Janek Murd. “Viiv”


Janek Murdi album “Viiv” on n-ö asi iseeneses. Autori sõnul oli plaaditäie lugude loomise ajendiks muusika ise. Kõigi palade pealkirjad on palindroomid: algus on ühtlasi ots ega vii kuhugi edasi, iseendast kaugemale. Mõtliku vaatleja pilk on suunatud sisepeeglisse, seda kommenteerib albumi ainus tekstiga lugu “Metamatem”, kus laulu peategelane nendib (Hando Runneli sõnade ja Haldi Välimäe hääle abil) loobumist välistest võitlustest ja saavutamisvajadusest. Üksnes muusikaliste vahenditega ja sõnatult, kuigi pealkirja kaudu kuulaja tõlgendust suunates vihjab samale teemale “Uruguru”, kus peategelase ehk n-ö koopajoogi rollis teeb häält ja mängib pilli Ramo Teder. Sellele järgnev “Oxo” võiks oma nukrameelsuses kanda peakirja “Ohe”.


Plaadi nimilugu hõlmab orkestraalseid värve. Minu jaoks tähistab sõna “viiv” siin mitte hetke, vaid (kuhugi, võibolla edasi?) viimist. Pealkiri “Balilab” võiks tähistada Balil asuvat laboratooriumit. Lugu ise on energiline ja toob tõesti silme ette sagimise kuskil Lõunamere saartel, seda muljet toetavad puupulkade klõbinale sarnanevad rütmipillid. Eelviimane pala “Kirik” laenab vokaalikihistusi, mis ehk pisut meenutavad gregooriuse koraali. Samas sisaldab see lugu tubli annuse tantsulisust, seega tantsusaal või reiviklubi kui kirik? Tantsimine kui püha või pühitsetud rituaal?


Kõige intrigeerivam lugu on “Gog”, mis stiililt tuletab meelde Karl Jenkinsi loomingut. Poisihääled sosistavad siin midagi, aga mida? Mulle kangastub millegipärast, nagu kõlaks siin sõna kyrie, ning kogu pala saab teatud suguluse missade ja klassikatöötlustega, õigupoolest võiks see lugu olla osaks omamoodi pop-missast. Sugulust missadega võib leida ka albumi viimasest loost “Verev”, mille korduv tšello- (või vioola-?) käik algab sarnaselt “Dies irae” teemaga, see moodustab ühtlasi lakkamatu kellatiksumise mustri, mis nagu meenutaks: album saab otsa, aga muusika (või elu?) ei peatu, see on kõikjal ja kulgeb omasoodu meie tahtest sõltumata.




36 views