_page-0001.jpg)
X Tallinna Bachi muusika festival “bachFest 2021” pealkirjaga “Sädelev Bach!” Tallinna Jaani kirikus 20.–24. veebruarini. Korraldaja Ars Musica Estonica, kunstiline juht Aare-Paul Lattik.
Viis kontserti, mille fookuses aegumatu Bachi ja tema kaasaegsete, aga ka uuemate autorite looming. Oli meeldiv tõdeda, et kümme aastat festivali on kasvatanud lojaalse publiku, keda ilmselgelt ei heidutanud ei käimasolev rahvatervisekriis ega ekstreemne libedus ning igal kontserdil võis näha eeskujulikult eralduvaid kuulajaid, kes siiski peaaegu täitsid kirikusaali. Ainus, mis võis lihtsamat muusikasõpra heidutada, olid krüptilise ülesehitusega kavalehed, kuhu juhuslikult paigutatud nimesid ümbritsevates tähe- ja numbrikogumites võis pärast mõningast juurdlemist ära tunda vastavalt helilooja elu- või teose valmimisaastad, vahel aga jäigi nende sisu saladuseks.
Kümme aastat on ka aeg, mis on kokku kasvatanud Eesti ühe hetkel dünaamilisema kammerkoori Collegium Musicale, kellest kujunes Eesti Sinfonietta saatel ja Endrik Üksvärava dirigeerimisel avakontserdi kandev jõud. Kuidas teevad eriolukorras proove lauljad, et valmistuda juubelifestivali avamiseks, mida pealegi korduvalt edasi lükatakse, ja millised on need eesmärgipärased praktikad, mille abil jõutakse sedavõrd heade tulemuseni, on ilmselgelt dirigendi saladus. Igatahes mõjusid nii Bachi jõulu- kui ka uusaastakantaat ilmsest anakronismist hoolimata värskelt ja lauljad erakordselt heatujulistena, mis väljendus ka esituse kõlakerguses ja rütmierksuses. Hea hoo ja nõtke fraseerimisega kooriosad vaheldusid sidusate soolonumbritega, kus koori koosseisust esile kerkinud meessolistidel (Oliver Povel-Puusepp, Anto Õnnis) oli seekord kandvam roll kui naissolistidel (Annely Leinberg, Helina Kuljus). Solistide kerge kohatine ebakindlus ei kahandanud esituse terviklikku üldmuljet, mille loomisel oli kandev roll ka festivali orkestril. Mozarti “Exsultate, jubilate” tõi soleerima väga sümpaatse soprani Maria Listra, kelle esituses oli nauditavaim moteti kolmas osa, mille lauljatar esitas kaasakiskuva hooga ja peast.
Eelnimetatud pidulike teoste vahele oli pikitud kontrastsete vahepaladena Bachi kaasaegse Michel Corrette’i kaks orelikontserti, nr 2 A-duur ja nr 6 d-moll, mis said Ulla Kriguli soleerimisel esiettekande Eestis. Oma helikeelelt karakteersed ja rahvalikud ning tõttöelda kohati justkui õõnsalt ülepaisutatud kontrastidega, mida dirigent mõnusa huumoriga välja joonistas, pakkus nende mängulisus täiel määral jälgimisrõõmu. Sedavõrd meeleolukas kontsert sobinuks hästi talviste pühade ja aastavahetuse saatjaks, kuid aasta- ja elurütmid on juba pikalt nihkes olnud, ja ehk ongi hetkes elamise oskus meie kõigi praeguseks õppetunniks.
Kontsert “Magnificient!” tõi kuulajate ette Bachi teosed orelile Aare-Paul Lattiku ja haamerklaverile Irina Zahharenkova interpretatsioonis. On mõistetav, et korraldajad pidid tegema ürituse esialgses kavas muudatusi ja see tingis ka kontserdikooslusi, mis ehk mõnda interpreeti otseselt ei soosinud, sest kaheldamatult kõlab Bach kirikus orelil vägevamalt ja mõjusamalt kui klaveril. Kuna ka teosed vaheldusid attacca, ei söandanud publik enne plaksutada kui päris lõpus ning nõnda kujunes üks tervik, mis paigutas klaveril esitatu vaikimisi ebasoodsamasse olukorda. Zahharenkova on aga pianist, kelle tõlgenduses sai isegi nii üldtuntud Bachi teos nagu “Itaalia kontsert” F-duur (BWV 971) uue ja kordumatu näo, rääkimata partiitast e-moll (BWV 830), milles tema tempode valik ja mõtestatud rubato’d lõid teosele erilise sügavuse. Tahtmata vähimalgi määral alahinnata Lattiku ettekannete professionaalsust, näis siiski, et kontserdi pealkirja (tlk “imetlusväärne”) teenis auga välja eelkõige Zahharenkova. Samas võimaldas just see kontsert süveneda a priori Bachi loomingusse ja liikuda neisse sfääridesse, kuhu tema teosed kutsuvad. Bachi ja luterluse vahel on selge seos, kuid neis on ka märksa enamat – nende kuulamine võib olla nagu pühendumine vaimsetele harjutustele, mis mõjuvad suisa teraapiliselt ja aitavad liikuda selguse suunas.
Kontserdil “Pidulikud pasunad” võidutses pealkirjast hoolimata suuresti orel (Kristel Aer ja Tiia Tenno). Kiriku nii pea- kui kooriorelil sai kuulda liigutavaid ja aarialiku kandvusega koraalitöötlusi (“Ich hatte viel Bekümmernis” BWV 21, “Aus tiefer Not schrei ich zu dir” BWV 38 jt) ning Liszti dramaatiliselt massiivseid Bachi-seadeid, mille faktuurikihistused ähvardasid kuulajaid enda alla matta; kuid vastukaaluks ka erakordselt rütmitäpseid ja polüfooniliselt selgelt välja joonistatud fuugasid. Peatselt liitus Tiia Tennoga Neeme Ots (trompet, flüügelhorn), kelle oskus valitseda virtuoosseid meloodiakäike oli suisa hämmastav. Üllatuslikult võis kontserdi lõpuosas kuulda põnevaid XX sajandi Eesti autorite (Kreek, Sink) töötlusi Siim Aimlalt ning mulle oligi kontserdi üks köitvamaid numbreid Kuldar Singi siiras ja helge “Meie isa palve” Aimla esituses – huvitav ja vähekuuldud leid meie andekalt ja varalahkunud heliloojalt.
“Uuestisünd tangos” oli viiuldaja Leena Laasi ja organist Ines Maidre interpreediõhtu, kus vastavalt pealkirjas lubatule sai kõrvuti Bachiga kuulata tantsulisemaid ja karakteerseid teoseid Piazzollalt ja vähetuntud prantsuse autoritelt (Bovet, Cochereau jt). Mõlemad esinejad olid küpsete interpreetidena kokku pannud tuumaka ja värvika kava, kus kerkisid esile Cochereau’ “Süit prantsuse rahvaviisidele” ja mitmed Piazzolla seaded, nagu “Milonga del Angel” ja “Resurrección del Angel”, mis pärinesid Ines Maidrelt ja lasid viiulisoolodel elegantselt särada. Leena Laas soleeris intelligentselt ja tundlikult, võibolla kohati pisut liiga alahoidlikult, kuigi orel ei jäänud siiski üheski esituses domineerima. Kuna mul jäi festivali lõppkontserti kuulamata, sai sellest kontserdist oma mõtestatud ja tervikliku ülesehituse poolest hea suunanäitaja ka järgmistele festivalidele.