle saatel võib end tühjaks nutta ja seejärel kergemalt hingata.

Vokaalselt ambitsioonikas “Vilud ilmad” ja visuaalseid assotsiatsioone äratav “Saja, lase” näitavad Duo Ruudu loomejõudu ja kujundiloomise oskust. Häälte ja kandle rütmika põiming kannab edasi muusika sisemist liikumist, kord sosistatud palvena, kord tantsulise voolamisena.

Album ei pruugi esimesel kuulamisel pakkuda kohe kummitama jäävat hittlugu, kuid selle kihiline sügavus, mitme loo meeldejääv atmosfäär ja neist võrsuvad tunded meelitavad kuulajat materjali juurde naasma. Ennekõike on “Ilmateade” aga Duo Ruudu prognoos iseendale: nad on valmis maailma suurimateks lavadeks. Ja kui maailm on õiglane, saab see teoks.