top of page

Keeled suhu ja … lavale!


Stseen Pirjo tõlgitud Stephen Sondheimi muusikalist “Sweeney Todd”: Pirjo Jonas – Johanna, Kalle Sepp – Anthony. FOTO MARIS SAVIK

Ausalt öeldes ma ei teagi, kumb oli enne, kas muna või kana. Juba väiksest peale kiideti mu kristalset lauluhäält ja utsitati osalema kõiksugu laulukonkurssidel. Ilmselt avaldus varakult ka huvi võõrkeelte vastu. Nii kaua, kui mäletan, olen neid üsna hõlpsasti haaranud. Inglise keelt õppisin koolis niikuinii, aga tarvitses mul vaid vaadata soomekeelsete subtiitritega filme, kui juba saingi teel Muraste randa oma soome juurtega vanaemaga naaberkeeles jutustada. Sama oli satelliitkanalitega Pro7 ja RTL – kui eetris oli ikka “Dirty Dancing”, siis saksakeelne dublaaž ei häirinud mind põrmugi, olgugi et ma polnud sõnagi saksa keelt koolitunnis õppinud. Pigem vastupidi – selleks ajaks, kui saksa keelt õppima hakkasin, olid mul juba päris head algteadmised olemas.


Kui aga laulumaailm osutas mulle kohatist vastupanu – teismelisena läksin sellega lausa pahuksisse, sest mind taheti kangesti igale konkursile toppida ja mulle ei ole võistlemine ega ettelaulmised iial meeldinud (ei meeldi siiani) –, siis armastus keelte vastu oli selline tasane kokkukasvamine. Võiks isegi öelda, et mugavusabielu. Laulmise kui erialaga kaasnesid edu ja arengu vastukaaluks kriitika, ebaõnnestumised, tõved ja muud tagasilöögid. Neist on mind siiani üle aidanud sõltuvust tekitav janu jagada osakest endast publikuga, kes oma siirast tänu avaldab, kui mu esitus puudutab. Minu tung laulda on nagu tormiline ja mõnevõrra toksiline paarisuhe, kus armastajad pidevalt kokku-lahku pendeldavad ja iga natukese aja tagant kaaluvad, kas oleks ikka paslikum jäädavalt eri teid minna … et siis plahvatusliku äratundmise järel jälle kirglikult leppida. Armastus tõlkimise vastu on olnud vaikselt ligi hiiliv, alguses isegi intellektuaalne aseaine ja majanduslik ankur laulmise mäsleval merel.


Astusin Tartu ülikooli inglise filoloogia erialale, et mul oleks igaks juhuks laulmise kõrval ka mingi “mõistlik” amet, millele toetuda. See polnud isegi mu esimene valik. Käisin korraga Heino Elleri muusikakoolis ja ülikoolis; vahel lahkusin muusikakooli tunnist lausa 15 minutit varem, et ülikooli loengusse kõigest 15 minutit hilineda. Erialade ühildamine ei läinud algul kuigi ladusalt. Astunud muusikaakadeemiasse, sukeldusin laulu eriala esimese kursuse eksami päeval miskipärast akadeemia raamatukogus ülikooli lõputöö redigeerimisse. Tähtaeg oli ju kukil! Magasin oma etteaste aja maha, mind tuldi raamatukokku otsima, tormasin hingeldades eksamile, sain nelja. Saatsin ülikooli lõputöö ära, aga kogemata mingi varasema, toimetamata variandi. Ei läinud ka liiga hästi!


Oskus ja võimalus erialasid ühendada saabus hiljem. Aastaid teenisin tõlkimisega ikkagi lihtsalt lisaraha, et katta vokaalse vormi arendamiseks vajalikke väljaminekuid. Samas olen alati tundnud, et vaimne väljakutse tõlkimisel on teistsugune ja pakub ka naudingut. Rõõm tõlkimisest on minu jaoks lahutamatu teksti sisust. Veluxi katuseakende paigaldusmanuaali on hulga valulikum ja aeganõudvam läbi töötada kui mõnda muusikaalast või ilukirjanduslikku teksti. Seetõttu olen tänulik, et aastate jooksul on mind tõlkijana üles leidnud muusikainimesed, kes usaldavad mind just tänu erialastele teadmistele ja taustale. Olen sedasi olnud osaline nii Pärnu muusikafestivalil, Eesti muusika päevadel, Una Corda salvestistel kui lugematutel teistel muusikasündmustel. On isegi juhtunud, et olen tõlkinud ära lauluteksti ja esitan seda hiljem ise laval.


Võikski öelda, et minu tõeline kirg inglise keele ja tõlkimise vastu lahvatas alles siis, kui sain hakata kahte eriala süvitsi ühendama. See juhtus Stephen Sondheimi muusikali “Sweeney Todd” libreto tõlkimisega. Kui keerukas ja samas nauditav oli panna sõnu ritta nii, et need klapiksid ingliskeelse teksti rütmistruktuuriga, annaksid detailselt edasi sama sisu, riimuksid, nõretaksid ka eestlasi kõnetavast mustast huumorist ja lisaks oleksid lauldavad! Tajusin, et see ongi põhjus, miks pendeldasin aastaid tagasi muusikakooli ja ülikooli vahet. Sain lõpuks ühendada laulja tundlikkuse ja vokaalteadmised tõlkija keeletaju ja sõnaseadmisoskusega. Kui kuulsin “Sweeney Toddi” proovis esimest korda näitlejate suust oma tõlgitud laulusõnu, tuli mul kananahk ihule. Ja kirsina tordil kehastasin ise lavastuses Johannat, mis tähendas, et tõlkisin teksti ka iseenda jaoks! Mugavusabielust oli saanud lõõmav armastus.


Aastatega olen liikunud eemale valdkondadest, mis mind loominguliselt ei kõneta. Ehkki ampluaa on olnud lai alates naistepesu kataloogidest kuni panganduseni, mõistan tänaseks, et olen läbi ja lõhki “kunstiinimene”. Mida rohkem tekst mind loominguliselt erutab, seda suurema innuga sellesse süvenen ja seda rohkem saan rahuldust oma tööst ja tulemusest. Olen nüüdseks tõlkinud erinevaid näidendeid. Kaks minu viimase aja suurt lemmikut on 2022. aasta sügisel Noorsooteatris esietendunud Tanel Jonase lavastus “Kõik ägedad asjad” ja 2023. aasta kevadel Ugala teatris välja tulnud Taago Tubina “Maailma ajaloo kõige võimsam näidend”. Tõlkida selliseid materjale on iga kord nagu metamorfoos. Lähed ühest otsast sisse ja tuled teisest otsast veidi teistsuguse inimesena välja. Näha teksti taassündi teatrilaval on samuti imeline tunne. Praegu on käsil järjekordse muusikali libreto – järgmisel hooajal Vanemuise teatris esietenduv “Kinky Boots” – ja protsess pakub juba ootuspäraselt täpselt sama palju naudingut nagu varasemadki.



Viimaks ometi sain hiljuti tunda ka rõõmu, mida annab täispika raamatu tõlkimine. Olen varem raamatuid kahasse tõlkinud, aga pigem mitte kuigi mahukaid ja ülemäära põnevaid. Pean jälle tunnistama, et nauding tuleb erialade ühendamisest. Sain võimaluse tõlkida raamat “This Is What It Sounds Like” ehk “Nii see kõlab” (autoriteks Susan Rogers ja Ogi Ogas), mis räägib väga lühidalt öeldes sellest, miks inimene muusikasse armub. Mis toimub tema ajus ja miks mõni teine armub hoopis teistsugusesse muusikasse? Kui mulle tööd pakuti, mõistsin kohe, et sellest ei tule tavaline retk. Tegemist oli neuroteadust, helirežiid, (pop)muusika ajalugu ja väga palju muud ühendava ning ülipõnevalt kirjutatud teosega, mis naelutas mu õhtute ja ööde kaupa YouTube’i, kus (taas)avastasin muusikat endale hoopis uues ja elumuutvas valguses. Hetki, kus raamatut neelates ja samal ajal tõlkides taipasin, et õppisin jälle midagi uut millegi siiani iseenesestmõistetavana tundunu kohta, oli palju. Kuulasin laule, sulgesin silmad, täitsin autorite antud kavalaid ülesandeid ja imbusin, sukeldusin teksti. Sedasi pani universum jälle killukese mu ajus paika – ühe väikese osa sellest, miks ma siin maailmas eksisteerin ja miks minu tee on just selline, nagu see on. Lisaks sain kogeda mitmete kolleegide vastutulelikkust ja abivalmidust terminoloogilisi küsimusi lahendades, sest parimad tõlked, teosed ja lavastusedki ei sünni ju üksi. Hiljuti saabusid koju “Nii see kõlab” autorikoopiad ning silitasin neid helluse ja elevusega, nagu väike laps oma jõulukinke.

Arvan, et tõlkija ja ooperilaulja erialad on vastastikku põimudes mu oskusi ja teadmisi mõlemas valdkonnas arendanud. Näitleva laulja / laulva näitleja taust võimaldab mul laulusõnu ja libretosid, aga ka näitekirjandust edukamalt tõlkida. Oskan asetada end laval viibija kingadesse ja püüan leida parima lahenduse, mis tööle hakkaks. Teisest küljest tajun, et minu keeletundlikkus ja filoloogile omane detailne süüvimine tähendusse ja sõnadesse rikastab minu esitusi artistina.

Lõppude lõpuks polegi vist enam oluline, kumb oli enne, kas muna või kana; peaasi, et kokku tuleb maitsev roog!

 

46 views
bottom of page