_page-0001.jpg)
Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali residentuuriprogrammi osana toimus 3. veebruaril Mustpeade maja Valges saalis Hans Christian Aaviku (viiul) ja Karolina Aaviku (klaver) duoõhtu “Kontrastid”. Mõlemad pole mitte ainult rahvusvahelist klassi suurepärased muusikud – neilt võib alati oodata värskeid ideid ja huvitavaid lähenemisi. Kontrastid tekkisid sedapuhku teoste vahel stiililiselt (romantism ja neoklassitsism) kui ka teosesiseselt (näiteks Einojuhani Rautavaara “Notturno e danza”). Ansamblistid jagasid palade vahel helitööde tagamaid avavaid selgitusi ning nii tõid nad Robert Schumanni romansside op. 94 ja 2. viiulisonaadi op. 121 d-moll juures esile helilooja enda isiku lõhenemist õrnunistavaks Eusebiuseks ja kirglik-tormakaks Florestaniks.
Duo põhjalikkust ja süvenemisastet muusikasse näitab Igor Stravinski “Itaalia süidi” viiulile ja klaverile algversiooni hankimine, mis oli Stravinskil valminud koostöös viiuldaja Paul Kochanskiga, ent mida on peetud liiga raskeks ja mitte pillipäraseks ning levinum on Samuel Dushkini versioon süidist. Aavik Duo esitas süidi hiilgava virtuoossusega, tunnetades samas täpselt Stravinski teose jahedalt parodeerivat, provokatiivset karakterit. Rautavaara paladele lisasid interpreedid aga meeldivalt lüürilisust ja tantsulist kergust.
Kontserdi keskne teos oli Schumanni hilisel loomeperioodil kirjutatud 2. viiulisonaat, mille esiettekandjad olid Joseph Joachim ja Clara Schumann. Teos on pühendatud Schumanni Leipzigi-aegsele sõbrale, sealse Gewandhaus-orkestri kontsertmeistrile ja konservatooriumi esimesele viiuliprofessorile Ferdinand Davidile. Enne Leipzigisse siirdumist oli David 1830-ndate esimesel poolel Raadi mõisniku ja kunstimetseeni Carl Gotthard von Lipharti palgatud kõrgetasemelise keelpillikvarteti esimene viiul ning käis esinemas ka Tallinnas – samas Mustpeade maja Valges saalis, kus nüüd võis kuulda Aavikute duot. Schumanni sonaadi esimese osa Ziemlich langsam (üsna aeglaselt) esituses oli piisavalt mastaapsust ja energiat, võimsatele algusakordidele vastandus kõrvalteema intensiivne laulvus. Johannes Brahmsi skertsosid meenutavas teises osas (Sehr lebhaft – väga elavalt) tõid interpreedid esile rütmifiguuride teravuse ja kapriissed karakterid, kolmas osa (Leise, einfach – vaikselt, lihtsalt) mõjus nagu vaade enesesse, oma varjul hoitud mõtetesse ja tundmustesse. Sonaadi finaal Bewegt (liikuvalt) kanti ette dramaatilise hooga, milles aga ei läinud kaduma Schumanni ettenähtud arvukad interpretatsioonialased detailid.
Üldse iseloomustab Aavik Duo tõlgendusi tasakaal detailitäpsuse ja terviku vahel, iga fraasi läbitunnetamine ja endastmõistetav tehniline üleolek materjalist, tahe muusika kaudu kuulajatele midagi olulist edasi anda. Hans Christian Aaviku puhul võlub ennekõike nõtke toon, loomulik ja nüansirikas musitseerimine. Karolina Aavik toob väga hästi esile eri kõlavärve, kuulab välja harmooniamuutusi ja iseseisvaid faktuuriliine. Duo kontserdid on pakkunud alati suure elamuse, mida tõestab ka pilgeni kuulajaid täis saal Mustpeade majas. Kõlab klišeena, aga on tõsi, et publik on õppinud duot usaldama ja ootab pikisilmi järgmisi kohtumisi.