“Kuslapuu (lad k Lonicera) on Eesti 2016. aasta puu. [Ansambel] Lonitseera sai kokku alles kolm aastat hiljem, aga asjad võtavadki aega. See album tähistab Kaisa Kuslapuu esimest ümmargust jooksuringi ümber klaveritruuduse, vahutava teksti ja Tartu.” Nii seisab kirjas plaadibukletis, mis on koos albumi kaanega mähitud retrohõngulistesse tapeedimustritesse. Kui varem on plaadi autor silma ja kõrva jäänud eelkõige pärimusmuusika radadel tantsiskledes või orelipedaalidel tallates, siis võib tunduda selline autoriplaat üsna ootamatu. Sugugi mitte! Aktiivsele muusikule ja luuletajale on see lausa vältimatu. “Tapeet” on Kaisa teine autoriplaat, kus Kaisat kuuleb klahvpillidel ja laulja rollis, ansambli liikmetena teevad kaasa Katariina Tirmaste flöödil ja taustavokaalil, Kristin Kaha taustavokaalil, Mart Nõmm kontrabassil ja Tõnis Kirsipu löökpillidel.
Plaadi helipilt ja muusikalised seaded viivad kuulaja väga oskuslikult jalutuskäigule tänaval, suitsusesse jazzibaari, eelmise sajandi lõpu magalarajooni või avastad, justkui oleks sinu enda elutoas pidu lahti. Need on ainult mõned värvikad seosed, mis muusika minus tekitas. Ja seoseid oskab Kaisa Kuslapuu luua, sest see mäng, mis algab siis, kui tekst kujutluspilti looma hakkab, on veelgi kirkam ja nüansirohkem. Lugudes leidub ohtralt nii muusikalisi kui tekstilisi vimkasid ja äratundmisi, mis eeldab parima elamuse saamiseks kuulajalt maksimaalselt y-generatsiooni.
Sellel plaadil on juures Tartu lõhn. Selline hea lõhn. Värske, magus ja natuke mõrkjas ka. Seal on palju head huumorit, näpuotsaga maailma parandamist, lugusid otsustusvõimetust põlvkonnast ja väikestest asjadest, mis mõnikord on suuremad kui kõik muu. Aga kui laul räägib armastusest, siis võetakse aeg maha. Siis lastakse kuulajal tunda, läbi elada, olla oma kogemusega kahekesi ja ta kergusega teele saata. Kui lugu räägib armastusest, siis see puudutab, liigutab.
Olenemata oma temaatilisest mitmekülgsusest tekstis, on album kindlasti muusikaline tervik. Seadete ja ansambli tugevuseks on luua helimaastikke väheste vahenditega. Ei keskenduta niivõrd detailidele, vaid kasutatakse detaile, et luua emotsiooni või muusikalist pilti. Katsetatakse erinevaid žanre, ollakse avatud, võetakse riske. Kokkuvõtteks arvan, et võib šampust juua küll.