Klaveriduo Silver-Garburg – näha samal ajal sama und


FOTO NEDA NAVAEE

Aasta oli 2016. Istusin Estonia kontserdisaalis ja kuulasin klaverifestivali. Pianiste oli Venemaalt, Argentiinast, Hiinast ja mujalt. Mihhail Pletnjovi kõrval esinesid Kalle Randalu, Angela Hewitt jt – kõik pika ja soliidse esinemisajalooga muusikud. Aga sellel festivalil oli üks kontsert, mis jäi mulle eriliselt meelde. Iisraelist pärit klaveriduo Sivan Silver ja Gil Garburg esitasid teoseid Lisztilt, Beethovenilt ja Bernsteinilt. Ma olin alles alustanud klaveriduos mängimist ning maadlesin selle kammermuusika ühe kõige komplitseerituma ansamblimängu kõikvõimalike probleemidega. Kuulasin nende mängu ja mind hämmastas duo erakordne ühtsus ja koosmõtlemine. See ei olnud lihtsalt kõrgetasemeline detailideni läbi töötatud interpretatsioon. See oli midagi enamat. Silver-Garburgi klaveriduo mängu iseloomustab väga tabavalt oma kontserdiarvustuses Ulrich Pfaffenberger: “Need kaks klaveri taga, nad mõistavad. Nad enam ei interpreteeri, nad muudavad teose minevikust meie elu täisväärtuslikuks osaks just nüüd, sellel hetkel.”

Sellel kontserdil ma veel ei teadnud, kuivõrd suur saab olema nende kahe erakordse pianisti mõju minu elule. Päev või paar pärast kontserti osalesime ansamblipartneri Maila Laidnaga Silveri ja Garburgi meistrikursusel. Sealt edasi oleme regulaarselt nende juures õppimas käinud – Berliinis, kus nad elavad ja kasvatavad praegu 10-aastast poega, ning Grazi muusikakõrgkoolis, nende klassis.


Abielus nii elus kui muusikas

Sivan Silver ja Gil Garburg on teineteist praktiliselt terve elu tundud. Sivan oli 14 ja Gil 15, kui nad õppisid tollal ainukeses Iisraeli muusikakeskkoolis Thelma Yellin High School of the Arts. Juba siis katsetasid nad koos mängimist. Nende esimene teos oli Brahmsi “Variatsioonid Haydni teemale” ja alles eelmisel aastal salvestasid nad selle lõpuks plaadifirmale Berlin Classics – nõnda sai nende koosmängus justkui üks ring täis. Kui nad olid veidi vanemad, asusid mõlemad õppima Arie Vardi juurde ja kui neist sai paar, jätkasid õpinguid Vardi juures Hannoveris. Sellel ajal mängisid nad küll ka klaveriduos, kuid põhirõhk oli soolomängul. Nende esimene märgiline klaveriduo kontsert toimus siiski juba Hannoveri õpingute ajal. Gil võitis rahvusvahelise konkursi Iisraelis ja konkursi raames tegi kontserdi koos Sivaniga kahel klaveril. Pärast seda said nad väga palju kontserdipakkumisi, võitsid mitmeid konkursse, esinesid Iisraeli filharmoonikutega, salvestasid. Siiski läks veel mõni aasta, enne kui tekkis otsus pühendada oma karjäär täielikult klaveriduole. Nüüdseks on nad koos mänginud juba üle 20 aasta.

Ühes intervjuus on Gil öelnud, et kui nad ei oleks päriselt paar, ei mängiks nad ilmselt ka klaveriduos. Klaveriduo kujunemine on pikk protsess, oli ka neile – selleks, et tõesti tunnetada teineteist täielikult (Sivan: “Me peame tõesti füüsiliselt tajuma, mida teine teeb”), tuleb veeta palju ühiseid tunde klaveri taga. See, et oled hea pianist, ei tähenda automaatselt, et suudad ka hästi klaveriduos mängida. Klaveriduos mängides peab tekkima ühine ettekujutus – proovides loomulikult katsetatakse seda, otsitakse erinevaid variante, ideid, ka vaieldakse. Aga laval olles pole enam tähtis, mis noodid kellegi sõrmede alt tulevad, oluline on ainult, et mõlemad mängiks sama muusikat.

Minu küsimusele, mis on klaveriduo juures kõige köitvam, vastas Gil: “Täielik usaldus. Ma tean juba ette, kuidas Sivan hakkab mängima, ja ta mängib täpselt sellise värviga, täpselt nii, nagu ma ootan, et see oleks – see on täiesti maagiline moment koosmängimise juures. Ja klaveriduos on lisaboonuseks ka see, et kõigil nendel lõpututel reisidel oled koos kaaslasega – solisti elu on selles osas palju üksildasem.” Selline usaldus ja orgaanilisus, nagu Sivani ja Gili vahel, on saavutatav täieliku pühendumisega.

Nii Gilil kui Sivanil on hämmastav lehest lugemise võime, seetõttu on nootide õppimise periood väga kiire. On tähelepanuväärne, et nad mängivad peaaegu kõike peast. Üldiselt toimub kogu tööprotsess koos. Kui on tegemist teosega, kus mängutehniline külg on esiplaanil ja koosmängu osakaal pole nii suur, harjutavad nad palju eraldi, aga alati arvestades ka teise partiid, teost tervikuna. Ei saa mängida bassiliini ilma mentaalselt kaasa kuulamata, mida teised hääled teevad. Sivani ja Gili duo pühendab igapäevasele harjutamisele palju tunde. See on väga kompleksne protsess: nad töötavad rütmi, pedaali, harmooniate balansi, fraseerimisega – nad püüavad tõesti saavutada täielikku ühtsust.


FOTO FRANK EIDEL

Klaveriduo kui ansambliline väljakutse

“Klaverimängu imeline omadus on see, et hea pianist paneb klaveri laulma,” ütleb Gil Garburg. “Tegelikult on laulvus klaveril illusioon, sest tehniliselt pole klaveril kõla pikem kestmine võimalik. See on raske ka klaveriduos mängides, lisaks nõuab selline ansambel täielikku teineteisega kohanemist. Selles seisneb klaveriansambli ilu ja keerukus. Püüame saavutada täiesti ühesugust fraasitunnetust, rütmi- ja harmooniataju. See on väga oluline, sest väikseimgi kõrvalekalle sellest takistab meid saavutamast täiuslikku resultaati.”

Kui soolot mängides saab materjalile paljuski läheneda intuitiivselt, siis klaveriduos nõuab kahe pianisti muusikalise koordineerituse saavutamine hoopis teistsugust pingutust – intuitiivne lähenemine ja soolopianisti sisseharjunud maneerid võivad vägagi segavaks osutuda. Klaveriduo mängus on omad spetsiifilised elemendid, mis vajavad koos sissetöötamist – kaks pianisti peavad saavutama ühesuguse harmoonia-, fraasi- ja rütmitaju. Balanss peab olema kahe pianisti, mitte lihtsalt ühe pianisti kahe käe vahel, ja selle jaoks peab tõesti teadma, mida teine teeb, peab teda tajuma ja usaldama. Duomäng on väga intiimne, Sivan Silver on öelnud: “Sa pead tõesti n-ö teise inimese naha alla pugema. Enam intiimsemaks ei saa minna. Aga see võib ka olla väga suurejooneline. Kui me mängime keerulist muusikat, meeldib meile katsetada erinevaid võimalusi ja elemente muusikas, sest muusika võib öelda korraga palju asju samal ajal.”

Klaveriduos on sul kümne sõrme asemel kakskümmend – kui seda eelist õigesti kasutada, kui kõik hääled ja muusikalised elemendid seda arvestades läbi töötada, on sul kätes superpower. Kui aga klaverite taga istub kaks võitlevat ego, võib tulemus olla kuulajale üsna piinarikas. Teosest lähtuvalt tuleb alati otsustada, kes on mingis kohas liider ning kes toetaja. Näiteks enamasti pole mõttekas mõlemal paralleelselt crescendo’s mängida, sest tulemuseks on brutaalne ja paks kõla. Teinekord on otsustada ja eristada päris keeruline, sest oma partiid eraldi vaadates ei pruugi duodünaamika iseloom välja paista. Sama probleem on pedalisatsiooniga, kuna secundo partii mängija peab pedaali võtma eelkõige just primo partiile. Sellepärast peaks ka partnerist eraldi harjutades alati teise partiiga arvestama. See on ka üks põhinõue, mida Sivan Silver ja Gil Garburg oma õpilastele harjutamisel rõhutavad.


Sivan Silver ja Gil Garburg õpetajatena

Olla nende kahe suurepärase pianisti õpilane tähendab mulle inimlikus ja muusikalises plaanis väga palju. Nende tunnid on äärmiselt inspireerivad, samamoodi see, kuidas nad mängivad ja kuidas nad räägivad muusikast või elust. Kogu nende inimlik olemus on ühtaegu särav, sügav ja ilus. Põhjalikkus kõiges, mida nad teevad, on hämmastav. Kui vaadata nende aktiivset kontserttegevust ja erinevaid salvestisi, on raske aru saada, mismoodi nad selle kõige kõrvalt jõuavad kasvatada poega ja õpetada Grazi muusikakõrgkoolis, kusjuures ise Berliinis elades.

Grazis õpetades on Gil ja Sivan leidnud väga toimiva süsteemi – nad käivad õpetamas kordamööda, enamasti kaks korda kuus. Tunnid kestavad mitme päeva vältel varahommikust hilise õhtuni. Minu jaoks täiesti uueks kogemuseks on n-ö mammut-tunnid: pühapäeviti, kui kool on ametlikult kinni, võtavad Gil või Sivan kõigile oma õpilastele eraldi klassiruumid, kus harjutatakse mitmeid tunde ja iga duo saab kordamööda näpunäiteid.

Gil ja Sivan on inimeste ja õpetajatena erinevad, aga nii nad täiendavad teineteist. Nende tunnid on väga intensiivsed ja inspireerivad. Minu jaoks kõige olulisem, mis ma neist tundidest kaasa olen saanud, on analüütiline mõtlemine. Ma arvan, et muusika toimib sarnaselt inimkehale – igal häälel, igal väikesel pausil, nagu ka igal inimkeha rakul, on oma põhjus ja eesmärk. Ja kui miski on katki, ei toimi nii nagu peaks, mõjutab see kogu tervikut. Selliselt mõistetud muusikas pole ükski hääl juhuslik, kõigel on oma värv ja koht fraseerimisel, igal väikesel nüansil on oma eesmärk struktuuris.

Gili ja Sivani meetoditega esitusi lihvides me peame õppima otsustama, mis on üleüldine fookus, millised on peamised hääled ja milline on nende omavaheline hierarhia. Kui kõike pidada võrdselt oluliseks, pole lõpuks mitte miski oluline. Esinemisel ei jõua kõigele sellele mõelda, aga läbitöötatud kogemused on kaasas ja olulistel hetkedel kasutatavad.

Gili ja Sivani personaalne tööprotsess kajastub ka õpetamises: mida nad ise teevad, seda nõuavad nad ka õpilastelt. Selleni jõutakse siiski sammhaaval – eriti õpingute alguses on klaveriduo-spetsiifilist infot väga palju ja läheb aega, et see omaks võtta ja sisse treenida. Näiteks, neljakäe-teost õppides on väga oluline harjutada ka teise mängija partiid. Tuleks osata mängida koos kätega primo meloodiat ja secundo saadet – koosmäng muutub sellest oluliselt orgaanilisemaks.

Sivan Silveri ja Gil Garburgi õpetamismetoodika juures on väga sümpaatne, et kõik, millega töötame – kas fraasi, pedaali, faktuuri, erinevate häälte või tehniliselt raske koha lihvimisega – lähtub muusikalisest tunnetusest ning on just selle tõttu loogiline, dünaamilises plaanis intensiivne ja õiges ajastuses.


Salvestised

Möödunud aasta oktoobris andis heliplaadifirma Berlin Classics välja ühe väga erilise albumi Brahmsi muusikaga. Lisaks “Haydni variatsioonidele” op. 56 kõlab plaadil klaverikontsert neljale käele. Kontsert on seade Brahmsi klaverikvartetist op. 25 – nüüd on olemas lisaks kahele Brahmsi klaverikontserdile ka Brahmsi klaverikontsert neljale käele! Seade tegi austria helilooja Richard Dünser ning Silver-Garburg duo salvestas selle Viini sümfooniaorkestriga Florian Krumpöcki dirigeerimisel.

Brahmsi klaverikvartetist op. 25 on tegelikult kaks versiooni: Brahmsi seade neljale käele (1870) ning Arnold Schönbergi seade orkestrile. Dünser tugines 4-käe-kontserdis klaverikvartetile ja 4-käe seadele.

Intervjuus Matthias Nikolaidisega ütleb Gil Garburg, et selline seade annab klaverikontserdile täiesti uue dimensiooni. Garburgi meelest on Brahmsi tehtud seade neljale käele palju pehmema ja tasakaalustatuma iseloomuga kui võimsa karakteriga kvartetiseade. Ning kontserdis on need mõlemad pooled olemas.

Brahmsi album on äratanud suurt tähelepanu ja pälvinud kiitvaid hinnanguid. “Põnev ja intiimselt mängitud sünergia Brahmsi ja Dünseri vahel, originaalile on antud täiesti uus nägu.” (Vorarlberger Nachrichten, MusikTipps). “Uus, seni avastamata teos Johannes Brahmsilt oleks täielik muusikaline sensatsioon. Sellel CD-l Berlin Classicsilt ongi selline avastus reaalsus. Dünser tunneb ennast Brahmsi kompositsioonilises stiilis koduselt. Sivan Silver ja Gil Garburg mängivad täielikult Brahmsi vaimus, väga läbipaistvalt, kuid vajadusel energiliselt ja ilmekalt.” (Die Rheinpfalz)

Silver-Garburgi duol on plaanis monumentaalne ettevõtmine: salvestada järgmistel aastatel kõik Schuberti klaveriduo-teosed. Nende esimene salvestus toimus möödunud aasta oktoobris, teine sellel aastal Bremeni raadios. Nagu kõik nende CD-d, ilmub ka Schuberti topelt-CD Berlin Classicsilt. See on album, mis väärib ootamist. Siinkohal soovitan YouTube’ist vaadata Schuberti fantaasiat nende esituses. Sivani lüüriline tunnetuslikkus, laulvus ja nüansirikkus toetatuna Gili delikaatse saate ja äärmiselt peene pedalisatsiooniga – nende mängu selgus ja ühtsus on tõesti karismaatiline.

Üks minu jaoks erilise tähendusega heliplaat nende esituses on Igor Stravinski “Petruška” ja “Kevadpühitsus” kahe klaveri seades. Gil tutvustas seda tunnis meie duole. See album sai ajakirjalt Pizzicato auhinna Supersonic Award, samuti on see nimetatud kuu CD-ks (Fono Forum), nädala CD-ks”(NDR) ja soovitatud CD-ks (Radio Bremen), samuti pälvis see rohkesti positiivseid arvustusi. Näiteks kirjutab Radio Bremen plaadil kõlava “Kevadpühitsuse” kohta: “See seade paneb inimlikud võimed viimse piirini proovile. Ainult duo, kes on nii hästi koordineeritud nagu Sivan Silver ja Gil Garburg, suudab selle tohutult tiheda ja virtuoosse materjaliga muusikat üks-ühele esitada. Silver-Garburg duo mängib ja hingab sünkroonselt. Oma fantaasiarikkusega suudavad nad Stravinski orkestrivärvid klaveril kõlama panna, tõstes seade orkestriversiooniga absoluutselt võrdväärseks.”

Ühes intervjuus võrdles Garburg mõlemat versiooni “Petruškast”. Tema meelest on 4-käe versioonis võrreldes orkestriversiooniga, kus on palju löökpille, harmoonilised kihid palju selgemini kuulda. Klaveriga ei ole küll võimalik tekitada nii palju värve kui erinevate orkestripillidega, kuid klaveri nüansside palett pole väiksem.


Lõpetuseks

Kui Sivan ja Gil otsustasid, et hakkavad koos klaveriduos mängima, tähendas see nende jaoks samasuguse kirega keskendumist, nagu oleks eeldanud individuaalne soolokarjäär. Nende andekus ja absoluutne pühendumine on lennutanud neid paljudele festivalidele, mitmete orkestrite ette üle maailma, Carnegie Halli, Sydney ooperimajja, Berliini filharmooniasse ja ka meie Estonia kontserdisaali. Kui ma Gilile ütlesin, et kirjutan neist artikli, palus ta kindlasti sisse panna, et kui külm välja arvata, on Eesti oma ilu ning harmooniliste ja sõbralike inimeste tõttu üks ta lemmikriike. Lõpetan Sivan Silveri sõnadega: “Mängida koos Giliga on nagu olla meie oma mikrokosmoses, kus midagi muud peale muusika ei eksisteeri. Iga teos on meie oma maailm, iga fraas on justnagu hingetõmme ilma ajalimiidita. Aeg peatub, me oleme muusikas ja meil on täiuslik hetk, milles teha tegelikkuseks oma unistused. Olla koos duos on nagu me mõlemad näeksime samal ajal sama und.”





76 views