Kahe maailma vahel


Dvořáki “Stabat materi” ettekanne Estonia kontserdisaalis. FOTO EESTI KONTSERT
Antonín Dvořáki “Stabat mater” Estonia kontserdisaalis 15. aprillil: Eesti Riiklik Sümfooniaorkester, oratooriumikoor (Musamari kammernaiskoor, Collegium Musicale naiskoor, Eesti Rahvusmeeskoor, koormeister Ode Pürg), solistid Kristel Pärtna (sopran), Karis Trass (metsosopran), Mati Turi (tenor), Priit Volmer (bass). Dirigent Arvo Volmer.

Selle aasta kevad tuli teisiti kui varasemad lähiminevikust. Enne veel kui meil siin Eestis lubati eest võtta viiruse eest kaitsvad maskid, heitis oma näovarju kõrvale kurjuseriik, avades enda tõelise palge ka sellele osale maailmast, kes hoiatustele vaatamata varem ei uskunud seda sellisel kujul üldse olemas olevatki. Ilmnenud on samasugused julmused, millistest meie vanavanemad on kaheksakümne aasta taha jäänud ajast õudusega kõnelenud. Seekord on see kõik kordunud Ukrainas, mida Venemaa sõjaliselt ründas. Kes suudaks mõõta seda ihu- ja hingevalu, mida see sõda on kaasa toonud! Kokku põrkunud vastandlikud maailmasüsteemid on lõhestanud mitte ainult inimese maailmapildi, vaid koguni kiriku – kas see on tõesti võimalik, et mõlemal rindepoolel asuv vene õigeusu kirik teenib erinevaid jõude? Kui on, siis tänavu on kristliku maailma kirikuaasta kannatusajale, mis on otseselt seotud Kristuse kannatuslooga, antud eriliselt jõuline tähendus – suunata inimesed tõelisele meeleparandusele. Võibolla lausa viimse jõuga, seejuures: “Ärge värisege ja ärge kartke!” (Jesaja 44:8). Vaimselt täiskasvanuks saanud inimene peab tundma oma isiklikku vastutust teise inimese ees: “Käändu kõrvale kurjast ja tee head, siis sa jääd oma elukohta igavesti!” (37. Taaveti laul: 27). Vaevalt, et umbes aasta eest Dvořáki “Stabat materi” (“Leinav ema”) ettekannet kavandades oskasid asjaosalised ligilähedaseltki aimata, millise tähenduse see teos saab nüüd, mil oodatult vaikne nädal oli kõike muud kui vaikne.

Antonín Dvořák oli religioosne inimene mitte ainult seetõttu, et sai oma muusikalise hariduse alustalad kirikumuusika vallas (nn Praha orelikoolist), kus vaimuliku muusika loomise poole tõukas teda algul ta oreli-, klaveri-, viiuli- ja vioolaõpetaja, Zlonice kiriku organist Antonin Liehmann, hiljem ka Franz Hanke ja Joseph Foerster ning lauluõpetaja Josef Zvonař, vaid eelkõige oma muusikaliste ja maailmavaateliste huvide poolest. Kõige aluseks pidas ta Bachi loomingut, aga ka eripalgelist klassikat laiemalt – Mozart, Beethoven, Schubert, Brahms (kes korduvalt tunnustas ta loomingut) ja Wagner (kelle taktikepi all õnnestus tal orkestrandina mängida). Tema esimene suurem vaimulik helitöö oli “Stabat mater”, mis valmis aastail 1875–1877, kantuna sügavast valust pisitütre Josefa surma pärast. Selleks ajaks, kui teose esiettekandeks avanes 1880. aastal võimalus Prahas Adolf Čechi juhatusel (juhatanud ka 2., 5. ja 6. sümfooniat), tabasid Dvořáki perekonda järgmised rängad saatuselöögid: 1877 suri ta üheteistkuune tütar Růžena fosforimürgitusse, mõned nädalad hiljem kolmeaastane poeg Otakar rõugetesse. Inimese saatus on seista igapäevaselt silmitsi sünni ja surmaga, olles seeläbi kogu aeg justkui kahe maailma vahel. Kirikuaastale on pandud väga suur koormus kanda endas võimatuna näivat mõtet – näidata võitu surma üle ehk ülestõusmise kaudu võimatu võimalikuks saamist. Sellist ajatut mõõtmatust saab mõista ainult sügavalt usklik inimene, kes kõnealune helilooja kahtlemata oli. (Kas ainult minule kuulduvad “Stabat materi” helipildilt valdavalt minoorsed osad mažoorseina?) Teose esiettekannet saatis edu, järgnesid esitused Brnos, Budapestis, Viinis (pälvis seal siiski ka kriitikat) ja vokaalmuusika traditsioonidelt rikkas Londonis, kuhu ta kutsuti tagasi. Kontserdid Londonis avasid Dvořákile tee rahvusvahelisse helimaailma, mil valmisid ka uued vaimulikud teosed (nt oratoorium “Svatá Ludmila” 1885, missa D-duur 1887, reekviem 1890, “Te Deum” 1892, “10 Biblical Songs” 1894). “Stabat mater” on jäänud neist üheks tuntumaks vaimulikuks tööks, mida on salvestanud nt Václav Talich, Robert Shaw, Wolfgang Sawallisch, Helmut Rilling, Rafael Kubelik, Giuseppe Sinopoli, Mariss Jansons jpt dirigendid.


Seekordne “Stabat materi” esitus Estonia kontserdisaalis oli suureväeliselt ülev. Kogu esituskoosseis - 90-liikmeline koor, sümfooniaorkester ja solistid oli koondunud ühisele lavale, suunates justkui ruuporist helijõu otse publikusse. Õnneks nad kõik lavale mahtusid ja õnneks ei mindud seda tavapärast teed, et silmanähtavas ruumikitsikuses pillutada koori rõdudele. Fokuseeritud heliline tulem andiski kogu esitusele erilise kõlalise jõu ja väe, nii et dirigent Arvo Volmer võis end tunda tõelise väejuhina. Muusikud sulandusid hästi helilooja loodud värvirikkas kõlakülluses, väga nauditav oli seejuures naiskoori ingellikult särav nooruspuhas häälevärv, millele meeshääled andsid sügavatoelise aluspõhja. See poolteist tundi vältav pea läbivalt Andante tempos 10-osaline suurteos, mis koondab kuulaja mõtted leinava ema kurbusele (siinjuures oli heaks abiks kavalehel olnud ladinakeelse teksti tõlge), möödus dirigendi juhituna sellise kulminatsioonilainetest pulbitseva elulisusega, et oli hoomatav ühe sügavalt pika hingetõmbena. Tundelised tekstid võimaldavadki kannatuslugu – Kristuse ristiteed ja ta kannatavat ema risti all – lausa isiklikult läbi elada. Jumalaema neitsi Maarja kannatuste teksti autor pole täpselt teada, autorsust on omistatud paavst Innocentius III-le (1216), Johannes Bonaventurale (1274) ja frantsiskaani mungale Jacopone da Todile (1306). Meditatiivne rännak läbi kaotuse, leina, sügavalt isikliku tragöödia, kannatuse ja valu viib viimaks ometigi rõõmuni (paradise gloria), kuigi keha sureb. Nii et ka läbi muusikapalve saab luua akna Taevasse! Seda ju näitaski “Stabat materi” mažoorne lõpufuuga “Amen!”, mille võimsaväeline kulminatsioon tõstis piltlikult üles ka Estonia kontserdisaali lae. Inimene ei tohiks tõesti olla nii unine, et seda kõike maha magada ja mitte märgata.



81 views