top of page

Levimuusika köitvalt isiklik ja haaravalt üldine ajalugu


Kelefa Sanneh. “Seitse suurt. Levimuusika ajalugu”

Tõlkinud Kaido Kangur, Tänapäev, 2022. 520 lk


Kelefa Sannehi “Seitse suurt. Levimuusika ajalugu” küündib teiste viimasel ajal eesti keeles ilmunud popmuusikateemaliste teoste hulgas kindlasti esile nii mahult, haardeulatuselt kui ka sisult. Sanneh kirjutab endast muusikas ja muusikast endas, kuid doseerib taustsüsteemi luues alati isiklikke elamusi, ilusaid mälestusi ja vahetuid kogemusi, samas sulatab sellesse Ameerika Ühendriikide kultuurilise ja poliitilise tausta.


Iga enam kui poole tuhande lehekülje paksune teos on juba oma olemuselt pretensioonikas. Sanneh on lähenenud muusikamaailma faktoloogiale ja ühiskondlikele protsessidele suures osa läbi isikliku prisma, mida ta suudab õnneks hoida piisavalt tagasihoidliku, et raamat ei muutuks häirivaks egotripiks.

Meil on viimasel ajal ilmunud ja lähitulevikus on veelgi ilmumas popstaaride biograafiaid ja autobiograafiad, mis on sageli üles ehitatud tüüpilise mustri järgi. Tähelepandamatu ja kitsastes oludes veedetud lapsepõlv, teismeea unistuste muusikalised ambitsioonid, ootamatu kuulsus, röögatu rikkus, vältimatud füüsilised ja vaimsed probleemid. Eks kõigi nende taga ole muidugi inimlikud lood ja elu ning tähesära ja rikkuse paradoksid. Võid küll teenida ühe õhtu plaadikeerutamisega 300 000 dollarit, kuid selle eest tuleb maksta kõrget hinda. Selles mõttes on ülimalt teretulnud ühest küljest üsna akadeemilises, teisalt ladusalt loetavas ja kergesti haaratavas stiilis teos, mis püüab üsna delikaatselt kiigata nähtuste taha ning asetada neid laiemasse konteksti ilma tarbetu kõmu ja glamuurita.


Kelefa Sanneh (s 1976) teab, millest kirjutab. Ta on melomaan ja samas mõjukas muusikakriitik. Mees, kelle kirjutised on ilmunud sellistes väljaannetes nagu New Yorker, The New York Times, The Source, Rolling Stone, Blender ja The Village Voice. Tema elukutsest ja kutsumusest sündinud raamat “Seitse suurt” võtab ette viimase poole sajandi levimuusika ajaloo seitsme suure žanri kaupa.


Iga muusikakriitik omandab aastate jooksul paratamatu kutsehaigusena teatava nukravõitu eneseiroonia, ja ka Sanneh pole erand. “Ja need – meie! – on lühinägelikud muusikakriitikud, kes on muusika kategooriasse liigitamisega liiga ametis, et seda päriselt kuulata. Kuid see raamat kaitseb muusikažanre, mis ei ole midagi enamat ega vähemat kui nimed, mille anname muusikute ja kuulajate kogukondadele.” (lk 13)


Muusika ei ole teadagi sport. Muusikas on paremusjärjestust võimatu määrata ilma subjektiivseid tegureid arvestamata. Mis teeb ühest palast hiti, teisest mitte? Mis annab ühele albumile klassikustaatuse, teisele aga teenimatu unustuse? USA r’n’b megastaari Beyoncé uue albumi esimene singel “Break My Soul” kogus esimese päevaga Youtube’is miljon vaatamist. Minu ühe selle suve lemmiku, salapärase itaallase Pseudospettri hüperromantilise analoogpopi kogumiku “Summertape” palasid on keskmiselt vaadatud alla saja korra. Kas selle loogika ning mõõtmiskriteeriumite põhjal on Beyoncé Pseudospettrist tõesti miljon korda parem? Sanneh hinnangul on levimuusikat viimase poole sajandi jooksul valitsenud ja kujundanud seitse suurt žanrit: rokk, r’n’b, kantri, punk, hiphop, tantsumuusika ja pop. Miks mitte lisada reggae või heavy? Folk? Bluus? Ja jazz? Kus on jazz!? Aga alati tuleb teha valik ja Sanneh tegi enda oma.


Muusika on lahutamatu osa indiviidi identideedist. Sinust klaaside värinal mööda kihutavast tuunitud sportliku põhjavalgustusega autost ei kosta üldjuhul Pärdi koorimuusikat, ehitustandril ei kerki seinad skandinaavia improjazzi saatel. Tõsi, võrratu düstoopia “Kellavärgiga apelsini” alaealisest sadistist peategelane Alex oli lummatud Ludwig van Beethovenist, kuid eks see oli üks nutikatest kunstilise efekti loomise viisidest. Päris Alexid juba Beethovenit ei kuula! Sanneh on üsna põhjendatult veendunud, et iga žanr moodustab enda ümber oma muusikalise kogukonna ja eks soov tunda ennast kogukonna liikmena ole väga inimlik ning arusaadav.


Tänasel stiililise killustatuse ajastul võib muidugi idufirma püstirikas omanik kuulata rahumeeli sotsiaalkriitilist protopunki. Eks ülepea ole igasugused piirid ammuilma ähmastunud või ähmastumas ning see on eriti tajutav just muusikas. Mingis mõttes meenutab tänases hektilises maailmas pelgalt ühele stiilile keskendunud isik luitunud Led Zeppelini

T-särgiga, kiila pealae ja hobusesabaga, sinistes teksades, sandaalides musti sokke kandvat paksude prillidega härrasmeest. Anakronistlik, aga oma kontekstis vahvalt kohatu või kohatult vahva. Kõik on maitse küsimus ja Kelefa Sanneh ei lase endale seda kaks korda öelda.


Raamat algab rockiga. Õigupoolest on sellegagi nii, et kui proovida kõnelda tänasest stiilipuhtusest või pigem killustumisest, siis polnud minevikuski olukord sageli teistsugune. Elvis Presley albumid olid lisaks rokiedatabelitele ka kantri ja r’n’b omades! Identideediküsimus oli oluline juba pool sajandit tagasi. Omamoodi märgiline on tõsiasi, et rock’n’rolli ei suhtutud kui muusikakategooriasse. Ilmus ridamisi rock’n’rollist rääkivaid rock’n’rolli laule. Sanneh meenutab põnevaid ja vähetuntud fakte nagu näiteks see, et kui MTV 1981. aasta suvel käivitati, olid seal kõlanud sissejuhatavad sõnad “Daamid ja härrad, rock’n’roll”. USA muusikaajakirjanikuna ei saa Sanneh muidugi üle ega ümber rassiküsimusest ega segregatsioonist ei rocki ega teistegi stiilide juures. Eestis on ehk tõesti veel keeruline mõista, kuid rock’n’rollis nähti alguses omamoodi universaalžanri, mida tarbisid nii mustad kui valged, kuid millest kujunes hiljem sujuvalt valgete staaride žanr, millel on lihtsalt mustanahaline ajalugu.

Ühe vanema ja auväärsema žanrina on rock’n’rolli võimalik tuvastada hea tahtmise korral paljudes pop-palades, kuigi mingis mõttes on selle kultuuriline tähtsus tuhmunud. “Kuid tänapäeval näib roki ajalugu olevat mitte lineaarne, vaid tsükliline. Mingit suurejoonelist evolutsiooni ei toimu, on üksnes lõputu taasavastamiste ja ümberhindamiste protsess, sedamööda kuidas mitmesugused stiilid moodi tulevad ja moest lähevad.” (lk 111) Kuldsed sõnad, mis võivad põhimõtteliselt kehtida enam-vähem iga žanri kohta.


Kindlasti ei tasu unustada, et Sanneh kasvas ja kujunes üheksakümnendatel, kui muusikat sai kuulata põhiliselt raadiost ning koduselt plaadiriiulilt, kuid intelligentse inimesena ei romantiseeri ta noorust üle ning on avatud kõigele uuele, kaasa arvatud sotsiaalmeediale, voogedastusele ning uutele turumudelitele. Mis tähendab ka seda, et muusikul pole tegelikult eriti vaja ei plaadifirmat ega temast kõnelevat ajakirjanikku.


“Seitse suurt” ilmus originaalis oktoobris 2021. aastal. Jääb üle kiita kirjastust, tõlkijat ja toimetajaid operatiivse ning korrektse töö eest. Sanneh kasutab oma entsüklopeedilisi teadmisi taktitundeliselt ning ei uputa faktikoorma alla ja eriti liigutav on see, et tema armastus muusika vastu kumab isegi iga koma ja iga punkti tagant.

54 views
bottom of page