Kammermuusika Fotografiskas – uuenduslik ja hariv
- Kristiina Malm-Olesk
- Oct 10
- 3 min read
15.–16. augustil toimus juba neljandat korda pianist Kärt Ruubeli ellu kutsutud festival “Kammermuusika Fotografiskas”. Tänavu oli festivali fookuses just klaveriga kammermuusika. Festival on eriline mitmel moel, kõigepealt muidugi asukoha poolest: Fotografiska modernne ja samal ajal tööstuslik võbe sobib sellele uuendusmeelsele festivalile nagu valatult. Olen neis ruumides kuulnud siiani vaid elektroonilist (jazz)muusikat ja olen end sageli leidnud kontserti nautimas rohkem kohvikualal kui suures saalis, kus seinad hakkavad mu arvates valjule muusikale justkui vastu töötama. Klassikaline kammermuusika sobis sinna aga perfektselt: kõrvad jäid traumeerimata ja iga viimseimgi pianissimo (mida oli mõlemal päeval meeldivalt palju) kandis ülihästi!
Festivali esimese päeva avas kontsert “Noored kammermuusikud”, kus astusid üles EMTA tudengid Triin Veissmann (viiul), Oliver Vilu (vioola) ja Andres Alexander Metspalu (tšello). Nende kavas kõlasid Beethoveni “Serenaad” D-duur, Schuberti keelpillitrio B-duur D 471 ja Dohnányi “Serenaad” keelpillitriole.
Päev jätkus klaveriduo Karolina Aavik – Kärt Ruubel kontserdiga ja hilisõhtul kontserdiga “Late Night Modern”. Karolina Aavik ja Kärt Ruubel esitasid Mozarti sonaadi D-duur KV 381, Schuberti tuntud “Fantaasia”, prantsuse naishelilooja Germaine Tailleferre’i pala “Image”, Chopini kaasaegse poola naishelilooja Maria Szymanowska “Suure valsi” F-duur ja Arnold Schönbergi “Kuus pala” klaverile neljal käel. Mozarti ja Schuberti teoste “turvavõrgu” kõrval mõjusid Tailleferre’i ja Szymanowska vähe tuntud palad väga loogiliselt, emotsionaalselt ja kaunilt. Kavasse sobitusid imeliselt dodekafoonia isa Arnold Schönbergi varasesse loomeperioodi kuuluvad pigem romantilise alatooniga palad.
Kontserdi “Late Night Modern” sisustas Ludensemble koosseisus Maria Luisk (flööt), Theodor Sink (tšello) ja Talvi Hunt (klaver). Kontserdil vastandusid Pēteris Vasksi ja George Crumbi väga nüansirikkad ja kuulajat pidevalt pinevil hoidvad teosed Kaija Saariaho mõneti monoliitsemate ja monotoonsemate teostega. Nii Vasksi kui ka Crumbi puhul tuli oivaliselt esile flöödi rikkalik mänguampluaa ja tehnilised võimalused nüüdismuusikainstrumendina. Oli kuulda huultega tekitatud keelte sõrmitsemise sarnaseid helisid, mängimisega samaaegset vilistamist ja laulmist, multifoonikat ehk topelthäälte mängimist. Kõige sügavama mulje jättis Crumbi “Vox balaenae” (“Vaala hääl”), mis rikkaliku flöödikäsitluse, kohati klavessiinilikult kõlava prepareeritud klaveri ja scordatura ehk “häälest ära” tšelloga andis edasi erinevaid vaateid vaalade laulust ookeanisügavustes kuni vetesügavuste rahuni.
Järgmisel päeval tervitati kõige pisemaid muusikasõpru lastekontserdil “Bremeni linna moosekandid”, kus lastele esinesid Triin Veissmann (viiul), Oliver Vilu (vioola), Andres Alexander Metspalu (tšello), Viola Asoskova (klaver) ja lugeja Laura Võigemast.
Järgmisel kontserdil kõlasid Eduard Oja klaverikvintett ja Schumanni klaverikvintett Es-duur Hans Christian Aaviku (viiul), Triinu Piirsalu (viiul), Xandi van Dijki (vioola), Theodor Sinki (tšello) ja Kärt Ruubeli (klaver) esituses. Siinkohal ei saa mainimata jätta festivali üldhariduslikku poolt: peakorraldaja Kärt Ruubel ja teised muusikud rääkisid palju juurde, tutvustasid heliloojate tausta ja tõid välja, millele kuulates tähelepanu pöörata. Hans Christian Aavik tegi seda eriti detailselt. Koos kõigi muusikutega eksponeeriti teost läbiva motiivi kordumist eri osades – milline pühendumine! Samal kontserdil kõrvutati teadlikult Oja kvintetti ja Schumanni kvintetti – eesti helilooja väljendusrikast teost artistide hinnangul ühe kammermuusika varamu kauneima romantilise teosega. Kui Oja puhul paitasid kõrva intensiivsed teemaarendused, meeletu tundelisus ja õhkamine, siis Schumanni teose I osas läbivalt kõlanud pianissimo’de ja III osa alguses kõlanud tšellosoolo kirjeldamiseks jääb sõnadest puudu. Tänu muusikute pühendumisele ja põhjalikule taustainfole koges publik mitte ainult imekaunist muusikat, vaid ka sügavamat sissevaadet heliloojate loomingusse.
Nii nagu poole festivali pealt lõppes soe suvi ja laupäeval, 16. augustil saabus peaaegu nagu sügis, oli aja möödumist saalis ka ühe õhtu jooksul visuaalselt näha ja tunda. Kui kell 20 alanud kontserti sai mõlemal päeval nautida veel suhtelises päevavalguses ülestõstetud kardinatega, siis kell 21.30 valgustasid kottpimedust prožektorid.
Selleks hilisõhtuseks kontserdiks oli pianist Sten Heinoja huvitava kavaga sooloõhtu, kus kõlas Chopini, Tõnu Kõrvitsa ning Lepo Sumera 75. ja Eduard Tubina 120. sünniaastapäeva puhul valitud muusika. Kui kontsertidel juhib aja kulgu tavaliselt kindlalt paika pandud kava, siis seekord pided puudusid, millest kinni hoida. Mängides kõik lood enam-vähem attacca, pani pianist aja otsekui tarduma, kaotas ajaarvamise saalis ning hajutas sellega ka eri ajastute piire. Vahel õnnestus pisut segaduses publikul ühte lühikesse pausi aplaus sisse suruda. Peaaegu katkematu muusika sulandus ühtseks fluidumiks ja mõjus meeldiva tervikuna. Kuna pianist oli aga kava järjekorda muutnud ja sinna paar täiendust teinud, tekkisid kohati paralleelid muusikaloo aine kuulamistestiga, kus tuleb mängitavaid teoseid mälu järgi eristada. See ei pruugi alati õnnestuda, kuid kui suuta end kavast kramplikult kinnihoidmisest lahti raputada ja keskenduda lihtsalt muusikale, võib selline esitus olla väga meditatiivne ja ülendav kogemus.
Kavad olid hästi läbi mõeldud ja moodustasid kenasti kokkusobiva terviku. Festivaliga kombiti nüüdsimuusika piire: kui esimese õhtu “Late Night Modern” oli täiesti kaasaja muusikale pühendatud, siis modernseid vihjeid leidus ka teistes programmides. Vähem kogenud kuulajale anti märku, et nüüdsimuusika ei tähenda alati “u-duuri” ja krüptilisi, pealtnäha mittesobituvaid kõlasid, ning et vähem tuntud nimed kavas ei ole alati uue muusika heliloojad.
