_page-0001.jpg)
2024 on Eesti kontserdimaastikul märgilise tähendusega aasta. Nimelt jõudis 18. juulil meile “Jazzkaare” ja “Tartu 2024” koostöös kauaoodatud kuuekordne Grammy võitja Jacob Collier. Suuremad huvilised võisid Collieri muusikat nautida suisa mitmes naaberriigis. Nimelt esines artist veel Lätis (19. VII), Leedus (20. VII) ja Soomes (23.–24. VII). Meie põhjanaabritel avanes eksklusiivne võimalus külastada Collieri meistriklassi ja Q&A sessiooni Musiikkitalos 22. juulil, kus muusik tutvustas intiimsemas õhkkonnas oma arusaamu ja vastas huviliste küsimustele.Muusikageeniuseks peetav Jacob Collier on kõrgelt tunnustatud Briti laulja, laulukirjutaja, multiinstrumentalist, produtsent ja pedagoog. Rohket reharmoniseerimist ja äärmist detailitäpsust armastavat Collieri on nimetatud ka heliarhitektiks. Tema vahel pea tundmatuseni muutunud kaverid kõlavad värskelt, kompleksselt, meelierutavaltki ja on alati ülima detailsuseni läbimõeldud. Collier on tuntud oma kohatise ekstsentrilisuse ja energilise lavaloleku ning esinemiste poolest, mille käigus meeldib talle publiku abil harmoonilisi kõlavärvinguid maalida, muutes kuulajad tuhandepealiseks kooriks.
Igas koosseisus fenomenaalne
18. juuli kontsert Tartus oli ainulaadne ja vimkaderohke: õhtut rikastasid lisaks Collierile kaheksakordne Grammy võitja, legendaarne vokaalansambel Take 6 ja spetsiaalselt selleks kontserdiks kokku kutsutud “Tartu 2024” sümfooniaorkester Valter Soosalu juhatusel. Näis, et Collier pani kõik mängu ja eksponeeris oma andeid igast võimalikust küljest. Lisaks “tavapärasele” laulule ja klaverimängule orkestriga ja ilma tõestas mees, et võiks vabalt olla Take 6 lisaliige – publik kutsus kooslust hellitavalt “Take 7”.
Instrumentidest võis teda veel kasutamas näha 5- ja 10-keelset kitarri, meloodikat ja harmonizer’it. Üllatusesinejana astus üles noormehe ema Suzie Collier, kes on professionaalne viiuldaja, dirigent ja Londoni Kuningliku muusikaakadeemia noorteakadeemia õppejõud. Kui Collier on kunagistes intervjuudes öelnud, et nad naudivad perega koos Bachi motettide esitamist, siis seda ta Tartus ka tõestas, esitades ema ja sümfooniaorkestriga Bachi, kusjuures ema soleeris viiulil, poeg falsetihäälse lauluga.
Pärast Tartut Helsingis toimunud soolokontsert, kus samuti kohal olin, tõestas, et üksi saab ta rohkem “hullu panna”, publikukooriga eksperimenteerida ja neid spontaansemalt lugudesse kaasata. Ka akustiliselt oli Musiikkitalo ringjas saalipaigutus ideaalne: kõik kuulsid üksteist ja koosmusitseerimised venisid kohati päris pikaks, mis tekitas ülima joovastus- ja vootunde. Tõsimeeli oli selline tunne, justkui Collier on maag, kes suudab aja muusikas seisma panna.
Ehkki kava osaliselt kattus Tartus esitatuga, ütles Collier mingil hetkel naljatades, et tal puudus temale omaselt kontserdikava. Seda raskem oli hoomata kontserdi terviklikkust ja mehe improviseerimisvõimekust: näiteks Queeni “Somebody to Love” ajal jõudis ta mingil müstilisel kombel lausa Soome hümni laulmiseni.
Ülim usaldus iseenda ja elu vastu
Helsingis antud meistriklassis selgitas Collier oma spontaansuse tagamaid. Set-listide asemel piisab üldiste ideede paikapanekust, sest ta töötab oma sõnul pinge all paremini ning talle meeldib olla väle ja paindlik ning vastuvõtlik saalis toimuva suhtes. Lisaks on tema sõnul parimad esinemised tihti need, kus ta unustab midagi olulist. Kontserdieelseid rituaale tal ei ole ning publiku arv ei ole oluline.
Igaüks, kes on saanud Collieri käe all laulda, teab kinnitada, millise erakordse kogemusega on tegu. See, kuidas ta loob eimillestki kaunikõlalisi, loogiliselt kulgevaid harmooniaid ja kuidas publik kõigega kaasa läheb, on ulmeline. Tema ja publiku vaheline usaldus näitab eredalt tema muusikalist geniaalsust, võimet käigu pealt luua. Samas nentis mees meistriklassis, et ta ei ole alati publikukoore juhtides nii julge olnud. Kui ta sellega 2019. aastal alustas, pelgas ta, et äkki keegi ei hakka laulma. Tänaseks teab ta aga, mis töötab ja kuidas rahvast liigutada. Collier leiab, et julgus riske võtta laiendab mugavustsooni piire, muusikuna on aga kõige riskantsem olla haavatavas olekus laval.
Samuti tuleb usaldada protsessi. Meistriklassis küsiti, mida teha, kui tuled loo peale, mis alguses tundub geniaalne, aga kirja pannes on kogu maagia kadunud. Collier lohutas, et ka tema ei ole sellest puutumatu ning tõi välja, et “heade” lugude loomiseks on vaja kirjutada esmalt “halbu” Isegi kui tundub, et loodav teos tõotab tulla igav või veider, kirjuta see lõpuni, sest selle käigus õpid, kuidas midagi “head” luua. Kui püüad üksnes 'häid' lugusid teha Kui huvitud ainult “hea” materjali loomisest, ei pruugi sellest midagi välja tulla.
Muusiku kõige tähtsam ülesanne
Collier on lisaks kõigele muule hinnatud pedagoog. Ta selgitab keerulisi teemasid, nagu mikrotoonid, polürütmid, negatiivne harmoonia, ahhetamapanevalt lihtsalt ja loogiliselt, tuues muusikateooria inimestele palju lähemale. On veidi paradoksaalne, kuidas ühest küljest on Collier muusikanohik, teisalt rääkis ta meistriklassis, et kuulajat ei liiguta mitte niivõrd artisti kompetentsus ja tehniline võimekus kui tema isiksus ja inimlikkus, mis kandub ka muusikasse.
Kui kirjaniku töö on panna lugeja järgmist lehekülge pöörama, siis muusiku tähtsaim ülesanne on Collieri sõnul kuulajat liigutada. Mees peab muusikat maagiliseks, sest see on kuulajale kui ankur tunnetamaks, mida artist tunneb. Esimene kuulaja, keda võiks aga mõjutada, on muusik ise. Collier kirjeldas, kuidas ta istus lapsena klaveri taga ning mängis erinevaid akorde tundide viisi neid tunnetades ja mõeldes, mis tunded tal tekivad eri akorde kuuldes.
Üks murdepunkte oli tema jaoks 14-aastaselt Walesi klaverimängija Gwilym Simcockilt vastumeelse soovituse saamine harjutada heliredeleid, et õppida paremini kuulma muusikat, mida tahad kirjutada. Oluline oli ka 15-aastaselt ühelt teiselt klaverimängijalt saadud soovitus mängida palju jazzistandardeid, tänu millele Collier taipas, et talle meeldib neid ümber teha. Just seda sama, alustada lihtsate standarditega, nagu täielikult mažoorne “Somewhere Over The Rainbow”, soovitas Collier ka meistriklassis, et õppida akorde ja harmooniat paremini tunnetama.
Ta otsib tänini pidevalt inspiratsiooni, aga uut muusikat eelistab kuulata eelkõige reisides, sest kodus tuleb alati midagi vahele. Tema viimase aja lemmikud on Šoti torupillimängija Brighde Chaimbeul, Igor Stravinski ning Briti/Jaapani helilooja Ben Nobuto.
Comments