Kirjutada – põhitöö kõrvalt, tasapisi nokitsedes


Annika Lõhmus. FOTO ERAKOGUST

Saabunud on suvi ja taas käes aeg, mil paljud loodavad talve jooksul öökapile kogunenud raamatuhunnikuid madalamaks lugeda. Eesti Filharmoonia Kammerkoori sopran Annika Lõhmus sai 2020. aastal maha oma esikromaaniga “Pooltoonid”, mis keerleb ümber professionaalses kollektiivis lauljana töötava peategelase elu keerdkäikude ja üleelamiste ning mille sündmustik on kohati üpris dramaatiline. Veel on Annika sulest ilmunud luulekogu “Halo” ning (EFK pikaajalise liikmena palju ringi rännanu kogemusist tõukuv) reisijale mõeldud soovituslik nõuanderaamat “Passist reispassini”, mis mõlemad ilmusid 2017. aastal. Miks mitte mõni neist sel suvel ette võtta! Oma kirjaniku-teekonnast pajatamiseks saatsime Annikale meie standardküsimused: millal ja kuidas selle valdkonna juurde jõudsid; millest leiad inspiratsiooni; kas see annab midagi ka sulle kui muusikule, kes/mis on sinu suurimad eeskujud selles valdkonna. Toim.


On olemas üks selline raamat – “Kui suureks kasvan, hakkan kirjanikuks”, autoriks Cynthia MacGregor (eesti keeles 2007 – Toim.). Ma usun, et umbes selline plaan mul lapsena oligi. Minust pidi saama kirjanik. Või äärmisel juhul arst. Ma ei tea, mis poole tee peal juhtus, et elukutseks kujunes hoopis muusik. Või … tegelikult tean küll. Sel suvel, kui ma gümnaasiumi lõpetasin, olid Otsa kooli sisseastumiseksamid varem kui Tartu ülikooli omad ja et eesti filoloogia polnud päris see, mida otsisin, ei jäänudki muud üle, kui õ p p i d a muusikuks ja

h a k a t a kirjanikuks. (Igaks juhuks ütlen, et see on muidugi nali – ma olen veel kaugel sellest, et julgeda ennast kirjanikuks tituleerida.)


Remargina lisaksin juurde, et ega see täpse eriala valik muusikavaldkonnaski kergelt ei läinud. Oleksin meelsasti tahtnud jazzi laulda, kuid Otsa kooli pop-jazz laulu konsultatsioonis teatas Mare Väljataga, et kuigi mul on päris hea tunnetus, ei ole mul üldse vastavat häält. Vaadaku ma hoopis klassikalise laulu poole. Enne lõplikku otsustamist proovisin siiski ka klaveri eriala, andmata endale aru, et mu ettevalmistus polnud hoolimata seitsmest õpinguaastast kaugeltki piisav. Konsultatsiooni läksin nii, et ühtegi nooti kaasas polnud ja kui mul paluti “midagi mängida”, siis pärast mõningast mõtlemist esitasin Mariah Carey’ “Without You”. Kõige selle tulemusena sai minust hoopis klassikaline laulja, ehkki mingil määral püüdsin õpingutesse integreerida oma armastust nii jazzi kui klaveri vastu, õppides ühe aasta fakultatiivse ainena jazz-klaverit. Tagantjärele olen siiralt õnnelik, et sattusin just klassikalise laulu juurde, sest see oli minu jaoks ainuõige valik ja ma armastan oma tööd väga.


Mu esimesed kirjanduslikud katsetused pärinevad umbkaudu kümnendast eluaastast. Kirjutasime koos sõbrannaga valmis muinasjuturaamatu uhke pealkirjaga “Nõid, kes sõi inimliha”. Teismelisena jätkasin loomist, kuid ühel hetkel tulid teised huvid. Ringiga tagasi jõudsin alles täiskasvanuna. See “uus tulemine” algas kuidagi vaikselt ja hiilides pärast lapse sündi, kui olin mõnda aega kodune. Abikaasa lasi mind aeg-ajalt ennast tuulutama ja nii ma siis istusin läpaka ja tassi kohviga kusagil kohvikus ja kirjutasin. Avastasin, et see on ühest küljest suurepärane viis ennast igapäevaelust välja lülitada ja teisest küljest võimalus väljendada ennast teistmoodi kui läbi muusika. Tahaksin meelsasti öelda, et ei ole vahet, millist kanalit täpselt oma loomingulisuse vabastamiseks kasutada, aga tegelikult ikka on küll. Kirjutamine erineb laulmisest olulisel määral. Lauldes olen ma eelkõige interpreet, kes püüab tõlgendada helilooja poolt kirjapandut (enamasti tekib küll üks lüli dirigendi näol juurde), kirjutades kuulub aga looming puhtalt mulle.


Inspiratsiooni kirjutamiseks leian kõikjalt enda ümbert. Elu ja inimesed oma mitmekesisuses on lõputud allikad, kust ammutada materjali, ehkki otse elust pole ma seni midagi maha kopeerinud – kunstilistele liialdustele jääb ikka omajagu ruumi. Muidugi oleks tore, kui saaksin ennast kirjutamise osas täiendada ja juurde õppida, ent kui mõned kirjutamisalased raamatud ja paar läbitud koolitust välja arvata, tuleb suures osas loota siiski oma sisemisele kompassile, elavale kujutlusvõimele ning suurele lugemusele. Mis viimasesse puutub, siis olen märganud, et halvasti kirjutatud raamatute lugemine aitab mind algaja autorina tihti isegi rohkem edasi, sest sealt näeb must-valgel, kuidas ei tohiks. Ehkki puhast lugemisrõõmu pakuvad loomulikult pigem head raamatud.


Eesti kirjanikest on mu viimase aja eelistuseks Piret Raud. Ma naudin tohutult tema karaktereid – kiiksuga, ent samas nii inimlikud. Kivirähk on muidugi aegumatu klassika ja Indrek Hargla Melchiori sari meeldib mulle väga. Luuletajatest on lemmikuks Doris Kareva. Väliskirjandusest meeldib hetkel Diana Gabaldoni “Outlanderi” sari, aga viimase aja üks suurimaid elamusi oli hoopis lasteraamat – Maja Lunde “Lumeõde”. Maailma kõige ilusam ja kõige kurvem raamat. Otsest eeskuju mul siiski pole ja loen iseenesest kõike, muuhulgas ka sellist kergemapoolset lektüüri. On läinud pikalt aega, et julgeda seda tunnistada. Teiste kultuuriinimestega vesteldes kipub ju ikka hinge pugema valehäbi, et miks mu öökapil ei trooni ainult sügavasisuline väärtkirjandus. Ent minu jaoks on lugemine üks võimalus pääseda skisofreenilisest maailmast, mis meid viimasel ajal ümbritseb. Miks peaksin ma siis veel raamatutest ängi juurde ammutama?


Üldse tunnen, et sisemine fookus on kuidagi muutunud. Võibolla on sellele kaasa aidanud koroona aeg ja sõda Ukrainas, aga ma tajun, et minu jaoks on muutunud olulisemaks lihtsus ja ausus iseenda vastu. Ei ole vaja kogu aeg midagi tõestada või näidata end kellegi teisena – parema, targema, edukama, andekamana … Oluline on õppida tundma rõõmu väikestest asjadest, olgu selleks siis jalutuskäik metsas, hea tass kohvi või toredate inimestega suhtlemine. Oluline on teha kõike naudinguga, kaasa arvatud oma tööd. Ma usun tõepoolest, et mida rohkem on inimesel huvisid, mida rikkam on tema sisemaailm, seda väiksem on tõenäosus leida end ühel hetkel blaseerunult tõdemas, et teed oma tööd ainult seetõttu, et millestki peab ju elama ja midagi muud justkui ei oska ka. Mul on hea meel, et kirjutamine jõudis mu ellu, sest mulle tundub, et see aitab mind ka lauljana mõtestada muusikat rohkem sügavuti.


Ainus, mida ma soovin, on see, et mul oleks kirjutamiseks rohkem aega. Minu jaoks on kirjutamine miski, mida ei saa teha teiste asjade vahele. Sellele on vaja pühendada mitu tundi korraga ning soovitavalt iga päev. Saan väga hästi aru loomepuhkuse vajalikkusest, millest rääkis Aino Pervik oma juubelisaates “Aino on ainus!”. Eks see on ka põhjus, miks mu järgmised üllitised end nii kaua oodata lasevad – pole lihtsalt piisavalt aega, et püsida kirjutamislaine sees. Ometi on mul hetkel lausa kolm käsikirja pooleli. Aga kuna ma pole “päriskirjanik”, siis ei ole ka otsest survet ega tähtaegu, mis peale pressiksid. Ja niimoodi vaikselt oma põhitöö kõrvalt nokitseda ongi kõige mõnusam.





Ester Liinak (Tallinna Keskraamatukogu kirjandusblogis):

“Raamat on sarnane Jilly Cooperi raamatuga “Appassionata”. Ka see on lugu andekast muusikust [---]. Erinevus aga peitub kasvõi selles, et kui Jilly Cooper pidi muusika ja muusikutesse puutuva endale kõigepealt hästi selgeks tegema, siis Annika Lõhmuse jaoks oli tema romaani tegevuse taust igapäevase elu ja töö tõttu täiesti selge. Ei hakka siin aga mingit must-valget jaotust tekitama. Et kes autoritest on parem ja kelle muusikaromaan etem? Lihtsalt selline tunne ja võrdlus tekkis “Pooltoone” lugedes…”

Heli Künnapas (blogis):

“Tunnistan, et hakkasin lugema väikese eelarvamusega. No et laulja kirjutas raamatu. Üsna kiiresti sain aru, et see oligi teose parim osa, et laulja kirjutas raamatu. Muusika, täpsemini laulja olemus, tema töö iseloom, mured ja rõõmud, muusikamaailma telgitagused – need kõik olid ülipõnev osa, mida mitte laulev kirjanik niisama lihtsalt ei kirjuta. Tõsiselt põnev oli sukelduda muusikamaailma võludesse ja valudesse. Iga sõna andis tunda, et autor teab, millest räägib. Tõeline nauding. Isegi kui teemad polnud alati ülimalt positiivsed, siis just see teema valdamine oli kogu teose jooksul mõnusalt tuntav.”

124 views