top of page

“Jazzkaare” kvaliteedimärk on stabiilsus


Maria Faust ja Kresten Osgood. FOTO SVEN TUPITS

“Jazzkaar” on olnud juba aastakümneid üks kindel konstant (pandeemia-aastaid mitte arvestades) Eesti muusikakevades. Julgen väita, et 35 aastaga on sellest kujunenud ka meie riigi kõige kõrgetasemelisem, kvaliteetsem ja tuntuim muusikafestival. Eriti väärib see märkimist, kuna tegu on esiti žanrifestivalina alustanud muusikasündmusega ja seda veel küllaltki pretensioonikas jazzikategoorias. Samal ajal on tõusnud ja langenud hulgaliselt rock- ja popmuusikale keskendunud festivale, mõnede nimesid isegi ei mäleta enam. Kas see tuleb sellest, et jazzipublik, või õigemini “Jazzkaare” publik, on lojaalsem, või on suudetud ka kitsamatel aegadel “kivist vett” välja pigistada, on keeruline öelda, tõsiasi on aga see, et festival on jõudnud 35. verstapostini. Kui siia lisada veel aasta läbi toimuvad “Jazzkaare” satelliitfestivalid ja et levimuusika osas on stabiilselt just jazzis ette näidata ka rahvusvahelisel areenil aktiivselt tegutsevaid interpreete, võib väita, et muusikastiilide lõikes pole Eestis keegi suutnud luua tõhusamat ökosüsteemi kui “Jazzkaar” ja kõik, kes sellega üht- või teistpidi seotud on.


Kui algusaastatel polnud festivalil ehk päris teadlikku missiooni demonstreerida ja kultiveerida kodumaiseid artiste, muusikuid, siis pärast seda, kui meie tajuvälja tungis üha enam loomemajanduse diskursus, on festivali programmis kindlasti kasvanud Eesti artistide roll, kes võivad võrdsetena esineda samadel lavadel välismaiste artistidega, kellele veel paarkümmend aastat tagasi alt üles vaadati. Samas on aga jätkuvalt probleemiks piiratud esinemisvõimalused Eestis kohapeal. Uut albumit on kohalikul jazziartistil lisaks “Jazzkaarele”, mis on pigem ideaalilähedane variant, võimalik Eestis esitleda veel ehk maksimaalselt neljas-viies linnas. Kui väiksemate koosseisude puhul jõutakse sellise mikroturnee raames ehk veel üsna hea tunnetuse ja ansamblimänguni, siis suuremate koosseisude puhul on see märksa ebatõenäolisem. Muidugi mõista on neis ansamblites kutselised muusikud, kes teevad oma ära, aga see ei võimalda konkreetses koosseisus tõusta loominguliselt oma võimete kõrgusele, sest pole piisavalt motiveerivat väljundit ning seega ka kokkumänguks vajalikku praktikat. Ainuke võimalus esinemispaikade ulatust laiendada oleks väljaspool Eestit, aga need jazzmuusikud, kes on siit välja jõudnud, küllap teavad omal nahal, et see ei ole erinevatel põhjustel just lihtne.


JT Conception feat. Mathias Heise. FOTO EVE SAAR

Ilmestav näide eeltoodust ja tänavuselt “Jazzkaarelt” on meie noorema põlvkonna silmapaistvamaid bassimängijaid Janno Trump, kes esitles tänavusel “Jazzkaarel” oma koosseisu JT Conception pikalt salvestatud kolmandat albumit. Trump on toonud ansamblisse kokku kaaslased, kes oma instrumendil on vähemalt kohalikus muusikailmas üsna nõutud interpreedid. Ometi jääb lavaettekandes midagi kripeldama, kompositsioonid on küpsed ja stiili tabavad ning salvestatult kõlavad need samuti veenvalt, kuid just elavas ettekandes, kus niisugusel suurel koosseisul peaks pidamist olema, hajub see laiali ja mõjub paari erandiga (“Oil Spill”, “Niff-Niff” – kui mõni eriti sümpaatne hetk ära mainida) paiguti ka ootamatult rabedalt. Üheks põhjuseks ehk eelpool mainitud ühise lavapraktika puudumine, teisalt jällegi polnud JT Conceptioni kontsert paraku ainuke, mis pani mõtlema, et meie artistid peavad hakkama tunduvalt enam tähelepanu pöörama teadlikumale helikujundusele. See ei tohiks olla asi, mille peale mõelda alles kontserdieelses heliproovis, vaid on vähemalt sama tähtis element kui häälestatud instrument või sisukas looming.


“Jazzkaare” lavadele jõudis sel aastal ka kauaoodatud mitmekordne Grammy võitja USA koosseis Snarky Puppy, kelle dirigent ja kunstiline juht on bassimängija Michael League. League on suutnud oma orkestri mängima ja kõlama panna nii, nagu võiks tegelikult ju kõlada ka JT Conception. Kuigi tuleb tõdeda, et USA artistide kõlapilt on elavas ettekandes tuumakam, siis see ei tähenda, et mistahes koosseisule või stiilihoovusele see ilmtingimata sobiks. Mis aga sobiks ja millest tasub õppida, on intensiivsus ja lugude sisse minek viisil, mis paneb publiku unustama, et muusik teeb laval tööd.


Snarky Puppy. FOTO RENE JAKOBSON

Võib ju vaielda, kas ühele ennast tõsiselt võtvale improvisatsioonimuusikule sobib vähemalt aeg-ajalt ka meelelahutaja “mütsi” kanda. Samavõrd võib diskuteerida ka “Jazzkaare” programmi üle ning küllap seda ka tehakse. Tõepoolest, kõige atraktiivsemad kontserdid, kus on hulgaliselt publikut, on pigem artistidelt, kelle liigitamine jazzižanrisse on parimal juhul tinglik. Ehk kuidas valdavalt uuema souli ning rütmi ja bluusi laulja Ledisi või ka ekstsentriline bassivirtuoos MonoNeon ikkagi sobivad jazzifestivali programmi? Seda võiks küsida, kui “Jazzkaar” oleks väga rangelt žanrifestival, kuid seda joont, et siia jõuavad ka žanritüvest kaugemal asuvatel “okstel” istuvad artistid, on “Jazzkaar” ajanud programmis juba aastaid ja see on olnud väga edukas valem.


Kui arvata välja jazzikategooria maailmanimed, valdavalt siis Grammy võitjad või sinna nomineeritud artistid, siis publiku toovad massilisemalt saali eelkõige kergemat improvisatsioonilist levimuusikat pakkuvad artistid. See ei tähenda kaugeltki mitte, et ülejäänud programm täidetaks muusikute ja koosseisudega pelgalt kava täiteks. Keerukamaid tekstuure ja kompositsioone esile manavad muusikud, kes ehk ei too täis suuremat saali, leiavad siiski hulgaliselt kuulajaid jazzipeo väiksematel laval. Mõnes mõttes on just nende looming see, mis festivalile identiteedi annab ja ühes sellega ka korraldajatele “loa” seda jätkuvalt JAZZkaareks nimetada. Saksofoni ja klarneti duo NoSax NoClar on ilmekas näide, kuidas kõigest kaks puhkpilli võivad oskuslike interpreetide käes tuua kuulajateni väga eriilmelisi, rikkalikke ja põnevaid helimaastikke, mille motiivid olid kantud nii keldi kui berberi muusikast. Šveitsi vokalisti Andreas Schaereri, Soome kitarristi Kalle Kalima ja Rootsi bassimängija Björn Meyeri eklektilises ja energilises lavaesinemises, ehkki valdavalt bluusivagudele küntud, sünteesiti lõpuks kokku nii mitmeid stiilielemente, et keerukas on defineerida seda ühe või teise tuntud kategooriana. Pettumuseks oli paraku Afra Kane’i nimeline lauljatar, kellele oli usaldatud “Jazzkaare” pealava, mida see vokalist ja helilooja ei muusikaliselt ega oma karismaga täita ei suutnud. Helilooming oli ise lihtne ja võimaldanuks sisuka interpretatsiooniga võimsamat enesekehtestamist, kuid geneerilise ja valdavalt hingetu afrobeat’i-maigulise etteaste tõttu ei küündinud ega jõudnud see potentsiaal kuhugi.


Vähemalt tunnetuslikult lühikeseks jäänud “Jazzkaare” veterani Maria Fausti ja trummar Kresten Osgoodi kontsert näitas väga hästi, et ka väike koosseis võib saavutada laval vajaliku intensiivsuse. Fausti saksofoni ühel hetkel nii kurblik-kaeblev, siis sosistav ja armutult-brutaalselt lõikav kõlapilt on saanud juba äratuntavaks, samas rütmimasin Osgoodi käes imiteeris kohati mõnd meloodiasuutlikku instrumenti, mida oleks olnud põnev kuulata unisoonis vokaaliga. Kui kergema jazzi puhul on võimalik intuitiivselt ennustada, kuhu üks või teine liikumine jõuab, siis Fausti-Osgoodi duo puhul imponeerib võimetus panustada muusikalistele reeglipärasustele.


Ettenähtav ja heas mõttes uinutav oli Hollandi pianisti ja helilooja Joep Bevingi minimalistlik ja sugereeriv klaverimäng. Oopus, mis pea katkematu reana mõne üksiku aplausi tuules kulgedes oli sulgkerge ja pretensioonitu, samal ajal ei tahaks seda “Jazzkaarel” varem üles astunud pianistidega võrreldes, kelle isikupära väljendus lisaks virtuoossusele ka klaveri kui instrumendi konventsionaalse kõlapildiga eksperimenteerimises, kuidagi taustamuusikaks nimetada. Meenuvad Hauschka ja Lambert, samuti Nils Frahm ning mitmed teised “Jazzkaart” väisanud pianistid.


Võimalik, et isiklikud valikud tänavuse festivali programmist määrasid ära, et tooni andis mingi seletamatu lüürilisus, et mitte öelda melanhoolsus, aga ehk oli seda tõesti sel korral keskmisest rohkem. See ei olnud tüütu ega masendav, pigem lõi ruumi endasse vaatamiseks, kuulmiseks ja kuulatamiseks. Võibolla on see ühtaegu nii “Jazzkaare” tugevus kui ka mõningane nõrkus, et see kestab terve nädala – osalt võimaldab see kuulajal valikuid tehes panna enda jaoks kokku just endale meelepärase programmi, teisalt võiks kompaktsem ja näiteks pool nädalat kestev festival olla kunstiliselt kontsentreeritum. Ja ehk tuleb lõpuks siiski tõdeda, et teinekord on targem mõnd toimivat asja mitte torkida, sest “Jazzkaar” tõesti toimib nagu Rootsi laud.

38 views

Comments


bottom of page