top of page

Johan Randvere: mind huvitab alati kõikjal inimene


FOTO VAHUR LÕHMUS

Johan Randvere on oma põlvkonna väljapaistev pianist, kes osaleb tihedalt meie kontserdielus. Esinemisi on tal nii üle Eesti kui ka väljaspool ning ta tuleb oma muusikaga sageli külla ka Eestimaa väiksematesse kohtadesse. Oma loometeel on Johan Randvere õppinud Võru muusikakoolis (õp Merike Kapp), seejärel Tallinna muusikakeskkoolis ja Eesti muusika- ja teatriakadeemias, kus tema õpetajad olid Marja Jürisson ja Ivari Ilja. Hiljem täiendas ta end Milanos Verdi-nimelises konservatooriumis Valerio Premuroso juures.

Johan Randvere on olnud edukas mitmetel konkurssidel: I koht konkursil

“Klaviermusik” Vilniuses (2008), II koht EPTA konkursil Belgias (2010), I koht ja grand prix Itaalias Catanias (2012), III koht Luciano Luciani konkursil (2013), I koht ja grand prix Andrea Baldi konkursil Bolognas (2014), II preemia VIII Eesti pianistide konkursil (2014).

Johan Randvere on esinenud paljudes mainekates saalides, muuhulgas ka Carnegie Hallis, Moskva konservatooriumi suures saalis, Vancouveri Chan Centeris ja Milano Puccini saalis. Johanil on Klassikaraadios oma saade “Must klahv, valge klahv”. Tihti võib teda näha ka televisioonis, muuhulgas oli ta telekonkursi “Klassikatähed” saatejuht. Kõige sellega on ta aidanud tõsta huvi klavermängukunsti ja klassikalise muusika vastu.

Johan on alati positiivse meelega, suhtlemisaldis, ja nagu ta ise ütleb – teda huvitab alati kõikjal inimene.


Oled üles kasvanud Võrus, sinu isa Jaan Randvere ja ema Mirja Randvere on Võru muusikakooli õpetajad. Räägi palun lähemalt oma lapsepõlvest ja

oma vanematest. Isa ja ema kohtusid Otsa koolis, kus nad mõlemad õppisid. Nad olid noor pere, lõpetasid kooli ja siis tulid tagasi Võrru. Isa on Võrust pärit ja elukoht juba ootas. Meie maja on kohe muusikakooli kõrval. Mina olin juba olemas, samuti õde Maaren ja kohe sündis ka mu õde Johanna. Isa õppis Otsa koolis saksofoni, aga nüüd õpetab ka oboed, trompetit ja trombooni. Eks see ole väiksema koha asi, et tuleb õpetada mitut pilli. Suguvõsas on meil muusikuid olnud, mu vanaonu on Kalle Kauksi. Varem mängis isa tegelikult ka päris palju džässi ja ka rocki. Võrus oli sel ajal selline legendaarne bänd nagu Hetero. Mina kasvasin seda kuulates üles, nii et taust on mul mitmekülgne! Ema on vioolamängija, aga ta õpetab kõige rohkem viiulit.

Praegu tegeleb isa veel ka palju muusikakooli sümfooniaorkestriga. Tagasihoidliku inimesena ta end dirigendiks ei nimeta, aga tal on muusikast nii hea arusaamine! Isaga on alati huvitav muusikast rääkida ja õpilastega oskab ta ka teha tööd niimoodi – õigesti. Kui abielupaar teeb koolis pikka aega ja järjepidevalt tööd, siis tuleb sellest ka midagi välja! Sümfooniaorkester Võrus on küll midagi väga erilist! Tõepoolest on! Ja nad mängivad väga hästi! Praegu on seal aga tõesti erakordne koosseis. Kui õpilased muusikakooli viimastes klassides hakkavad juba pilli hästi oskama ja võiks nüüd just veel orkestris mängida, lõpetavad nad kooli. Selle koosseisu õpilased lõpetasid kooli, läksid edasi õppima kes Tartusse Treffnerisse, kes Võru gümnaasiumi, aga jätkasid orkestris mängimist. Jüri-Ruut Kangur on neid valinud igale poole festivalidele esinema. Nad on käinud Bulgaarias, Norras, Leedus ja nüüd suvel lähevad Prantsusmaale.

Ema Mirja, isa Jaani ning õdede Johanna ja Maareniga.

See on tõesti suurepärane, et sinu isa ja ema on seal selline maa sool ja tulevad sellised head viljad ja tulemused! Eks muidugi loeb see, et isa on sealtsamast Võrust pärit. Ma arvan, et emal oli algul päris raske, ta ei tundnud Võrus suurt kedagi. Ma arvan, et sel ajal räägiti Võrus ilmselt ka väga palju murrakut. Ega sellest ole kerge aru saada, kui ei ole seal üles kasvanud. Ema on Pärnumaalt pärit. Mina ikka ka veel oskan “võro kiilt” rääkida. Aga üks huvitav asi: kui ma 2003. aastal muusikakeskkooli tulin, siis väljaspool Tallinna said inimesed murdesõnadest aru – ma ei rääkinud kaugeltki seda kõige keerulisemat murrakut, nagu Võrumaa kohalikud inimesed, lihtsalt eesti keelt Võru moodi. Aga põlised tallinlased enam ei saanud.

See on ju tegelikult erakordne, et Eestis on murded säilinud, mõnes piirkonnas veel eriti tugevalt. Eks neid spetsiaalselt hakatakse säilitama siis, kui tekib selline “ohustatud liigi” tunne. Juba mu vanaema rääkis, et koolisüsteem, raadio, televisioon võtavad murraku ära. Samuti see, et murdes rääkimist võetakse tihti nagu veidruse või tobedusena, kuigi ei peaks. Aga praegu on õnneks pigem nii, et kui kuuldakse, et oled Võrust või Saaremaalt, siis see tundub just lahe ja eksootiline.

Kuidas tuli see, et läksid Võrust edasi muusikakeskkooli? See juhtus 2003. aasta augustis. Ega ma muusikakeskkoolist sel ajal suuremat ei teadnud. Teadsin ainult seda, et kõige parem aeg aastas on august, sest siis toimuvad Võru vaskpillipäevad ja Aavo Ots on oma perekonnaga seal. Mulle Otsade pojad hirmsasti meeldisid, nad mängisid jube hästi pilli! Ja mängisid ka väga hästi palli! Kuna meil on olnud perekondlikku läbikäimist, siis tean, et näiteks väike Meeli Ots on oma perega käinud külas minu vanavanaisa perel ja lihtsalt teadsin, et nad käivad mingis erilises koolis. Meeli Ots kuulis minu mängu ja rääkis emale: Johan peab minema muusikakeskkooli! Ema oli vastanud midagi sellist, et no võibolla kunagi läheb. Aga Meeli ütles: mis mõttes, septembris tuleb minna! Ja nii läksin sinna VII klassi, mulle ja ühele trompetipoisile korraldati järelkatsed.

FOTO VAHUR LÕHMUS

Millised mälestused sul muusikakeskkoolist on? Fantastilised mälestused, see oli tore aeg! Nagu oleks Sigatüüka võlukunsti kooli vastu võetud. Muusikakeskkoolis ei olnud komplekse ega kiusamist, kõik oli nii nutikas. Kool oli nagu üks suur lava, kogu aeg sai nalja. Ma ei mäleta, et kellelgi oleks liiga raske olnud pilli õppida. Meie tahtsime küll väga kindlalt muusikuteks saada.

Tagantjärele olen aru saanud, et need aastad olidki mingis mõttes hea aeg. Internet ei olnud veel kõike vallutanud, aga me avastasime sellise koha nagu YouTube ja kuidas me sealt lakkamatult muusikat kuulasime! Väga head suhted olid ka õpetajatega. Keskkoolis oli mu erialaõpetaja Marja Jürisson – kuldne inimene – ja temaga oli väga hea klapp. Siis ma sattusin Ivari Ilja juurde ja see avas veel ühe järjekordse gigantlikult suure muusikamaailma ja samas ka inimhinge maailma. Mul on ikka tõesti väga vedanud. Me ei tahtnud välismaale õppima minnagi, nii et Ilja pidi lausa tõukama – minge nüüd, nähke maailma! Milanosse minnes ma ikka nagu kõhklesin, et kuhu ja kelle juurde ma seal lähen. Siis Ilja lõpuks lihtsalt ütles: jäta hädaldamine, lihtsalt visku elukeerisesse! Ilja ise on ju maailmalavade tipp-pianist. Ta on esinenud kõige tähtsamatel lavadel üle maailma ja seda kõike mitukümmend aastat järjest. Kui ma tema juurde sain, siis räägiti, et tema tunnis saab raske olema. Aga Ilja kommentaarid ja märkused pole kunagi suunatud isiku, vaid ikka tegemata töö pihta. Rääkimata sellest, kuidas ta ette mängib – seda võibki jääda kuulama. Kokkuvõttes täiesti erakordne inimene. Kui olin juba läinud Milano Verdi konservatooriumisse ja hiljem ka Moskvasse ja kui kuuldi, et minu õpetaja on Ivari Ilja – see tähendas palju! Kui nüüd olid lõpuks Milanos – mida sa seal nägid ja kogesid? Seal oli mul jälle õnne, et oli vaba üks heade sõprade katusekorter. Õpetaja mõttes küll pärast Iljat ei olnud seal teab kui raske või keeruline õppida. Aga muidugi oli see üks hoopis teine keskkond ja itaalia keel tuli igal juhul ära õppida. Mu sealne õpetaja Valerio Premuroso oskas küll itaalia, prantsuse, portugali, hispaania ja rumeenia keelt, aga mitte inglise keelt, mida jälle mina valdasin. Õnneks sain siiski suhteliselt varsti itaalia keeles otsa peale. Sain õpetaja kaudu kontserte tema festivalidele, hakkasin käima konkurssidel. Itaalias on neid palju, ka väiksematel on soliidne žürii, korralikud kohad. Need läksid päris hästi, mõned neist ka võitsin. Kõik see aga lõppes koroonaajaga. Mul pidi just siis tulema suur kontsert Milano konservatooriumi esindussaalis Sala Verdis, aga Itaalia sai koroonaga nii palju pihta, et need kontserdid jäid kõik soiku. Enne koroonat ja sõda oli mul päris palju esinemisi ka Venemaal ja Valgevenes. Plaanis olid kontserdid Tšaikovski majamuuseumis, Rahmaninovi majamuuseumis – Venemaale olulised paigad, kus mängib sageli ka selline pianist nagu Nikolai Luganski, aga see on muidugi nüüd jäädavalt muutunud. Aga eks siis tekivad võimalused mujal. Mul olid hiljuti kontserdid Norras, käin päris tihti Lätis ja Leedus ning järgmisel aastal on mul kontsert Hollandis.

Abikaasa Evelini ja tütre Anna Martaga. FOTO SCANPIX / ÕHTULEHT / STANISLAV MOSHKOV

Koroonaaeg oli samas ju ka selline aeg, mis lasi süveneda erinevatesse asjadesse ja andis aega, et perega olla.

Just sellepärast ei olnud koroonaaeg mulle raske, et sain olla palju koos oma armsa perega. Meil on aiaga maja ja õpetajana sain ju teha kaugtööd. Vabakutselistel oli see aeg muidugi palju keerulisem. Eestis läks üldse koroonaaeg kergemini, kui ma võrdlen kasvõi Saksa kolleegidega, kus elu pandi ikkagi pikaks ajaks täiesti lukku.


Kui nüüd mõelda, milline on kontsertpianisti elu, mille poole paljud püüdlevad ja üksikud selle saavutavad – iga mõne päeva tagant tuleb anda soolokontsert või esineda orkestriga. Eestis päris sellise kaliibriga kontsertpianisti veel ei ole, kuigi andeid on. Kuidas selleni võiks jõuda?

Mihkel Poll mu meelest on selleni küll jõudnud: tal on rahvusvaheline agentuur ja kontserte Euroopa suurtes saalides. Kuigi võibolla mitte nii sageli, aga tal on ka palju tööd muusikaakadeemias. Aga kui ma vaatan kasvõi siin MUBAs töötades praegusi õpilasi, siis mulle tundub, et neil on mingi teine vaade muusiku elukutsele. Võibolla ka meie ühiskond ei anna selget peegeldust, milline on muusiku elukutse. Samas mind õpilasena see nagu kordagi ei vaevanud, mul oli lihtsalt väga vaja klaverit õppida ja muusik olla. Polnud nagu eriti tähtsamaid asju. Mõned noored jälgivad teisi asju kui põlvkond tagasi, näiteks on väga oluline, kui palju on kedagi vaadatud YouTube’is või kuulatud Spotify’s. Praeguse aja tendents on natuke see, et töötegemine pole enam justkui moes. Ja muidugi ka see, et kodus on nii hea olla, et kõik tahavad seal viibida. Aga alati on lõpuks keegi, kes tahab ja teeb! Tõepoolest, võib ka olla selline fantastiline juutuuber-pianist, kellel on üle miljoni vaatamise. Nii on ka võimalik karjääri teha. Nagu näiteks skandaalne Valentina Lisitsa. Tema oli jah, YouTube’ist tulnud staar, keda kontserdisaalid ei saanud lõpuks enam vältida. Võtmesõna on – tuleb nähtav olla. Aga eks mingi tõrge on ka selliste asjade vastu. Tahaks ju kuhugi jõuda pigem professionaalse konkursi kaudu.

FOTO VAHUR LÕHMUS

Mis arvamus sul konkurssidest on? Sa ei jaga seda sageli kuuldud seisukohta, et nad on traumeerivad ja ei hinnata õiglaselt?

Minu arvates on konkursid mitmes mõttes väga kasulikud. Ja mulle isiklikult nad ka väga meeldivad. Esiteks see töö, mida sa konkursiks valmistudes teed. Õpid ära mitu kava, esitad neid erilises, tavalisest pingelisemas olukorras. Eks konkursid võivad maailmas olla ju ka korrumpeerunud, alati pole ausat mängu, aga sealt saab kogemusi ja ikkagi avanevad iga kord mingid võimalused. Seal käimine viib igal juhul edasi, hakkad lihtsalt paremini mängima. Nad aitavad muusikuelus küpseda ja edasi minna.

Millised üldse on sinu pilgu läbi Eestis tegutseval muusikul võimalused tegutseda? Võimalused on olemas, kuigi Eesti väiksus muidugi paneb teatud piirid, kasvõi näiteks suurtele klaveri sooloõhtutele. Kuigi meil on Eestis ju neli suurt kontserdimaja – Estonia, Vanemuine, Pärnu ja Jõhvi –, aga kui on juba mitmes majas kontsert olnud ja viimases proovi tehes saad aru, et vaat nüüd võiks hakata seda kava juba tõeliselt mängima, siis on tuur sellega kohe läbi. Ma loomulikult mõistan, et igal aastal ei ole võimalik saada soolokontserti näiteks Estonia kontserdisaalis. Nii et selles mõttes on see keeruline ja muidugi me, pianistid, töötame kõik kuskil, eelkõige muidugi õpetajana. Aga võimalusi tõesti on, eriti kui oled ise aktiivne. Interpreetide Liit teeb väga head tööd, EMTAs toimub palju häid kontserte. Viimasel aastavahetusel korraldas näiteks Tartu Kontsertkorraldus mulle suure jõulutuuri klassikalise muusika kavaga. Täitsa erakordne, sest nemad teevad muidu popmuusika kontserte. Mul oli 15 kontserti üle Eesti: Kuremaa lossis, Tõrva kirik-kammersaalis, Võru Kandles, Saku mõisas, Anija mõisas, Haapsalu kultuurikeskuses, Padise mõisas, Ravila mõisas, Viimsi püha Jaakobi kirikus, Vihula mõisas, Pärnu Ammende villas, Keila-Joa lossis, Olustvere mõisas, Kuressaare kultuurikeskuses ja Tartu ülikooli aulas. Need läksid päris hästi! Inimesed tulevad küll pianisti kuulama ja vaatama. Sellisel jõulutuuril pidi ju kindlasti hästi läbi mõtlema, mida mängida, et oleks ka laiemale publikule huvitav? Kuna ma olen teinud palju koolikontserte ja esinenud Eestis erinevates kohtades, siis ma enam-vähem juba kujutan ette, mis sobiks ja pakuks huvi. Jõulutuuril oli mul kavas Liszti klaveritsükkel “Jõulupuu”, mängisin ka Bachi, Mozartit, Liszti, Chopini, mis ei olnud küll otseselt jõuludega seotud, aga mulle tundus, et see muusika mõttes sinna sobis. On ka teada, et ma sellistel salongiõhtu moodi kontsertidel alati suhtlen publikuga, seda lausa oodatakse. Publikuga suhtlemise kogemused sain juba Itaalias. Seal ongi selline stiil kombeks, teisiti kohe nagu ei saanudki ja mulle see ei olnud raske.


Kontserdituuril esinemas Keila-Joa lossis.

Oma arvukatel esinemistel üle Eesti oled arvatavasti näinud igasuguseid huvitavaid ja ilusaid kohti. Millised need on? Palju on olnud mõisate saale, mitmed ilusasti taastatud, aga klaverite olukord pole just alati kiita. Päris palju klavereid küll restaureeritakse ja ostetakse ka uusi, aga seda pole mitte igal pool. Näiteks Kuremaa loss on kihvt koht ja klaver pole ka halb, aga ikkagi mõtled, et kuna saal on juba nii hea kõlaga, oleks see väärt veel paremat klaverit! Väga meeldiv koht on Tõrva kirik-kammersaal. Või siis Vändras Lüdigi saal, mille Aivar Mäe käima lükkas. Kui see veebruaris avati, käisin seal klaverit testimas. Tore saal ja mulle tundub, et elu hakkab seal väga hästi minema: juba praegu on uue hooaja kontsertide pileteid väga palju ostetud.

Muusikakoolides on päris sageli häid klavereid – enamasti kas uus Estonia või Petrof. Võru muusikakoolis on aga saalis näiteks Steinway. Kohalik ärimees tahtis midagi koolile teha ja nii see Steinway sinna ilmus.

Tartu ülikooli aulas on alati eriline tunne mängida. Pärast viimast kontserti tuli seal jutuks, et sellest võiks nüüd traditsioon saada. Ma üldse väga usun traditsioonidesse, ka kontserdikorralduse mõttes. Neid võiks meil igal pool rohkem olla. Mu meelest on eriti ERSO traditsiooni ja harjumuste jõust õigesti aru saanud. See, mida nad pakuvad, on väga selge – sümfooniline muusika Eesti esindussaalis reede õhtul kell 19. Inimesed teavad ja tulevad. Või näiteks EMTAs kontserdisari “Tudengi teisipäev”. Seal käiakse ka palju kuulamas. Ma tõesti arvan, et kammerkontsertidega võiks proovida samamoodi traditsioone luua!


Vändra Lüdigi saal on tõesti erakordne. Kuidas õnnestus seal äkki selline

elu käima panna? Aivar Mäe oma värske energiaga tuli peale. Vändra on ilus ajalooline koht ja ta nägi seal potentsiaali. Kohalikud ärimehed olid ka rahul, et said kaasa aidata. Ma arvan, et niimoodi toetataks ka teistes kohtades, kui on raha ja võimalust. Publikut tuli juba esimesele kontserdile arvukalt. Just algus on väga oluline. Kui see saab inimestele harjumuseks, siis see võib harjumuseks jäädagi. Eestis on palju ka kultuurimaju ja rahvamaju, kus samuti toimub palju väärtuslikku. Kõigepealt ju Võru enda Kannel. Räägi pisut ka sellest majast. Võru Kandle klassikasaal on väga hea, aga ka sinna oleks vaja uut klaverit. Teatrisaal on väga hea helitehnikaga.Olen tähele pannud, et koolides ja kultuurimajades üldse on ostetud päris palju head tehnikat. Ja tõesti, kultuurihuvilist kuulajat jätkub üle Eesti igale poole! Keerame majade osas nüüd korraks vaate koolide peale. Eestis on väga hea muusikakoolide võrgustik ja nüüd ka seesama MUBA maja, kus me praegugi oleme. Probleemiks on aga, et muusikakoolides õpetajaskond vananeb ja noori ei tule peale. Millisena sa näed MUBA osa muusikahariduses? Ega see iga muusikakooliga nii ei ole, et õpetajaskond vananeb ja noori ei tule peale. Kasvõi Võru muusikakool. Siin õpetab päris palju noori ja ka mitmeid välismaalasi, kes kõik räägivad ka eesti keelt. Integratsioon on toimunud, mõned neist elavadki Võrus. Enamus neist on hispaaniakeelsetest maadest ja ma olen aru saanud, et neile just meeldib Tartu ja Lõuna-Eesti. Nad ütlesid mulle, et Tallinnast nad ei leidnud seda soojust, mida nad otsisid. Ka töötingimused tunduvad neile sobivad. Palk võiks olla küll suurem, aga nad on öelnud, et see on ka täitsa okei.

Aga MUBA võiks ühel hetkel olla Põhja-Euroopa üks kõige kõrgema tasemega koole. Ma leian, et väga oluline on seda kooli vaadata just sellises suures mastaabis, sest kõik tingimused on siin olemas. Ja MUBA võiks olla seotud üle Eesti kõigi muusikakoolidega. Meil on nii väike riik, et selliste sidemete loomine peaks olema võimalik. Eesti väikese rahvaarvu pealt on alati tulnud väga häid muusikuid ja nüüd sellise kooliga saaks neid tulla veel rohkem! MUBA maja võiks inspireerida ainuüksi juba oma iluga. Kuigi – ega maja üksi mängima ei pane. Kui ma 2003. aastal läksin muusikakeskkooli üsna räämas majja, siis me sellest ei hoolinud. Me ei pannud seda nagu tähelegi, mõtlesime hoopis teistele asjadele. Aga selles, kuidas tuldaks Tallinnast väiksematesse kohtadesse tööle … siin ongi raske välja pakkuda mingit selget lahendust. See on ilmselt laiem teema, mis on seotud sellega, et Eestis jäävad külad tühjaks. Ja niisama jäävad külad tühjaks Itaalias, Hispaanias. Seal on maha jäetud sajandeid vanu külasid. Mulle tundub, et igal pool see nii pole, näiteks Saksamaal. Seal on väiksed külad elu täis. Kohtade vahel on paremad ühendused, rongiteed ulatuvad igale poole. Aga Eesti osas ma mõtlen, et kas ma oma eluajal üldse näen normaalselt toimivat ühendust Eesti ja Euroopa vahel.


Nii et selles mõttes sa oleksid pigem Rail Balticu pooldaja? Mina olen küll selle poolt. Mulle meeldivad ühendused. Eesti ühendusteede võrgustik on praegugi veel, võiks öelda, tsaariaegne, suunaga Venemaa poole. On aeg luua ühendused Euroopaga.

Millised heliloojad on olnud sulle lähedased? Millised lood on sind vaimustanud, mida tahaksid tingimata tulevikus mängida? Kõigepealt Bach. Bachi suudan ma kuulata absoluutselt alati. Siis viimastel aastatel meeldib mulle väga Prokofjev. Tal on kõige ägedamad klaverikontserdid, tema klaverisonaadid on täiesti erakordsed, tal on “Petja ja hunt”, on balletid, “Klassikaline sümfoonia” – küll tal on erilisi asju! Siis mulle väga meeldib Austraalia helilooja Carl Vine. Panen nüüd kokku oma uut soolokontserdi kava ja tahaks sinna kindlasti võtta ka tema muusikat. Kaasaegne muusika meeldib mulle samuti ja Eesti muusikat mängin alati hea meelega. Popmuusika inimene ma eriti ei ole, aga olen päris palju kuulanud džässi. Meeldib ka uus elektronmuusika. Ma olen üldse selline, et süttin kiiresti, aga siis lähen jälle tagasi just eelkõige klaverimuusika juurde. Üks teos, mis mind erakordselt köidab, on Kreegi “Taaveti laul” 137 “Paabeli jõgede kaldail”. Seda ma võin kuulata palju-palju ja just RO Estonia orkestri ja Arvo Volmeri esituses. Samas meeldimised kogu aeg muutuvad. Nooremana oli mu vaieldamatu lemmikteos Mussorgski “Pildid näituselt”. See oli mu unistuste unistus ja nüüd ma olen saanudki seda päris palju ja olulistes kohtades esitada. Tšaikovski sonaati tahtsin väga mängida. Aga praegusel eluperioodil olen kuidagi nii eklektiline. Mida rohkem ma millestki teada saan, seda rohkem tahaks selle kohta veel uurida ja niimoodi maailm haarab sind kogu aeg kaasa oma erinevatele teedele.

Tõepoolest, üks suur osa sinu tegevustest on meedias: sa teed raadiosaadet, oled telesaadetes. See meeldib sulle ju ka? Kahtlemata meeldib. Raadios on see raskus, et kuulajaid ei näe. Aga selgub, et saadet “Must, klahv, valge klahv” on päris palju kuulatud, inimesed on tulnud ja tänanud ja öelnud, et neil on huvitav! Televisioonis tekib mingi omalaadne närv, aga tunnen end seal sellegipoolest päris hästi. Otsesaated on muidugi keerulised. “Klassikatähtede” saadet juhtides oli mul kogu aeg kõrvas mikker või ees monitor. Öeldi näiteks: “Ta räägib liiga pikalt, oleme ajast 20 sekundit maas, lõika talle nüüd vahele!” Või kui pärast intervjuud pidi tulema mingi videolõik, anti teada, et “video ei lähe käima, pikenda nüüd aega!” Aga teletiim, suured teleprofid Anu Välba, Joonas Hellerma andsid nõu ja aitasid. Ja muidugi “Klassikatähtedes” osalejad, mu nooremad kolleegid olid nii toredad, nendega oli seda saadet väga inspireeriv teha.


Saatejuht telekonkursil "Klassikatähed".

Saate juhtimine on tõesti üks omamoodi kunst. Samuti talk-show otse-eetris vajab palju meisterlikkust. Võivad tulla ootamatud pöörded või küsimused-vastused minna hoopis seda teed, mis algselt plaanis ei olnud. Muidugi on see suur kunst. Joonas Hellerma valdab oma “Plekktrummi” tehes seda kunsti erakordselt hästi. Pead olema nagu psühholoog, otse-eetris ei saa midagi enam tagasi võtta. Urmas Ott tegi fantastilisi intervjuusid, aga tal oli tihti ebamugavaid küsimusi. Mina saatejuhina kiuslikke küsimusi ei küsi. See pole minu stiil.


Kuidas sulle tundub, kas klassikaline muusika vajab tutvustamist ja propageerimist?

Ma tegelikult arvan, et igaüks jõuab suure kunstini siis, kui ta peab jõudma. Klassikaline muusika on nii võimas asi, seda ei pea turundamisega tegema lihtsamini kättesaadavaks. Aga ma olen veendunud, et klassikaline muusika peab kogu aeg olema pildil. Pildil olek või turundamine tähendab ka seda, et käiakse ajaga kaasas. Kasvõi nii, et sa jagad asju Facebooki, Instagrami. Mina näiteks jälgin Viini filharmoonikute Instagrami, saan sealt igasugu vahvaid asju teada või näha nende backstage-momente, mida nad jagavad. Eks see on ju natuke nii ka, et Facebooki või Instagrami postitatakse elu parimaid ja erilisi hetki. Mis on minu meelest väga hea – see toob inimestest välja nende parema ja ilusama poole.

Eelmisel aastal olin ma Eestis kõige rohkem koolikontserte andnud artist ja ka selle põhjal on mul kindel veendumus, et ei pea alati mängima lihtsamaid või end kergemini “kätte andvaid” lugusid. Mul ei meenu koolidest mingeid halbu intsidente. Muidugi aitab palju kaasa see, kui sa suhtled publikuga ja räägid muusikast. Aga lõpuks taandub kõik ikkagi sellele, et tuleb oma asja teha nii hästi kui vähegi võimalik.



Johan Randvere ja Justas Šervenikas.

Millised on sul olnud lähema aja kontserdid? Praegu mind huvitab väga muusika seos erinevate kunstidega, teeme kontserdid balletitantsijatega “Tantsi mulle muusikat”. Mulle üldse meeldib tohutult ballett. Hiljuti olin Estonias, vaatasin “Luikede järve”, Milanos käisin La Scalas vaatamas kõiki ballette, mida võimalik. “Tantsi mulle muusikat” kavas mängin Beethovenit, Liszti jt, kõlab Eesti luule ja tantsivad Ketlin Oja ja Cristiano Principato. Kontserdid olid meil Valgas, Käinas, Tallinnas ja on 18. juunil Haapsalus. Aprillis mängisime Leedu pianisti Justas Šervenikasega Rahmaninovi kõik kahele klaverile kirjutanud teosed. Neid on päris palju, väga rasked, aga imeilusad. Viimsi Artiumis oli mul mais abikaasa Evelini sünnipäevakontsert. Tema valis kava: Ligeti Etüüd “Fém”, Prokofjevi “Romeo ja Julia”, Bachi Tokaata g-moll jt. Uuel hooajal on plaanis sooloõhtu muusikaakadeemias ja Pärnu Linnaorkestriga mängime taas koos Justas Šervenikasega – algul Pärnu kontserdimajas, siis Kaunase filharmoonias. Pärnus on dirigent Henri Christofer Aavik.

On sul muusika kõrval mingeid põnevaid harrastusi, nagu abikaasa Evelinil tema keraamikahuvi, mis on tõeliselt kõrgel tasemel? Evelin on väga sihikindel kõiges, mida ta teeb. Ta alustas kunagi jooksutrenniga ja jooksis peagi juba poolmaratone. Teda huvitab eesti keel ja ta läks seda õppima Tallinna ülikooli. Praegu käib ta Olustvere keraamika- ja klaasikojas kõrgema järgu keraamikakursusel. Minul nii palju erihuvisid ei ole. Üle kõige on muusika ja siis teine suurem huvi on muusikameedia. Mind huvitab igal pool kõigepealt inimene. Ma loen romaani või vaatan maalikunsti alati läbi selle prisma. Kuidas inimesed käituvad, milliseid valikuid nad ühel või teisel eluhetkel teevad ja kuhu see kõik välja viib.


FOTO VAHUR LÕHMUS



617 views

Comments


bottom of page