top of page

Ingrid Mänd – uued väljakutsed ja viljakad koostööd


Ingrid Mänd. FOTO KAUPO KIKKAS

 

27. aprillil tuli Tartu Sadamateatris välja Vanemuise lavastus “Antigone”. Võimsad ja vapustavad antiiktragöödiad on saanud just meie praegusel ajal erilise kõnekuse, etenduse lavastaja Priit Strandberg sõnul on Eestis praegu tragöödiate mängimise aasta. “Antigones” on oluline roll ka muusikal, mille on loonud Margo Kõlar ja muusikajuht Ingrid Mänd, kes on ka osaline 7-liikmelises kooris, mis on traditsiooniline osa antiiktragöödiast. Lisaks temale kuuluvad koori koosseisu Saale Kreen, Susanna Paabumets, Marion Strandberg, Aike Sõõro, Mari-Liis Urb ja Karmen Urb. Pariisi Filharmoonia orkestri koori dirigendina töötanud Ingrid Männile on see uus ja haarav väljakutse. Intervjuus räägib ta sellest lähemalt.


Kuidas sai alguse koostöö Vanemuisega ja etendusega “Antigone”?

Seda lavastust kutsus mind tegema lavastaja Priit Strandberg, kellega on eelnevalt olnud võimalus koos projekte teha kooriridades kuid sellises vormis on koostöö esmakordne.


Millised muljed on tööst etendusega “Antigone”? Kuidas kasutatakse seal koori ja millise kontseptsiooniga?

Selles tükis on koor kui ühiskonna peegel ja meie roll on olnud algusest peale väga selge, ometi  oleme prooviprotsessis kogu aeg ka pisut muutunud, ehk et lavastaja on andnud võimaluse meie “näol” tekkida. Ma olen Priit Strandbergile väga tänulik et saan selles protsessis osaline olla, sest muusika ja teatri kohtumisel on suur potentsiaal sündida midagi väga erilist. On oluline, millise kavatsusega erinevad osapooled sellesse protsessi sisenevad. Ma julgeksin praegu, kaks nädalat enne esietendust küll väita et selle lavastuse kulg on olnud üks minu ilusamaid ja viljakamaid koostöid. Alustades juba Margo Kõlari loodud muusikast, mis on erakordselt vokaaliteadlik- ja tundlik ninglavastaja ja koreograafi koostööst, mis on lahendusi otsiv ja mõtestatud ning inspireerib kogu truppi oma parimat andma.


Millised on lavastaja ideed muusika kasutusest ja koori rollist etenduses?

Kindlasti mängib koori kasutuses väga olulist rolli see, et lavastaja on ise olnud pikaaegne koorilaulja ehk ta suhtub koori teatava tundlikkusega ning oskab muusikat ja lauljaid õigetel aegadel kasutada ja etenduse jaoks tööle panna.

 Koori väga suur roll etenduses tuli isegi mõnevõrra üllatusena ning koor lavalt etenduse jooksul kordagi maha ei käigi. Lisaks muusikalistele numbritele peame endas avastama ka näitlejaanded. Aga jällegi mängib meie kasuks siin lavastaja ja koreograafi koostöö, kelle juhiseid katsume võimalikult hästi tööle panna.


Millise sõnumi meie aega annab see antiiktragöödia?

Mulle tundub antiiktragöödia on ajatu ja vajadus neid paralleele tänasesse tuua on suur. Eks seda näitab ka samaaegselt erinevate teatrite ja kontsertide kavades samade teemade lahkamine ja lavale toomine. Leida paralleele nii meie tänases ühiskonnas kui ka meie käitumismustrites, et kui valmis ma mingites olukordades olen astuma vastu ebaõiglusele ja sellega tegema ebapopulaarseid otsuseid, riskima nii öelda karjast väljaheitmisega või millal ma valin ikkagi vaikimise et mitte iseennast ohtu seada. Soov olla õiglane, aga samas täita ühiskonna ja kogukonnana kohustusi.

Ja igal ajastul joonistub välja suurim tragöödia – pimestatud võimuahnus juhtivatel positsioonidel ja ajaloo lühimälu.


Koor kui antiiktragöödia osa etenduses "Antigone". FOTO MARIS SAVIK

Millise teatrina tundub Vanemuine nüüd seal etenduses töötades?

Vanemuine on meeletu potentsiaali ja üsna uskumatu kontseptsiooniga teater. Kuuel päeval nädalas mängitakse pea iga päev samaaegselt kolmes erinevas majas muusika-, sõna- ja tantsuteatrit. Saalid on inimesi täis ja kultuur elab! Nüüd selles majas ka “köögipoolel” viibides on tekkinud lisaks eelnevalt mainitule ka tohutu austus ja lugupidamine kogu teatri töötajaskonna vastu, sest nii viljakas kultuurielu nõuab ka ajaliselt erakordselt suurt panust nii laval kui lava taga. Ma näen võimaluses töötada kõrvuti erinevate teatriliikidega tohutut rikkust, kasvõi praeguses protsessis tunnen, et olen dirigendina näitlejatelt palju õppinud sõna ja tekstiga töötamisest.


Juunikuus saab teoks sinu suur projekt - Pariisi Filharmoonia orkestri koori toomine Eestisse Veljo Tormise kavaga.  Pariisis juba läks see projekt suure menuga – millega seoses saab selle projekti nüüd tuua Tartusse?

Idee see projekt Eestisse tuua sündis meie produtsendil Elo-Liis Parmasel, kes selle omakorda pakkus välja “Tartu 2024” programmi juba mõned kuud enne Pariisi kontserti. Sealt edasi arenes kultuuripealinnal idee luua soome-ugri päevad ning tänaseks on kontserdi ümber loodud erinevad töötoad, temaatilised filmid ja kulminatsiooniks siis kontsert Tormise tsüklist “Unustatud rahvad”.



Pariisi Filharmoonia orkestri koor. FOTO WILLIAM BEAUGARDET

Kui Tormise teostega Pariisis kooriga töötasite – kuidas võtsid koor lauljad selle muusika vastu, mis muljeid ja vastukaja neilt kuulsite?

Kuna Tormise muusika on terve kultuur siis ei alustanud me selle muusika omandamist nootidest vaid kultuurilisest taustast. Oleks mõeldamatu hakata laulma isuri keeles ja lugeda samal ajal tõlget kuidas ema oma last jõkke uputab või mees karujahil käib. Tormis ja kogu soome-ugri kultuur on prantslastele midagi nii kauget et päriselt muusikani jõudsime võib-olla alles teises, kolmandas proovis.

Koor on algusest peale olnud erakordselt motiveeritud ja kogu sellest muusika mõjust lummatud. Nende kanda jäi tohutus koguses iseseisvat tööd teksti ja muusika omandamise näol ning sellist tööd ilma sisemise tungita ilmselt ei oleks ka teinud.

Mulle väga meeldis ühe koorilaulja iseloomustus Tormise muusika kohta, et sa tunned merest lauldes soolatükke hamba all, sest see muusika võtab su täielikult endasse.


Milliseid ideid ja projekte on tulekul järgnevatel kuudel?

Kevadpoolaasta kuulus väga suuresti “Antigonele”, sest pea terve aprilli viibisime kooriga Tartus ning sellel kevadel anname kokku viis etendust.  Mais ja juunis saan veel sõita paar korda Pariisi soojendusproove tegema, enne kui koor Eestisse sõidab. 

Segakoor HUIK! tähistab peadirigent Ode Pürgi eestvedamisel oma juubelit, kus minu kanda jääb ka osa kontserdist, üheks teoseks näiteks Ülo Kriguli teos koorile ja elektroonikale „Vesi ise“.

Samuti algavad esimesed kooride ühisproovid Birgitta festivali lõppkontserdi jaoks, kus Tõnu Kaljuste käe all kõlab 200-liikmelise koori esituses Honeggeri “Surmatants” ja Margo Kõlari “Pirita missa”.


Oled Eesti Koorijuhtide Liidu juhatuse esimees. Räägi palun lähemalt millega liit tegeleb?

Eesti Koorijuhtide Liit (EKL) on Eestis tegutsevate koorijuhtide tugiliit, kes on loodud kaitsma koorijuhtide huve ning õigusi ja kelle peamiseks eesmärgiks on ka enda liikmete professionaalsuse tõstmine. Uue juhatuse eestvedamisel oleme võtnud eriliselt luubi alla koorijuhtide töö- ja palgatingimused, samuti kursused koorijuhtidel ning katsume tegeleda intensiivsemalt järelkasvu püsimisega.


Millisena näed praegu Eesti koorijuhtide üldist olukorda? Kas seoses riikliku rahastuse lisandumisega koorijuhtidele on olukord läinud paremaks?

EKL eelmised juhatused eesotsas Heli Jürgensoniga saavutasid riikliku rahastuse leidmisega kindlasti murdepunkti koorijuhtide töölepingute ja palkade stabiliseerimises. Nii mõnelgi juhul on see taganud koorijuhile töölepingu koos sotsiaalgarantiidega või siis tõstnud oluliselt palganumbrit. Paraku aga on liiga palju just koolisüsteemis olukordi kus koorijuhid teevad koolikoore tasuta ehk et kooritundide või näiteks ka laulupeoproovide eest nad tasu ei saa ning need tunnid ei kajastu ka töölepingus. Ja ma ei räägi siin praegu lisatasust või preemiast vaid tunniplaanis olevast kooriproovist.


Milliseid ohupunkte näed Eesti koorielus?

Esimene ohupunkt on see, et intervjueerija küsib milliseid ohupunkte näen, see annab juba selge signaali et ka väljaspoole kajab kaugele et meie koorielus ei ole kõik hästi.

Aga peamiselt tekib mul täna küsimus, et kes on koorijuht Eesti riigi ja meie kultuurimaastiku jaoks. Kes on koorijuht ka teiste interpreetide ja kollektiivide jaoks meie muusikamaastikul. Koorijuhi näol on tegemist interpreediga, kes ise on oma ala professionaal, kõrgharidusega muusik, kuid kes igapäevaselt hoiab kultuuri elus nii koolis kui ka harrastajate seas. Sellega aga on millegipärast kaasa tulnud maine just kui koorijuht oleks ise harrastaja ja “asjaarmastaja”.

Me ei räägi eesti koorielust ja koorimuusikast ainult laulupeo kontekstis vaid ka maailmatasemel muusikast ja heliloojatest. Ometigi on hakanud tekkima arvamus koorimuusikast ja koorijuhtidest kui taidlusest. Ja see on minu meelest kõige suurem oht, kui meie enda muusikamaastikul ei peeta koorijuhtidest kui professionaalsetest muusikutest. Selle pealt on ka väga keeruline riigi mastaabis ja omavalitsustes seista meie koorijuhtide ja kultuuri eest.

 

127 views

留言


bottom of page