Koorijuht, kes ei tahtnud endast raamatut

Age Raa / Olev Oja “Olev Oja elu hetked piltidel”. Kujundanud Piibe Piirma. Väljaandja Eesti Kooriühing, 2023, 320 lk.

Olev Oja oli koorijuht, kes ei soovinud endast raamatut, küll aga soovis ta jagada pika muusikuteekonna jooksul kogunenud fotosid. Öeldakse, et üks pilt võib rääkida rohkem kui sada sõna. Olev Oja: “Kui ma vaatan oma fotosid, ei jõua ma [ära] tänada, et need mul olemas on. Minu jaoks pole ükski pilt elutu paber. Iga foto on jutustus oma ajast. Kui palju infot olnu kohta saame piltidelt!”Maestro soov sai teoks Eesti kooriühingu muusikanõukogu eestvõttel ning koostöös Age Raaga, kes on raadiotoimetajana olnud pikka aega kursis Olev Oja tegemistega. Nende hetkede raamatusse panekut hõlbustas Age Raa sõnul ühelt poolt dirigendi haruldane mälu, teisalt tema komme loomupärase korralikkusega talletada iga tähtis eluhetk kladedesse ning märkida piltide taha aeg, koht, sündmus ja inimeste nimed.Valminud on kaunis pildiraamat Olev Oja mõtisklustega tema sündmusrikkast elust, koorijuhi elukutsest ning Eesti kooriloomingust ja -elust.

Ülimalt sümpaatne on Oja austus oma kaasteeliste vastu nii sõnas kui ka pildiallkirjades. Kus vähegi võimalik, on kõik pildil olijad nimepidi loetletud. Me ei leia siit skandaale ega kriitikat. Erandlik on see raamat veel selle poolest, et elu pildid pole ritta seatud kronoloogilises, vaid teemade kaupa tema jaoks tähtsuse järjekorras.Olev Oja nägi koorijuhi pürgimuste tipuna ja eluunistusena laulupeo dirigendipulti ning piltide eksponeerimine ja arutlused algavadki sellest, milliseid samme tuli selleks astuda ning milliseid eeldusi ja pingutusi see nõudis. Olev Oja puhul olid esimesteks astmeteks õpingud Tallinna konservatooriumis Gustav Ernesaksa klassis, “värkstoad”, edasi RAM ... Hoopis tagapool, lapseea meenutuste peatükist ilmneb, et tõsine huvi koorilaulu vastu tekkis siis, kui tema kodulinnas Viljandis esines RAM – kontsert Gustav Ernesaksa juhatusel jäi nii meelde ja hinge, et märkamatult tekkis südames soov ka ise kunagi sellist koori juhatada. See soov tõigi nooruki Tallinna muusikakooli Gustav Ernesaksa õpilase Laine Karindi koorijuhtimise klassi.Selleks ajaks, kui Olev Oja 1980. aastal esimest korda üldjuhipulti pääses, oli ta RAMi peadirigent ning juhatanud koore 22 aastat, dirigeerinud ligi tuhat kontserti nii kodu- kui välismaal ning pälvinud rahvakunstniku tiitli. Kuigi asjaosaline kinnitas, et peab sellise pikkusega teekonda üldjuhipulti jõudmiseks õigeks, on ridade vahelt tunda teatud kripeldust ...Ulatuslikem osa raamatust on mõistagi pühendatud RAMile – lauljana, Ernesaksa kõrval, peadirigendina. Laulumeeste koolitamine ja järelkasvu eest hoolitsemine noortekoori loomisega. Uudisloomingu tellimine!Raamatust leiame värvikaid kirjeldusi koori pikkadest kontserdireisidest ja siseelust. Kuidas laulumehed said nõukogude tingimustes hakkama nii enda toitmise kui fraki, valge maniski ja lakk-kingade korrastamisega pärast porimülgastes tänavate läbimist esinemispaika ja tagasi “suure kodumaa” linnades ja külades. Tõesti, kas tänapäeval keegi kujutab ette kahe- kuni kahepoolekuist rööbastel veeremist ning elamist kitsastes vagunites? Teisalt leiab kirjeldamist eufooria esimestest menukatest välistuuridest Saksamaal ja Ameerikas.Milline oli toona repertuaaripoliitika ja kuidas uute laulude konkurssidelt tõusis viljakaimaks meeskoorile kirjutavaks heliloojaks Veljo Tormis? Olev Oja dirigeeris RAMi kontsertidel 50 Veljo Tormise teost, neist esiettekandel 29. Neist enamik valmis kas tellimusel või lauluvõistlusteks.Tormisega tekkis Ojal tugev loominguline mõistmine ja eluaegne sõprus juba Tallinna muusikakooli päevil, mil värskelt Moskva konservatooriumi lõpetanud Tormisest sai Oja õppejõud. Arutlused noore pedagoogiga avardasid maailmapilti. Hiljem, RAMi dirigendina, usaldas Oja alati heliloojat ja püüdis täita tema soove: nad mõistsid teineteist suurepäraselt. Tormis oli ju teadagi oma tahtmistes järeleandmatu.Olev Oja rõhutab, et Veljo Tormise kujunemisel kooriheliloojaks olid suured teened teaduste akadeemia kooridel, Eesti Raadio Segakooril, Tallinna Kammerkooril ning RAMil. Need koorid laulsid Tormise loomingut kümneid aastaid enne, kui loodi Eesti Filharmoonia Kammerkoor. Uut loomingut tellis dirigent ka teistelt eesti ja nõukogude heliloojatelt, näiteks Valeri Kiktalt ja Otar Taktakišvililt.Suurvormide ettekandmine RAMiga andis Ojale võimaluse dirigeerida ka orkestrit. See vajadus viis ta uuesti konservatooriumisse, kus võttis praktilisi dirigeerimistunde Roman Matsovilt, aga õppis palju ka teisi dirigente, Neeme Järvit ja Eri Klasi jälgides.Tööaastaid RAMis ja koorile uue heliloomingu tellimist võib pidada Olev Oja elutööks.

Olev Oja lahkus RAMist 1991. aastal ning pühendus 56-aastasena täiskoormusega pedagoogitööle Eesti muusika- ja teatriakadeemias. Üle kolme aastakümne õpetas ta noori, tulevasi dirigente. Ta oli veendunud, et seda ala saab õpetada vaid suure praktikaga isik. Õpetajatöös oli talle suureks eeskujuks tema enda õpetaja Gustav Ernesaks, kelle põhimõte oli, et kõige rohkem õpetab see, kui näed ja jälgid teiste tööd. Sarnaselt oma maestroga jättis ka Oja õpilastele vabad käed, toonitades, et õpetaja saab igaüht aidata ree jalasele, ent ree peale tuleb igaühel ise hüpata ja seal ka omal jõul püsida. Kes kellestki saab, on iga õpilase enda teha ja valida. Õpetaja saab olla teadmiste jagaja, suunaja, andes õpilasele võimaluse areneda ja liikuda teda huvitavas suunas.

Väga oluliseks pidas Olev Oja ka Vabariikliku Koorijuhtide Segakoori tegevust: loenguid ja koolitusi, kontserte ja reise, eriti aga suviseid seminare, kus ta andis oma panuse koorijuhtidele uudisloomingu selgeks õpetamisel.

Pärast RAMi algas Ojal hoopis teistsugune dirigendielu naiskooriga Virvik. Naiskoori kõlaga harjumine võttis küll aega ning uus nähtus oli koori ettevalmistamine ja osalemine konkurssidel. Eriliselt nautis ta aga koori toredaid reise ning ühtse pere tunnet.

Rohkesti toredaid pilte on Ojade kodust Pedaspeal, kus nende perele meeldis ikka külalisi vastu võtta – RAMi mehed, sõbrad ja kolleegid, heliloojad, õppejõud ja koorijuhid, Virviku naised. Külalistele tehti alati väike ekskursioon lähikonnas – rannas, metsas ja rabas, kus suure rahu ja vaikuse sees leidis muusik taas rahu ja tasakaalu.

Minu suurim üllatus raamatus: ajal, mil ma arvasin Olev Oja rahulikult pensionipõlve pidavat, oli ta hoopis Kuusalu Hugo Lepnurme kunstide kooli muusikaajaloo õpetaja. Tervelt 12 aastat! Ja millise entusiasmiga ta noori haris, korraldades sarja “Kohtumine heliloojaga”, kuhu kutsus järjest oma sõpru heliloojaid lastega kohtuma. Ka neist kohtumistest on raamatus vahvaid pilte.

Kui kogu tööelu oli raamatus ära räägitud ja piltidel näidatud, jõudis Oja lõpuks ka lapsepõlve ja kodu juurde. Kõik algab ju ikkagi kodust! Sügavalt tänulikuna räägib ta oma abikaasast Hurmist, kelle õlul oli laste kasvatamine ja kodu eest hoolitsemine. Hurmi oli oma inimene ka RAMi peres ning seal hinnati kõrgelt tema hiilgavaid võimeid pidude korraldamisel.

Mitmel pool raamatus toonitab Olev Oja, et on õnnelik, kuna elas ühes aegruumis Eesti olulisemate kooriliikumise juhtkujude, Gustav Ernesaksa ja Veljo Tormisega ning sai päevast päeva käia nendega käsikäes ühte sammu.

Raamatu lõpetavad lisad, kust saame ülevaate Olev Oja dirigeeritud Gustav Ernesaksa lauludest ja Veljo Tormise teostest ning ka teiste heliloojate esiettekannetest RAMiga, Vabariikliku Koorijuhtide Segakoorile tellitud ja Vigala seminar-laagris Olev Oja juhatatud esmaettekantud lauludest, üldlaulupidudel Olev Oja juhatatud lauludest, esinemistest, reisidest, õpilastest, tunnustusest. Rohketele lisadele võinuks lisanduda ka väikese ülevaate tähtsamatest eluloolistest andmetest, et pilte sirvides neid kergemini ajateljel ritta seada.

“Olen kogu elu teinud tööd, mis on mind huvitanud. See on minult nõudnud pühendumust, õpetanud, et eesmärgini jõutakse vaid veendumuse ja sihikindlusega, mis sest, et sammuke sihi poole võib võtta sinult nii päeva- kui ööaja ... Minu töö – koorilaulu tähenduslikkuse õpetamine ja propageerimine – on avanud mulle akna laia maailma. Olen tänulik saatusele, et vaatamata aja keerukusele ja poliitilise kontrolli survele sain nautida imelisi hetki, kuulata, vaadata ja imetleda, mida kõike inimkäsi ja looduse nähtamatud jõud sadu aastaid enne mind on loonud. Ala, millega mina kogu elu olen tegelenud, on minu isikule olnud kõige sobivam. Minu elu kujunes nii, et karjapoisist sai RAMi kaasabil läbi suure töö ja pere mõistval toel lauljateväe pealik,” on Olev Oja tõdenud.

Olev Oja koos abikaasaga lootis selle raamatu kinkida teemantpulma külalistele 2023. aasta suvel. Saatus tahtis teisiti – selleks ajaks oli Olev ja Hurmi Oja elutee lõppenud.

Pildiraamatuks kavandatust on kujunenud tegelikult uhke ja soliidne väljaanne enam kui viiesaja foto ja tekstidega, mis annavad ülevaate Olev Oja elutööst ja mõtetest, tema kaasteelistest, õpilastest, perest ja ka loodusest, mida ta iga päev nautis. Nõnda on saanud siiski oma raamatu ka koorijuht, kes ei tahtnud endast raamatut.