_page-0001.jpg)
Kadri Tegelmann on üks mitmetahulisemaid vokaliste, keda oma elus kohanud olen. Ta ise nimetab end küll tagasihoidlikult metsosopraniks, väljub aga nii oma repertuaarivalikus, häälekasutuses kui ka lavalises olekus pidevalt igasugustest sahtlitest, millesse (nais)vokaliste on kombeks paigutada. Kadri esimesel sooloplaadil, ühisel koos nimeka näppepillimängija Mike Fentrossi ning klarnetist-helilooja Maarten Ornsteiniga, kuuleb lauljatari Seto eidena sajatamas, hella emana häälitlemas ja natuke ka klassikaliselt koolitatud metsosopranina laulmas. Ühtlasi mõtestab Kadri uuesti ümber eestlaseks jäämise ja eurooplaseks saamise tähenduse. Hollandis ilmunud plaadil eestikeelse pealkirjaga “Laula!” kõlab nii eesti uuemat kui vanemat rahvalaulu, sekka Cipriano de Rore’i, Constantin Huygensi, John Dowlandi ning Arvo Pärdi laule. Kõik see seatuna erilisse improvisatoorsesse melanži, millesse on lülitunud sama ootamatu pillivalik kui Kadri hääl – ajaloolised teorb ja vihuela ning modernne bassklarnet. Plaadil kohtuvad hollandliku muretusega ajalugu ja tänapäev ning ridamisi erinevaid esteetikaid, kuid eklektilise lemmiklugudeparaadi asemel on sündinud särav kunstiline tervik, mida punase niidina ühendab tugevate muusikunatuuride ainuomane stiil, maitse ja kõla. Ei saa ka mainimata jätta, et kui läänepoolsemas Euroopas on varane kunstmuusika juba mõnda aega erinevate rahvaste muusikalisele pärimusele käe ulatanud, siis “Laula!” näol on lõpuks ometi ka üks vastava kontseptsiooniga peaaegu-et-maarjamaine pääsuke lendu lastud. Loodetavasti teedrajava plaadi lõpulooks on pala, milles käsikäes kulgevad Kuusalu kihelkonna “Kurb laulik” ning Dowlandi “Flow my tears” viitavad veelkord tegijate suveräänsusele ja loomejulgusele ning sellele, et päris kunst sünnib seal, kus piirid kaovad.