top of page

Kirjutamine nagu pikslite teravd(a)umine arvutimängus


Kadri-Ann Sumera. FOTO ERKI PÄRNAKU / SCANPIX

Eredalt on meeles periood, kui hommik algas järjekordse peatükiga Kadri-Ann Sumera eluloost, milliseid ta ahneile lugejaile näoraamatus ükshaaval ette söötis. Enamikul kordadel sai südamest naerdud, aga ette tuli ka kurbi hetki ja pisaraid. On inimesi, kellega lihtsalt juhtub, või siis oskavad mõned juhtuvat “keskmistest” erksamates värvides, sündmusena näha. Siiski – enamik ei oska/taha/saa/jõua/pea vajalikuks läbielatut kirja panna. Kadri-Anni kirjutatud peatükid said tuliseid poolehoidjaid-kaasaelajaid, palju laike ja kommentaare ja viimaks autorilegi ootamatult omale kaaned ümber ning leidsid pealkirja all “Seitsme aja raja taga” tee raamatupoe riiulile – juhuslikust ettevõtmisest oli ühtäkki saanud raamat. Sügise hakul valmis pianistist kirjutajal järgmine kirjatöö, nüüd juba romaan pealkirjaga “Basiliski lapsed”. Ajakirja palvel pani Kadri-Ann kirja, kuidas ta nii kaugele on jõudnud ja kuidas kõik alguse sai. Toim.


Oma esimesed raamatud kirjutasin umbes 5-aastasena. Tuleb küll tunnistada, et need olid üpris igavad isegi mu enda meelest. Kui sain natuke suuremaks, lõin oma üllitised kodusel kirjutusmasinal ümber; see võttis küll hirmsal kombel aega, aga trükitud teksti väärikas väljanägemine korvas siiski pisut sisutühjust. Mäletan, et kogusin pealkirju tulevasteks teosteks, mida paraku küll iial ei sündinud. Suurt peavalu valmistas mulle minu meelest väga hästi kõlav tiitel “Naima vennake”. Millegipärast see sõnapaar lausa lummas mind. Aga täita ei osanud ma seda millegagi, sest tegelikult ei huvitanud mind ju põrmugi see vennake (kelle nahka ma poleks osanudki ennast piisavalt kujutleda, et temast üldse midagi kirjutada), vaid just nimelt too vanem õde. Aga peategelasele poleks ma mingil juhul tahtnud nimeks panna Naima, mis minu meelest ilma “vennakeseta” kõlas inetult. Kompromissina rääkis raamat lõpuks hoopis tüdrukust nimega Leena, kellel oli juhtumisi ka ebaoluline noorem vend, täpselt nagu mul endalgi.

Koolis meeldis mulle kirjandeid kirjutada. Sageli anti meile klassikirjandi teema ette ja mõtlesin õhtul voodis enne magamajäämist kirjandi põhimõtteliselt valmis, tunnis jäi ainult paberile panemise vaev. Ma ei pingutanud teadlikult selle nimel, aga suutsin vist tõesti pea sõna-sõnalt eelmisel õhtul valmis mõeldut korrata. Mõttelõng mäletas, mis rada pidi käia.


Õrna teismeliseea hingehädades vaeveldes püüdsin abi otsida sellest, mida kirjandus nii sageli mainib – päeviku pidamisest. Panin selle rohu valuvaigistavale toimele suuri lootusi, aga loobusin õige ruttu. Või õigemini, ei alustanudki. Liiga tobe tundus kirjutada sellest, mis minuga täna juhtus (või siis pigem ei juhtunud, näiteks, et mu salajane ihaldatu jättis järjekordselt mulle igasuguse tähelepanu pööramata), seda, mis parasjagu mu peas või veritsevas südames toimus või mida kellestki parasjagu arvasin (sest seda teadsin ju niigi, miks pidanuks ma seda veel paberile panema?). Leidsin, et kui juba kirjutada, peaks seda tegema teisel moel, distsiplineeritumalt, korrastatumalt ja valitumalt kui ma niisama mõtlen. Kirjapandud lause tahab olla ilus, omada tähendust ja kindlat kohta teiste lausete vahel; kirjapandud mõttel peab olema algus ja ots, vorm ja sisu, sellest peaks kooruma midagi üllatavat, õpetlikku ja üldistusvõimelist. Nii ma siis kirjutasin küll, aga kirjutasin teistest. Teistest, kes äratasid minus mõne emotsiooni. Juhuslikest kohtumistest tundmatute värvikate kaasreisijatega, ühe laheda õpetaja totaalsest muutumisest kohutavaks kolliks niipea, kui argipäev pihta hakkas, ja … ega rohkem ei kirjutanudki. Mitte et ma poleks kirjutamist nautinud. Aga see võttis liiga palju aega, ja näidata polnud seda ju kellelegi. Mu aeg kulus ikkagi klaverile. Tegin oma valiku ega raisanud viljatule paberimäärimisele enam oma väärtuslikku aega.

Ja nii läksid aastad. Lugesin palju, aga kirjutamisest ei tundnud vähimatki puudust. Bürokratiseerunud maailm nõuab meilt üha rohkem, aga üha vaimuvaesemat kirjutamist, ja olen alati püüdnud sellest võimalikult eemale nihverdada. Kirjutasin vahel mõne muusikaarvustuse, aga see ei läinud kunagi lihtsalt. Vorminõuded, tähemärgid ja traditsioonid ahistavad, aga mis peamine, tegelikult ei saa kunagi öelda ausalt, mida mõtled, või muidu järgneb karistus. Ent oma mõtteid varjates ei saa jällegi ise kirjapanduga rahule jääda. Nõnda püüdsin ennast siis ka sellest žanrist võimalikult sageli välja keerutada.


Ja nii ma siis tegelesin pahaaimamatult oma klaveriasjadega, kuni üks sõbranna mulle pool-naljatledes ütles, et peaksin elulooraamatu kirjutama, sest minuga olevat nii palju naljakaid seiku juhtunud. Mul polnud vähimatki kavatsust seda tegemata hakata. Aga oli suvi ning mina rahutu, sest ootasin pangast vastust kodulaenu taotlusele ning see venis ja venis, sest kogu maailma pangatöötajad olid lakkamatul puhkusel. Närvide rahustuseks istusin maha ja kirjutasin esimese jutu. Ilma Facebookita oleks asi ilmselt sinnapaika jäänudki – küllap oleksin otsustanud, nagu kauges pubekaeas, et sõnade ritta panek on küll täitsa mõnus, aga liiga suur ajaraisk. Aga see jutuke mu isa ministriaja autojuhtidest leidis hetkega lugejaid, itsitajaid, kommenteerijaid. Peaaegu vihastasin. Olin just jaganud ka oma kontserdikuulutust, mis jäi teise postituse kõrval täiesti tagaplaanile. Sähke!, mõtlesin. Arvate, et saate veel naerda? Ei, nüüd tekitan teile piinliku hetke. Kirjutasin sellest päevast, kui mu isa suri. Võõrast leina on alati ebamugav pealt vaadata, ja on halb toon seda teiste ees nõndamoodi laiali laotada. Kirjutasin läbi pisarate, see pea 20 aastat vana päev rullus mu vaimusilma ees kriipiva teravusega lahti. See tegi head, sulatas mingid vanad klombid. Publik ei kohkunud.

Sestpeale tekkis hasart. Tuli meelde üha järgmisi kõige erinevamaid seiku, mis kutsusid ennast avama. Imestades avastasin, et päris-elus on kõik kirjanduslikud vormid ja rütmid olemas, meenutused vormusid iseenesest lugudeks, millel on algus ja lõpp, sideaine ja tähendus, oma värv ja mõte. Vahel tuli siit-sealt vaid natukene kohendada, mõnda detaili pisut nihutada, rõhke asetada ja olemasolevaid mälestusi kombineerida, et asjad iseenesest paika loksuksid. See pakkus pinget ja oli tõeliselt lõbus. Meenutamine oli nagu arvutimäng, milles edasi joostes ähmasest udust aina selgemad pikslid eralduvad – siin puu, seal loss, siin koobas, seal aare või hoopiski kole tont. Selles mälestuste udus ummisjalu joostes olin kindel, et küllap pilt õigeaegselt teravdub.


Kui olin oma 30 pikemat ja lühemat juttu kaante vahele saanud, küsis üks sõber, kas ma pole mõelnud ka päris ilukirjanduse kirjutamise peale. Naersin ta välja. Kust peaks ma ainest võtma? Kuis võiks mina teada, mismoodi ennast tunneb ja mida mõtleb mõni teine inimene, teises vanuses, teiselt elualalt, teistsuguse elukäiguga? Veel mõnest oma kogemusest jutte, vahest isegi päris pikki treida, jah, seda küll, seda ma plaanisin. Et oma pianistikogemust väärindada, tasuks vahest avada muusiku eluala üksikasju, kirjutada kontsertideks valmistumise kaosest, kokkupuutest nootidega, mida ei mõista lugeda, ja proovidest inimestega, kellega pole üldse klappi, ning püüda seda teha kaasahaaravalt ja ka muusikakaugele lugejale silmi avavalt. Ainult et aega polnud. Vahepeal tuli ikkagi mõistlikke asju ka teha.


Aga juhtus nii, et hoolimata ajapuudusest dikteeris maailm ise jälle uue vormi ja rütmi, hoopis teistsuguse, kui ma oleksin oodanud. Tegi seda nõudlikult ja minu vastuväiteid ignoreerides, sundides üritama kuidagi lahti mõtestada ja kujundisse seada ühtäkki väga imelikuks muutunud ühiskonda. Ja järsku kangastus mu vaimusilme ees tervikpilt filmilikult efektsest lõpustseenist, erisugustest isiksustest, kes sinnani rühivad, ja teistest, kes neid sikutavad ja sakutavad. Nalja pärast kirjutasin esimesed paar peatükki, esimesed portreed tegelastest. See oli väga lõbus ja tuli väga lihtsalt. Ma ei arvanud veel, et kirjutan raamatut, mõtlesin, et mängin niisama karakteritega, aga ei saanud pidama enne, kui kõigile oli mitu ringi peale tehtud. Siis mõistsin, et pean asja süstematiseerima. Tegin tabeli, kuhu märkisin põhilised sündmused oma tegelaste elukaarel. Sattusin teatud tehniliste probleemide ette, mida oma esimeses raamatus ei kogenud. Seal piisas meenutamisest, mõne ebaolulise seiga väljajätmisest ja vahetevahel väikesest tüssamisest. Siin pidin sündmuste detaile ise juhtima. Just nimelt detaile, sest laias laastus oli tee selge. Aga kuidas manööverdada see tegelane koos tollega kohvilaua äärde? Kellele peab keegi oma tähtsa lause ütlema ja miks too teine kuulata peaks tahtma? Kas sellesse peatükki mahub üks pikem dialoog või hoopis ülevaade viimaste kuude jooksul juhtunust? Vahel jooksin kinni ja neil hetkil oleks väga tahtnud kõik vahele jätta ja kohe lõpu peale hüpata. See oli sedavõrd detailse pildina mu peas olemas, et kirjutamine pidi olema suur rõõm. Aga ma ei teinud seda. Hiljem auke täita tundus tüütu ja kuidagi vale. Kirjutasin järjest, mõne peatüki kallal pikemalt pusides, aga ette ei hüpanud ja takkajärgi suuremat ei parandanud. Alles vormi võtmata mõtet tundus palju lihtsam kohe õigesse anumasse valada kui juba tardunud sõnu kohendama ja parandama hakata. Ja nõnda tekkis ka siin lõpuks tihtipeale seesama arvutimängu teravduvate pikslite tunne.


Raamat sai valmis ja peab ütlema, et ka seda kirjutada oli nauding, isegi kui pidin enamiku oma tegelastest tapma (murdsin küll pead, kuidas vähemalt lapsed ellu jätta ja ühe erandiga sain sellega ka hakkama). Kardan, et selline hoog võib mind edaspidigi tabada.. Vahest usun järgmine kord juba kohe, et sellest tuleb raamat. Aga ma arvan, et seda ei juhtu enne, kui järgmine pilt ennast mu peas tervikkujul kutsumata sisse seab ja kirjamärkidesse kipub. Niisama, ilma tervikpildita, ei jookseks sõnad nagu arvutimängus, pildid ei avaneks, hoogu ei oleks, mõtet poleks üsna kindlasti. Pealegi oleks see ajaraisk. Tegelikult olen ju ikkagi pianist.



184 views

Comments


bottom of page