top of page

Intensiivsed taaskohtumised pulbitseva loovusega “Jõulujazzil”

Festival “Jõulujazz” 25. XI – 18. XII 2022. Esinejad: Anett, Janno Trump Clarity Ensemble & Victoria Tolstoy, Marvi Vallaste kvintett, trio Darrifourq-Hermia-Ceccaldi (Prantsusmaa), duo Trygve Seim-Andreas Utnem (Norra), Dana Masters (USA), Maria Faust, Michaela Petri, Tallinna Kammerorkester, Tõnu Kaljuste, Lauri Kadalipp, Eydís Evensen (Island), Raul Sööt, Raul Vaigla ja MUBA bigbänd, trio Liisi Koikson-Andre Maaker-Marti Tärn, Vene teater laulab jazzi.


“Jazzkaar” on Eesti muusikamaastikul nähtus, millest ei saa üle ega ümber. Tütarfestivali “Jõulujazziga” on samad lood, ta lihtsalt on, võta või jäta.

Enne kui asun entusiastlikult kirjeldama festivali tipphetki, tunnen kohustust häält tõsta mõningate häirivate valikute suhtes. Usutavasti oli see lihtsalt kahetsusväärne asjaolude kokkusattumus, et “Jõulujazzi” lõpp ei liikunud seekord tõusvas joones kulminatsiooni suunas, vaid pigem vajus tasapisi ära.


Tühi klaas

Kõige suurema pettumuse valmistas väliselt särav, aga kunstiliselt sisutu “Jõulujazzi” viimane kontsert 18. detsembril Vene teatris. Lühidalt öeldes meenutas see aastavahetuse süldipidu glamuurses restoranis kalli raha eest. Jah, laval olid Eesti parimate hulka kuuluvad jazzmuusikud; jah, kontserdipaik oli soliidne ja pidulik; jah, peomeeleolu kiskus lisapala ajal kõik laulusolistid tantsima ja publik plaksutas püsti seistes. Repertuaari täitsid jazzistandardid ja ajaproovile vastu pidanud head laulud XX sajandi teisest poolest. Paraku olid need Eesti parimad jazzmuusikud pandud enamast instrumentaalse saate rolli ja peatähelepanu oli suunatud laulvatele Vene teatri näitlejatele, kel vähemalt selle projekti raames puudus ambitsioon ja võimalus pelgast laval laulmise ja hea väljanägemise rollist kaugemale või sügavamale küündida. Kahju, et sel õhtul lavalaudadelt üle käinud inimeste ja nende annete potentsiaali ei kasutatud ära selle sõnapaari parimas tähenduses. Nii jättis too sündmus sädeleva, kuid õõnsa mulje, otsekui tühjaks joodud šampanjaklaas.


Pulbitsev sisu

Aga nüüd šampuse ehk pulbitseva sisu juurde, mida pakkus “Jõulujazzi” kava teine kolmandik. Mõningaid neist “Jõulujazzi” kõrghetkedest oskasin juba ette aimata, sest lisaks eesti muusikutele olin mitmeid teisigi juba varem kuulnud.

2018. aastal sõitsin Berliini kuulama ja kajastama spetsiaalset Eesti-hõngulist kontserti, mille ühe poole sisustas Maria Faust oma Machina ansambliga. Tookordse Berliini jazzifestivali üheks eredamaks elamuseks kujunes aga Darrifourq-Hermia-Ceccaldi trio, keda kohtasin nüüd, neli aastat hiljem Tallinna Philly Joe’s jazziklubis. Ei tea, millest see tuleb, aga Prantsuse ja prantsuskeelsete maade jazz tundub olevat väga põnev. Täpsemalt on vähemalt seni osutunud ülimalt huvitavaks see osa prantsuskeelsete maade jazzist, mis Charles Gili ja tema agentuuri Vapaat Äänet vahendusel Eestisse jõudnud on.

30. novembril Philly Joe’s klubis kontserdi hakul tekkinud viivituse ajal heitis saksofonist Manuel Hermia naljaviluks lavalt saali vastuseta jäänud küsimuse: “Are you ready?” (“Kas olete valmis?”). Varasema kogemuse põhjal aimates, mis ees ootab, vastasin endamisi poolkuuldavalt “not really!” (“tegelikult mitte!”). Prantsuse-belgia kolmik ei tulnud teps mitte präänikute maalt ja lääget magusust ei saanud neile ette heita. Esimesest palast alates tabas saali halastamatu intensiivsusega helirünnak, mis jäi traditsioonilisest jazzi mõistest ajuti üsna kaugele. Mul on kiusatus nimetada kuuldut metal jazz’iks või industriaaljazziks, kuigi sobiks vist öelda ka lihtsalt avangard. Trio viljeldav jõuline helikeel hõlmab vähemalt löökpillide puhul ka laiendatud mängutehnikaid, näiteks eri suurusega trummitaldrikutega tom-tom-trummi naha vastu hõõrumist, mis tekitab erineva helikõrgusega pikki “noote”. Sellised erilise tämbriga helid annavad kontserdile rockilikku hõngu. Olen varem näinud samu mänguvõtteid kasutamas (samuti prantsuse päritolu) Lê Quan Ninhi, kelle soolokontserdid “Improtesti” sarjas ja festivalil “AFEKT” on pakatanud šamanistlikust energiast.


Kork lendab pealt

Maria Fausti teose “Si vis amari, ama” esitajad: autor koos flötist Michala Petriga, Tallinna Kammerorkester ja Tõnu Kaljuste. FOTO KAROLIINA KREINTAAL

Omamoodi šamaaniks passiks vist nimetada ka Maria Fausti, kelle üks alias’test on Fuuria Faust, mis pole kaugel teisest sarnase tähendusega (aga sageli üsna mürgise alatooniga kasutatavast) sõnast “nõid”. Fausti energia on jõuline, otsene ja siiras ning kahtlemata on tema “nõidus” head sooviv. Juba mitu aastat kestab helilooja uurimusretk inimeseks olemise hapramale ja haavatavamale poolele, valgustades ka valusaid ja keerulisi teemasid.

Maria Fausti uudisteos “Si vis amari, ama” (“Kui soovid olla armastatud, armasta”) hõlmab oma kaheksas osas palju erinevaid värve ja meeleolusid. Naise kasvamisest, küpsemisest, emotsioonidest ja seisunditest inspireeritud teoses, mille esitajad olid Tallinna Kammerorkester, dirigent Tõnu Kaljuste ja solistid, on keskne roll erinevatel plokkflöötidel, mida “Jõulujazzi” 4. detsembri kontserdil Noblessneri valukojas mängis Michala Petri. Habras flöödipartii kõlas algul karjasevilena kepsutavalt ja unistuslikult, võibolla lapsemeelseltki, aga sellesse “sinisilmsusse” sekkus peagi Fausti enda altsaksofon, mis kõlas emotsionaalsel ja nõudlikul toonil. Järgnenut ei osanud ma enam lineaarse programmi “naise elu lapsest vanurini” alusel tõlgendada. Vaevalt et ka helilooja ise teost komponeerides sedavõrd lihtsustatult mõtles. Vahel tabasin end mõttelt, et Faust on mingeid lõike iseenda varasematest teostest laenanud või et “too koht siin kõlab justkui Philip Glassilt”, aga võibolla oligi see kõik taotluslik. Eluratas kui sama meloodiat ketrav mängutoos, mida korduvalt üles-alla jooksvad muusikalised motiivid esindama sobivad, ja elu hammasrataste vahele sattumise ohud ...

Umbes teose keskel arvasin kuulvat pisut sugulust Lepo Sumera 2. sümfooniaga. Faustist kui sümfoonikust mõelda pole mulle kunagi varem pähe tulnud, sest tema instrumentaarium on olnud täiesti teine. “Si vis amari, ama’t” kuulates sai Fausti kui sümfooniline potentsiaal aga tasapisi ilmseks. Monumentaalsust tema muusikas jagub, nimeliselt viitab sellele tema hiljutise sooloalbumi pealkirigi. Monumentaalsuse või mastaapsusega koos on Maria loomekäekirjas ka palju kirge, emotsionaalsust, hingelisust, hingamisest lähtuvat, mis ehk seletab seda, miks ta on end seni kodusemalt tundnud puhkpillidele kirjutades. Hingest ja hingamisest algav lähenemisviis on siiski põhimõtteliselt ülekantav muusikalisele fraseerimisele mistahes pillidel. Tundub, et selles suunas on heliloojana liikumas ka Maria Faust, usaldades end üha enam ja leides üha uusi võimalusi erineva kõla ja valjusega pille omavahel suhtlema ja suhestuma panna, nii et teose koekirjas ei lähe ükski individuaalne hääl kaotsi – või kui lähebki ja mattub teiste alla, siis on see helilooja kavatsus.

Šampuseteemalist võrdlust meelde tuletades oli just Maria Fausti teose esiettekanne Noblessneris see kulminatsioonihetk, mil kork juubeldava popsatusega lakke lendas.


Las voolab

Lauri Kadalipp, Florian Weber ja Bodek Janke. FOTO EVE SAAR

Lauri Kadalipu “State of flow” (“Vooseisund”) 7. detsembril oli pealkirjale vastavalt kuidagi kaduv ja tabamatu kuulamiskogemus – rohkem kui teised siinses ülevaates kirjeldatud “Jõulujazzi” elamused, vähemalt minu jaoks. Mööduvus või kaduvus pole siin mõeldud hinnanguna, tegu oli hea muusika ja õnnestunud kontserdiga. Ajuti kasvas see voogamine Lauri Kadalipu saksofoni huigetest Florian Weberi lainetavaks klaveriimprovisatsiooniks või intensiivselt pulbitsevaks löökpillisooloks Bodek Janke esituses, aga kulgemise mööduvust see ei muutnud. Mulle tundus, et tolle kontserdi muusikalisse materjali nii meloodia- kui faktuuritasandil sisse kirjutatud lainelisus või voolavus mõjutas otseselt mu võimet sellest muusikast mingeid katkendeid meelde jätta. Kunsti kaduvus ja elu kaduvuse kunst. Kontserdi lõpupoole kõlanud “Meil aiaäärne tänavas” võttis selle käestlibisemise tunde kommentaarina kokku.


Comments


bottom of page