_page-0001.jpg)
Festival “Beethoven” oli seitsmepäevane maraton, nagu maailma loomine, “kõige elavama” klassiku vääriline. Esimesel hetkel tundus selline seeria – kõik Beethoveni 32 klaverisonaati, 10 viiulisonaati ja 5 tšellosonaati – oma koguses hõlmamatu. Kuid olles kõik need päevad igal õhtul kuulanud EMTA uues, kõrges, heleda puidu tooni saalis, ei olnud see raske, vaid hoopis tervendav ja õpetlik mõttekool. Igal päeval tekkis uus hasart ja põnevus kuulda uusi teoseid uute esitajatega. Suurürituse korraldajad – Eesti interpreetide liit, Eesti pianistide liit ning Eesti muusika- ja teatriakadeemia olid sonaadid jaganud laiali meie arvukate pianistide, viiuldajate ja tšellistide vahel. Võib vaid kujutleda, kui suur ja sadu pisimaidki detaile arvesse võttev oli korraldajate töö keerulisel viiruseajal. Kõik laabuski lõpuks väga hästi, esitajaid ja turvanõudeid puudutavatest küsimustest hoolikalt koostatud kavadeni. Kõiki neid paljusid esitajaid järjest kuulates mõistad, kui palju on meil kõrge taseme ja professionaalsusega muusikuid ning tajud meie muusikahariduse tugevust ja traditsioone. Sageli mainitakse, et eestlased on laulurahvas, kuid kas ei peaks ka meie interpreedid rahvusliku väärtusena olema rohkem teadvustatud, tähele pandud ja hinnatud.
32 klaverisonaati kui teekond
Esmaspäeval, 7. detsembril avasid kogu hiigelfestivali Beethoveni tšellosonaadiga nr 1 F-duur Henry-David Varema ja Irina Zahharenkova. On hea, kui esimesed esinejad on kogenud meistrid ja seda olid Henry-David Varema, EMTA prorektor ja õppejõud, ning Irina Zahharenkova, üks meie läbi aegade talendikamaid pianiste. Esimene tšellosonaat, kirjutatud Beethovenil noore mehena, on pühendatud Preisi kuningale Fridedrich Wilhelmile, kes oli samuti olnud hea tšellomängija. See oli aeg, mil erinevad ühiskonnakihid huvitusid innukalt muusikast ning mitmed kõrgaristokraadid olid üldse mitte kehvad mängijad. Selles sonaadis on palju rütmikust ja kiirete käikude sädelust, mis omane Beethoveni varasele stiilile ja mida Varema ja Zahharenkova heas koostöös edasi andsid.
Beethoveni klaverisonaatide hiigelteekonna esimese esituse tegi sonaadiga nr 1 f-moll EMTA õppejõud ja hea varasemate instrumentide tundja Lembit Orgse haamerklaveril. Selline oligi Beethoveni ajastu klaver. Muidugi kõlab see pill väga teistmoodi kui kaasaegne Steinway, ning esitus ajastu instrumendil andis sellele tuntud sonaadile mingi uue, silmiavava vaatenurga. Age Juurikas mängis sonaati nr 3 C-duur, mis kujunes minu jaoks festivali üheks huvitavamaks ettekandeks. See on ulatuslik sonaat, peaaegu nagu sümfoonia klaverile, millel lisaks tehilisele kõrgpilotaažile I osas on äärmiselt huvitavad ka järgmised osad: sügavusse laskuv II osa, III – skertso-osa (Beethoveni varasemate sonaatide skertsod on haarav mosaiik tolle aja olustikumuusikast ja tantsurütmidest) ning muutuste ja üllatuste rohke IV osa. Kauaks jäi meelde ja pani järele mõtlema Lauri Väinmaa sonaadi nr 4 Es-duur esitus. Väinmaa on suur Beethoveni-tundja, esitanud kõik 32 klaverisonaati tsüklina. Selline Beethoveni loomingu laialdane tundmine ja korduv süvenemine andis tema esitusele laiema, paljusid tagamaid avava mõõtme.
Järgmisel päeval mängis sonaati nr 5 c-moll Tanel Joamets talle omase suure ekspressiivsusega. Johan Randvere teoseks oli teine “klaverisümfooniate” sarja kuuluva sonaat nr 7 D-duur – mis on minu arvates mõttelises (ja ülesehituslikus) suguluses eelpoolmainitud sonaadiga nr 3 C-duur. Randvere esituses olid heas balansis nii hoogsad ja tantsulised kui süvamõttelised elemendid. Marko Martin esitas väga huvitavalt “Pateetilise” sonaadi. Beethoveni kõige tuntumate sonaatide kolmikut: “Pateetiline”, “Kuupaistesonaat” ja “Apassionata” on alati omajagu keeruline tõlgendada nende suure tuntuse tõttu. Marko Martinil see õnnestus, tema esituses oli beethovenlikku dramaatilist hoogu, loomulikku eri karakterite kujundust ning teos jõudis kuulajate ette värskes ja kaasahaaravas vormis.
Festivali kolmandal päeval kuulis toredat ja karakteerset tõlgendust sonaadist nr 11 B-duur Jaan Otsalt. Mõjuva mulje jättis Mati Mikalai esitus sonaadist nr 12 As-duur, mille I osa on ulatuslikud variatsioonid – Beethovenil palju kasutatud ja teda väga huvitanud vorm. Mati Mikalai on väliselt nappide liigutuste, aga väga põneva sisemaailmaga pianist. Tema mäng heas mõttes üllatab – ta mõte ei liigu liiga palju traditsioonide radu pidi, iga helikäänu taga avaneb midagi uut, millega kohtumine pakub põnevust. Viimastel aastatel põhiliselt Londonis tegutsenud Maksim Štšura esitas sonaadi nr 15 “Pastoraalne”. See omamoodi keerukas teos, kuhu muidu sageli suurtes massides ja vormides mõtlev Beethoven on kätkenud hulga kiirelt muutuvaid väiksemaid kõla- ja rütminüansse, nõuab mängijalt suurt tähelepanu ja kiirreageerimist. Sellised tunnetuslikud omadused on Maksim Štšural olemas ja ta pakkus kuulajaile nauditava esituse.
Neljanda festivalipäeva väga meeldejääv esitus oli kahtlemata Kai Ratassepalt, kes mängis armastatud sonaadi nr 17, mida tihti kutsutakse Shakespeare’i järgi “Tormi”-sonaadiks. Kai Ratassepa mängule on omane soe emotsionaalsus, ta andis sellele sonaadile isegi teatava romantilise värvingu, mis siia hästi sobis.
Viiendal festivalipäeval esitasid kõrvuti noorte muusikakeskkooli õpilastega Beethoveni ühtesid kapitaalsemaid sonaate Sten Heinoja ja Sten Lassmann. Sten Heinojal oli sonaadis nr 21 “Waldstein” kiirust ja hoogu, temale omast õhulist sillerdavat kõla. Võibolla oleks selles “maailma loomiselikult” väga “hõivatud” sonaadis tahtnud vahel isegi raskemat haaret ja kõvemat kätt. Sten Lassmann mõtestas “Apassionatat” filosoofiliselt, tema suuremates kategooriates ja üldistustes liikuv mõtlemine sobis sellele Beethoveni ühele heroilisemale sonaadile.
Festivali eelviimasel päeval mängis Kristi Kapten sonaati nr 26 “Les adieux” väga põhjaliku süvenemisega ja läbimõeldult. Festivali tippesitusi kuulis Mihkel Pollilt, Ralf Taalilt ja Tähe-Lee Liivilt. Tähe-Lee Liiv kuulub TMKK noorte hulka, kuid tema tase ja võimekus liigub mingis eraldi, oma kategoorias. Tema sonaadi nr 27 e-moll esituses oli isikliku nägemuse veenmisjõudu ja lihvitust. Mihkel Poll tegi sonaadiga nr 28 A-duur festivali võibolla ühe täiuslikema esituse, kus oli palju kaunilt läbitunnetatud lüürikat – tema pärusmaa interpreedina on muidu olnud pigem suuremad dramaatilised vormid.
Beethoveni kõige keerukamat ja pikimat, “Hammerklavier”-sonaati (kestusega 45 minutit!) esitas Ralf Taal. See oli muljetavaldav ettevõtmine ja suur saavutus, kõige muu kõrval on see teos ka erakordselt raske nooditekstiga. Ka sonaadi mõistatuslikku viimast osa suutis Taal oma mõttejõuga valitseda, nauditavad olid sealsed suured keerulise polüfooniaga fuugad.
Festivali lõpupäeval mängis Irina Zahharenkova sonaati nr 30 E-duur talle omase, väga avatud emotsionaalsusega, kus kõlamaailmade gradatsioonid on lõputud. Festivali lõpetasid rektorid. Ivari Ilja esitas sonaadi nr 31 As-duur kõrge professionaalsuse ja läbimõeldud selgusega. Viimasena kõlas filosoofiliselt tulevikku vaatav sonaat nr 32 Peep Lassmanni esituses.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et klaverisonaatide esitused rühmitusid kolmeks: eelpool käsitletud, sageli laval esinevad kontsertpianistid, EMTA tudengid ning Tallinna muusikakeskkooli õpilased. EMTA tudengitest olid sonaate mängimas Mantas Šernius, Sven-Sander Šestakov, Mariin Gill, Evita Lohu, Piret Mikalai, Lea Valiulina, Maria Magdik, Ilana Lode, Lukas Gedvilas, enamik aastatagusel Eesti pianistide konkursil osalenud ja preemiaid pälvinud. Tallinna muusikakeskkooli õpilastest esinesid igati väärikalt Jana Potštarjova, Hans Matthias Kari, Theodor Teppo, Sofia Khvichia ja Tähe-Lee Liiv. Küpsete tipp-pianistide rida on meil arvukas, mängijad on eriilmelised ja isikupärased. Tudengite esitused näitasid häid professionaalseid teadmisi ja oskusi, kuid võrdluses nii paljude eriilmeliste muusikutega jäin esitustest ootama rohkem mõttejulgust ja suuremat tahet näidata oma sisemaailma. Kuid tudengiiga ongi suur artistlike eneseotsingute aeg. Puhtsubjektiivselt tundus mulle, et individuaalsete eneseotsingute teel olid kaugemale jõudnud Sven-Sander Šestakov “Kuupaistesonaadiga”, Lea Valiulina kapriisse-keeruka sonaadiga nr 10 G-duur, Evita Lohu lendleva sonaadiga nr 13 Es-duur, Piret Mikalai õrn-naiseliku sonaadiga Fis-duur (pühendatud Therese von Brunswickile) ning TMKK abiturient Sofia Khvichia sonaadiga nr 9 E-duur.
Viiuli- ja tšellosonaadid kui paralleelmaailmad
Viiuli- ja tšellosonaadid olid jaotatud klaverisonaatide vahele. Oli suurepärane kuulda hulka meie väga häid viiuldajaid, keda soolorepertuaariga suurel laval paraku väga sageli ei kuule. Beethoveni viiulisonaate nr 1 ja 6 mängis hiljuti Eesti keelpillimängijate konkursil küpset ja professionaalselt lihvitud mängu näidanud Linda-Anette Verte. Ta on tehniliselt võimekas, tundlik mängija, keda on alati huvitav kuulata. Tema ansamblipartnerid olid Maksim Štšura ja Age Juurikas. Štšura hiilgas siin ka ansamblistina – ta on eriliselt kõnelev, impulsse andev, partneriga orgaanilises dialoogis olev esitaja. Age Juurikasega on neil uus ja ansambliliselt paljutõotav duo. Arvo Leiburil, meie väljapaistval soolomängijal, ERSO kontsertmeistril ja EMTA õppejõul oli hea omavahelise sobivusega ansambel Johan Randverega. Leiburi muusikaline küpsus väljendus sonaadi nr 2 A-duur hea läbimõeldusega tehtud esituses.
Väga sageli ei kuule meie soololaval ka Andrus Haava, kes on pikaaegne Soome rahvusooperi ja paralleelselt ka RO Estonia orkestri kontsertmeister. Neil on olnud pikaaegne koostöö Lauri Väinmaaga, mida on tunda ka mängust, partnerid tunnevad teineteist hästi. Oli huvitav teda, meie väga võimekat viiuldajat, üle hulga aja jälle kuulda. Alati tekitab põnevust Johannes Põlda lavale ilmumine, kes on temperamentne, tugeva energeetikaga noor mängija ja toob kaasa justkui “uusi tuuli”. Tema partneriks oli kõrgprofessionaalne ja suure kogemusega kontsertmeister Lea Leiten. Kristiina Kriiti olen sattunud vähe kuulma, ta on põhjalik ja sügavutiminev hea tasemega mängija. Neil oli väga meeldiv ansambel Marko Martiniga. Sigrid Kuulmann oli saanud esitamiseks tantsuliselt nõtke ja helge sonaadi nr 8 G-duur, mida ta esitas karakteerselt, kauni tooni ja täpsusega. Suurepärane ansamblipartner on Ralf Taal, kes tajub partneri iga vähimatki tundevirvendust ja esitusnüanssi. Väga küps ja üksteist tundev duo on õde ja vend Mari ja Mihkel Poll. Nad on ühel lainel, mõtlevad samas laadis ja sellest kasvab ühtne ja hästi kuulatav kooslus. Nende esituses kõlas dramaatiline Sonaat nr 7 c-moll.
Ülimalt põnev oli kuulda ka noort annet, Saksamaal õppivat Robert Traksmanni, kes on väga hea potentsiaali ning tugeva artistlikkusega mängija. Tema partner oli Sten Heinoja. Üks mõte selle muidu nii hästi toimiva ansambli juures oli, et – neile sai osaks mängida Beethoveni kõige keerukamat ja esituslikult raskemat, “Kreutzeri” sonaati (n-ö viiulisonaatide “Hammerklavier”) – võibolla oleks selle võinud pakkuda ealiselt küpsematele esitajatele, sest tahes-tahtmata vajab see teos lisaks esitajate säravale andekusele ka teatavat elukogemust. Viiulisonaati nr 10 G-duur esitas isikupäraselt duo Olga Voronova – Mati Mikalai. Voronova on ühtaegu särava ja pehme tooniga viiuldaja ning koos Mati Mikalaiga, kes oma partiis samal ajal toetas ja avas põnevaid lisahääli ja kujundeid, kujunes neil haarav ja kuulamapanev esitus.
Tšellosonaadid on ülimalt huvitav osa Beethoveni hiigelloomingust. Neis on palju novaatorlikku, katsetavat ja nad on oma laadilt ehk uuenduslikumadki kui vahel üsnagi traditsioonidega seotud viiulisonaadid. Esimese sonaadi esitusest oli juttu eespool. Sonaadi nr 2 esitasid Leho Karin ja Marrit Gerretz-Traksmann. See sonaat on viie-teoselises tsüklis mu lemmik, kuhu on koondunud kõik Beethoveni varase küpse stiiliperioodi parimad jooned: teemade äärmine eredus, see, kuidas muusikaline materjal on jagatud ansamblipartnerite vahel ning kuidas vormuvad osad. See on nagu näeksid täiuslikkuse tõusu ja kasvu, mis on samas elav, tuksuv organism. Teost tõstis veel enam esile hea ettekanne. Tahaksin siin väljendada vaimustust Marrit Gerretz-Traksmanni silmapaistva ansamblimängu üle. Tema muusikalised arusaamad, nende edasi andmine ning partneriga ansamblis olemine on väga kõrgel tasemel.
Meie väljapaistev tšellist, samal kontserdil ka interpreetide liidu aasta interpreedi tiitliga pärjatud Theodor Sink esitas koos oma ansamblipartneri Kristi Kapteniga sonaadi nr 3 A-duur. See on 1. ja 2. sonaadi taustal õhulisem ja napima helikeelega teos, mida muusikud esitasid väga oskuslikult ja mõtestatult.
Festivali ühe tippesitustest tegi Marcel Johannes Kits sonaadiga nr 4 C-duur koos oma pikaaegse ansamblipartneri Sten Heinojaga. Meil on plejaad vaimustavaid, väga häid tšelliste. Kuid kui tuli Marcel Kits oma erilise tooniga, pillivaldamisega, kus kõik on ainult muuska teenistuses, ja kaasakiskuva karismaga – siis oli selge, et kuuleme midagi erilist. Väga huvitav mängija ja suur tulevikulootus on Valle-Rasmus Roots. Koos ansamblikaaslase Sten Lassmanniga esitasid nad viimase, 5. sonaadi, kus on palju filosoofilist mõtestatust, mis neile mõlemale ka lähedane on.
Varasemate sajandite absoluutse muusika jõud on suur. Kaasajal on kombeks muusikaga ja muusika ümber palju “teha”, kuid see ajatu looming kõneleb kõigest absoluutselt, puhtalt ja ilma mingeid lisandeid vajamata.