_page-0001.jpg)
Kas tunned Ludwig van Beethovenit? Helilooja 250. sünniaastal võib niisugune küsimus tunduda isegi parajalt häbematu. Kui aga hästi järele mõelda, siis kas ei eelda jaatav vastus omajagu hulljulgust. Beethoveni loomingu mahtu on kõige hõlpsam endale ette kujutada, kui võtame aluseks tema kogutud teoste mõne CD-väljaande, milletaolisi on lähiminevikus ilmunud mitme plaadimärgi all. Väikseim niisugune komplekt koosneb 80-st plaadist. Deutsche Grammophoni poolt Beethoveni-aasta puhul välja antud komplekt koosneb ligi 120 plaadist ja sisaldab rohkem kui 175 tunni jagu muusikat. Seejuures täheldagem, et Beethoveni üheksa sümfooniat mahuvad vaevata kõigest viiele CD-le. Igaüks võib ise arvutada, mitme tunni jagu muusikat peab veel läbi kuulama selleks, et saaks õiguse öelda: ma tunnen Beethovenit!
Beethoveni mahuka loomingu tundmaõppimine pole muidugi pelgalt individuaalne ponnistus. Töö pole sugugi otsa saanud Beethoveni uurimise ja noodiväljaannete tekstikriitilise avaldamisega tegelevatel teadusasutustel, millest tähtsaim on helilooja sünnilinnas Bonnis asuv majamuuseum ja arhiiv (Beethoven-Haus Bonn). Kirjastuses G. Henle Verlag on alates 1961. aastast ilmunud Beethoveni kogutud teoste noodiväljaande sari, mille plaanitud 56 köitest on praeguseks kaante vahel ligi kaks kolmandikku. Küsimus, millist noodiväljaannet ühe või teise teose puhul eelistada (Henle, Bärenreiter, Wiener Urtext Verlag?), pakub Beethoveni-tundjate seas üha ainest kirglikuks keskusteluks. Beethoven kui uurimisobjekt pole seega veel kaugeltki “valmis”.
Mõnedele mõttekohtadele vaatamata tundub, et Beethoveniga tutvumiseks on praegu eriti soodne aeg. See võib kõlada küll nagu klišee, kuid Beethoven on tõesti vaid mõne kliki kaugusel. Digitaalsetest andmebaasidest leiab nii tema teoste salvestised ja (enamasti küll vanemad) noodiväljaanded. Beethoveni muuseumi digiarhiivis aadressil www.beethoven.de on faksiimilena saadaval teoste originaalkäsikirjad kui visuaalne tunnistus tema alati otsivast ja rahutust loomemeetodist. Samas andmebaasis on hoolikalt dokumenteeritud ka muu beethoveniana, alates kirjavahetusest kuni Beethoveni portreega müntide-meenemedalite ning juuksesalkudeni.
Kui nii rohkesti esitatud helilooja puhul nagu Beethoven on üldse mõni murekoht, siis küllap eelkõige see, et kontserdikavades figureerivad ikka ühed ja samad teosed. Klassikalise muusika statistikaga tegeleva veebilehe bachtrack.com andmeil oli Beethoven 2019. aastal enim esitatud helilooja, kusjuures tema loomingut sisaldas 13% kõigist analüüsitud klassikakontsertidest ja üldse kõige rohkem mängiti aasta jooksul sümfooniat nr 3 (“Eroica”). Kuigi Beethoveni-aasta 2020 kontserdiplaanid läksid mikroobide süül suuremas osas luhta, on sellel siiski olnud teatav ergutav mõju just selles mõttes, et uuesti on puhkenud arutelu Beethoveni mõnede vähem teadvustatud oopuste üle.
Ükski teine Beethoveni teos pole valmistanud nii palju peamurdmist nagu ooper “Fidelio”, mille kontsertettekannet plaanis tänavu ka ERSO (nüüdseks edasi lükkunud). Kavas oli just “Leonore”, sest seda pealkirja kandis ooper, enne kui 1814. aasta ümbertöötatud versioonis sai sellest lõplikult “Fidelio”. “Leonore”/”Fidelio” on Beethoveni loomingu kõige keerulisem juhtum, kuivõrd helilooja töötas selle korduvalt ümber, pendeldades mitme üsna erineva dramaturgilise lahenduse vahel. Ühelt poolt võib 1814. aasta “Fideliot” pidada lõppversiooniks, milles Beethoven realiseeris oma varasemad otsingud, ent kõlanud on ka arvamusi, et kümmekond aastat varasem versioon on hilisemaga võrreldes isegi õnnestunum.
Tööd ooperiga alustas Beethoven 1804. aasta jaanuaris, kui otsustas revolutsioonilis-kangelasliku Leonore teema kasuks. Jean-Nicolas Bouilly kirjutatud “Léonore, ou L’Amour conjugal” (“Leonore ehk Abieluarmastus”), mille tõlkis saksa keelde Joseph Sonnleithner, on varjamatult poliitiline ja ühtlasi moraliseeriv. Ooperi süžee võib lühidalt kokku võtta nii: Florestan on heidetud vangikongi kõngema, sest teab liiga palju võimuka don Pizarro hämarate tegude kohta. Kõik on kaotanud lootuse Florestani veel elusalt näha, välja arvatud tema abikaasa Leonore, kes tõmbab jalga püksid ja tõttab Fidelio varjunime all teda vabastama. Ooperis käsitletakse võimu kuritarvitamist, omavoli ja julmust, ent abikaasalik truudus purustab lõpuks ahelad. Kui vaadata süžeele nüüdisaegse feministi pilguga, siis on kiusatus väita, et vabanemine on loos mitmekordne: mitte ainult Florestan ei pääse ahelatest, vaid ka Leonore näitab Fidelioks maskeerituna üles oma aja sotsiaalseid tavasid trotsivat maskuliinset südikust. Kas ei ole nii, et vabastades vangist Florestani, heidab Leonore tegelikult ahelad endalt?
Poliitiliselt tundliku teema tõttu ei saanud ooper esialgu tsensorilt Viinis esitusluba, mistõttu kanti ette plaanitust kuu aega hiljem, 20. novembril 1805. Selleks ajaks olid Napoleoni väed Viini okupeerinud ja peaasjalikult prantsuse sõjaväelastest koosnev publik ei tundnud ooperi vabaduse- ja vanglateema vastu suuremat huvi. 1806. aastal tegi Beethoven ooperist uue versiooni, milles vaatusi on algse kolme asemel kaks. Niisamuti on 1805., 1806. ja 1814. aasta versioonis olulisi lahknevusi tekstis. Kuivõrd 1805. aasta versioon pole täielikul kujul säilinud ja selle mõned osad on rekonstrueeritud hilisema materjali põhjal, tavatsetakse lihtsuse huvides kõnelda “Leonorest” (1805/1806) ja “Fideliost” (1814).
Veendumaks, kuivõrd tihedalt on kahe versiooni ümber põimunud tekstikriitilised väänkasvud, avagem esmalt Beethoveni kogutud teoste sarjas 2017. aastal ilmunud köide, mis sisaldab kolme nn Leonore-avamängu. Koos “Fidelio” jaoks kirjutatud avamänguga on ooperil niisiis neli avamängu. Segadust on tekitanud ka Leonore-avamängude numeratsioon, mis lisati pärast Beethoveni surma. Kõige varasem on “Leonore II” (1805), “Leonore III” on loodud 1806. aasta versiooni tarvis ja “Leonore I” pärineb aastatest 1806–1807.
Selleks, et teha vahet “Fideliol” ja “Leonorel”, on otstarbekas enne sobrada veidi plaadiriiulis. “Fideliost” on muidugi saadaval rikkalik valik helisalvestisi, ent mitu korda on salvestatud ka “Leonoret”. Viimati ilmus prantsuse firma Harmonia Mundi väljaandena René Jacobsi juhatatud ülesvõte (2019), kus kõlab just 1805. aasta kolmevaatuseline versioon ajastu instrumentidel mängituna. CD saatesõnas on Jacobs resümeerinud olulisemad argumendid “Leonore” kasuks. Ajendatuna esiettekande järel kõlanud arvamusest, nagu oleks ooper liiga pikk, tegi Beethoven selles kärpeid, mistõttu esialgsest kontseptsioonist läks mõnda kaduma. XIX sajandil juurdus arusaam, et varasemad versioonid olid kõigest “Fidelio” ettevalmistus, “justkui oleks Beethoven olnud 1805. aastal, kirjutanuna juba “Eroica”, kõigest õpipoiss”. Kui võtta aluseks see, mida teame täna Beethoveni aja esituspraktika kohta näiteks tempovaliku osas, siis ei saa Jacobsi sõnul olla ooperi liigsest pikkusest juttugi. Tõepoolest, “Leonore” kestab tema juhatatuna kaks tundi ja 20 minutit, seega mitte palju kauem kui “Fidelio” keskmine ettekanne, mis on umbes kahe tunni pikkune.
1805. aasta versiooni eestkõnelejate arvates ei tulnud esialgse kolme vaatuse asendamine kahega tervikule kasuks, kuivõrd ümber mängiti vaatuste üsna hästi läbi mõeldud raskuskese (esimeses vaatuses on fookuses Marzelline, teises Leonore ja kolmandas vangiahelates Florestan). Märkimist väärivad ka muudatused ooperi finaalis. “Leonore” finaalis püsib lõpplahenduse ootuses kirves pea kohal kauem (“Kättemaks peab sündima!”), sellal kui “Fidelios” on õigluse triumf algusest peale möödapääsmatu (“Kiidetud olgu päev, kiidetud olgu tund, [---] kui ilmub õiglus ja halastus”). Algversiooniga võrreldes on jäänud vähemaks ootusärevat pinget ja juurde on tulnud võidutsevat moraalilugemist, millega pragusel kuulajal on Beethoveni muusika puhul küllap kõige raskem kontakti leida. Kõige mõjusamad on just ooperi tumedas tundetoonis leheküljed, eriti Florestani retsitatiiv ja aaria “Gott! Welch Dunkel hier” (“Jumal, mis pimedus siin valitseb!”; 1805. aasta versioonis III vaatuse ja 1814. aasta versioonis II vaatuse alguses) koos õuduselamusest tulvil orkestrisissejuhatusega.
Selle üle, kas parem on “Leonore“” või “Fidelio”, arutletakse küllap veel kaua. Õnneks ei pea keegi langetama nende vahel rasket valikut, vaid saab rahumeeli kuulata nii üht kui ka teist. Kehtib ju eriti Beethoveni puhul rahvatarkus, et ega liig liiale liiga ei tee.