_page-0001.jpg)
Tänavusel “Jazzkaarel” pakub kuulajatele muusikalisi rännakuid lugematu arv artiste, teiste seas novaatorlik helilooja ja avarapilguline, abstraktseid helimaailmu loov pianist Eve Risser. Prantsuse muusik saabub festivalile orkestriga: see on 12-liikmeline virtuooside grupp, ühise nimega Red Desert Orchestra. Saab kuulda Euroopa ja Aafrika muusikalist kokkupõrget, kantakse ette materjali palavalt kiidetud plaadilt “Eurythmia”. See salvestis sai tõuke Strasbourgi konservatooriumist, kuid reisib lennukalt läbi Lääne-Aafrika traditsioonide. Lisaks ansambli ilmunud loomingule on välja hõigatud ka uue materjali tutvustamine, mille olemus on veel saladus.
Risseri üdini eksperimentaalse loomingu paremaks mõtestamiseks ja mõistmiseks tuleks piiluda nii tema biograafiasse kui ka varasemate heliteoste tagamaadesse.
Eve Risser kui innovaatiline muusik
Ajaloolises Prantsuse linnakeses Colmaris 1982. aastal sündinud Eve alustas oma muusikuteed juba varakult, 11-aastase tüdrukuna klaveritundides. Juttude järgi muutus sealne keskkond tema lennukate ideede jaoks liialt piiravaks ning kitsaks jäänud linnake ja õppemetoodika tuli selja taha jätta. Täisealiseks saades kolis Eve Risser Prantsusmaa-Saksamaa piiri äärde Strasbourg’i, jätkates õpinguid ning musitseerimist klaveriimprovisatsioonis ja džässis kui ka kaasaegse muusika stiilides, viimast just flöödi kaasabil. Saatuse tahtel jättis Eve flöödiga siiski hüvasti, keskendudes edaspidi täielikult klaveri hingeelule, avastades selle majesteetliku pilli erinevaid nüansse ja modifitseerimise võimalusi. Spetsialiseerumine ja instrumendi modifikatsioon avas Risserile täiesti uue lähenemise: ettevalmistatud klaveri siseosade abil loodud helide pöörase maailma. Üllatuslikult võimaldab klaver jäljendada nii trompetit, löökpille kui kasvõi saksofoni. Kõik see sütitas muusikut niivõrd palju, et praegu iseloomustatakse teda klaverikõla piiride nihutajana.
Põhjatu uudishimu ja püüdlikkus kandis Eve karjääris vilja ning ta veetis viis aastat pianistina Prantsuse kultuuriministeeriumi loodud orkestris Orchestre National de Jazz. Väljaandele London Jazz News on Risser seda aega kommenteerinud läbi teatava muige ja reisiväsimuse: “It wasn’t easy.” (See ei olnud lihtne) Ainsa naisena suures professionaalses orkestris tundis Risser end vahel allasurutuna, vihjates maskuliinse kollektiivi keerulisele dünaamikale, kus oli kohati tükk tegemist, et end kuuldavaks teha. Kogemused käes, tundus omas taktis liikumine talle loogiline ja vajalik samm, et teha karjääriredelil mitmeid olulisi hüppeid.
Helilooja ja arranžeerija rollid omaks võtnud muusiku juhtimisteekond sai alguse projektist White Desert Orchestra, liikus edasi mitmete erinevate koostööde valguses ning jõudis kõrgpunkti projektiga Red Desert Orchestra. Täna ohjab Eve Risser 12-liikmelist ansamblit ning hindab juhina üle kõige just familiaarsust ja balanssi mees- ja naisenergiate vahel. Kindlasti ei pea Risser õigeks soorollide kinnistamist läbi kvootide, pigem on talle oluline just energeetiline tasand. Vaimne ja tunnetuslik tasakaal maskuliinse ja feminiinse vahel. Muidugi on eelkõige ikkagi tähtis instrumentalisti oskuste pagas: “Ma ei mõtle kollektiivile meestena või naistena, vaid kui ülimalt andekate muusikutena!” on ta kindlameelselt rõhutanud. “Ma püüan olla juht, kes kuulab! Otsin uut tööviisi,” nendib ta. Juhi vastutus sunnib teda vaatamata sisemistele kahtlustele ja kõhklustele hoopis enesekindlamaks. “Püüan parandada mõnda aspekti, mida olen kogenud tugeva juhita kollektiivides. Püüan arendada omaenda väärtusi ja soovin, et kollektiivina õpiksime ja areneksime kõik koos.
Olulisemad projektid
Eve Risseri maine ning tuntus on kasvanud nii tema julgete ettevalmistatud klaveri soolode, improvisatsioonide kui ka pöörase komponeerimisoskuse tõttu. Nii on tema käe alt ilmunud hulk albumeid, toimunud koostöid ja ülesastumisi. Keeruline on filtreerida neid kõige-kõigemaid, oluline on arenguteel ju iga teos, kuid mõned tooksin siiski välja.
Risseri üheks peamiseks helisalvestiseks võiks lugeda tema soolodebüüti “Des pas sur la neige” (Clean Feed, 2015), millega ta tõestas end haruldase pianistina ja seda mitte niivõrd tehniliste oskuste tõttu, vaid just oma muusikalise lähenemise pärast. Risseri musikaalsus on kõrvalt vaadates üles ehitatud teatavatele kontrastidele: valgus ja pimedus, õrnus ja jõulisus. Kõige keskmeks on vastandlikud värvused. Just värvid meenuvad tema loomingut kuulates esimesena. Pole tarvis pikki keerulisi meloodiaid ja tihedaid harmooniaid, piisab vähesest, et tekitada kuulajas erinevaid tundeid, seisundeid ja tujusid. Minimalistlik, ent eksperimentaalne atmosfäär on Risseri esimese albumi võtmesõna: aeglane kruviv pinge, kuhu on sisse tikitud järsult muutuvaid meeleolusid. Abstraktne lähenemine klaverile on autori loomingu positsioneerinud millekski täiesti unikaalseks, tekitades kõrvalseisjates nii pinget kui ka sundimatust.
Tema üheks suurimaks projektiks võiks lugeda plaati Eve Risser White Desert Orchestra “Les deux versants se regardent” (Clean Feed, 2016). Just see tõstis pianistina tuntud Risseri muusikataevas olulisele kohale helilooja ja arranžeerijana. Album sai hoo sisse peale seda, kui Risser külastas Ühendriikides Bryce’i kanjoni rahvusparki Utah’ osariigis. Tuhanded taeva poole suunatud muinasjutulised “korstnad” (erosiooni tagajärjel tekkinud hobuserauakujuliste amfiteatrite kett) mõjusid kui “tohutu koor lauljaid, valmis laulma kõige võimsamat laulu”[1]. Sellest sündis ka otsus kaasata orkestri kõrvale koorilaulu. Ka orkester ise on ainulaadne – kombineerides džässi ja klassikalist muusikat, lisades siia-sinna rocki ja elektroonilise muusika maneere ning dramaatilisust. Albumil kõlab ainulaadne reis läbi loodusmaastikke meenutavate palade, mida kannavad edasi saksofonid, trompet, tromboon, kitarr, bass ja trummid, aga ka fagott, neli flööti, kaks klarnetit ja loomulikult Eve Risseri leivanumber, ettevalmistatud klaver.
Kolmandaks võiks esile tõsta koostöö sloveenia klaveritähe Kaja Draksleriga. Projekt kannab pealkirja “To Pianos” (Clean Feed, 2017). Risser tõestas taas, et tema näol on tegu eristuva klaverimängijaga. Mõlemad muusikud on improvisaatorid ja heliloojad, nagu ei ükski teine nende põlvkonna džässis. Modifitseeritud klaver on “To Pianos” albumil ilmselgelt võtmetähtsusega ja mõlema pianisti tugevus. Salvestisel kuuleb kahte spetsialisti, kes täiendavad teineteist, omavahel võistlemata. Teos võeti linti Ljubljana džässifestivali pealaval. Risser kirjeldab oma märkmetes, et ta ise soovis kuulata kahe Steinway klaveri heli “ilma klaverimängijateta”. Lihtsalt puhtaid helisid, mida kannaksid edasi erinevad seinad, ruumid, materjalid, mõnikord mikrofonid ja elekter, ning loomulikult emotsioonid.
Erilist mainimist väärib autori ühelooline soolo-lühialbum “Après un rêve” (Clean Feed, 2019), mille võlu peitub taas selles, kui kaugele saab, julgeb ja oskab üks mängija pilli taga minna. EP peategelaseks on ettevalmistatud pianiino, mis võimaldab mängijale uut moodi lähenemist. Helipildis kuuleme rohkem rütmi ja tajuda on ka enam kompositsiooni. Risseri sõnul on “Après un rêve’i” improvisatsioon kui sisemine kompositsioon. Lühialbumil rulluvad lahti ootamatud helispektrid: õrnad ja joovastavad, peaaegu zen’i-laadsed unenäolised kulminatsioonid, tihedad kordused, mis on pidevas liikumises ja muutumises.
Eurythmia
Jõuamegi ajateljel tänasesse päeva ja autori hetkel ehk kõige olulisema projektini. Viimane suurteos kannab pealkirja “Eurythmia” (Clean Feed, 2022) ning selle iseloomustamiseks võiks kasutada väljendit “paeluv instrumentaalne kord rütmilises ja metsikus kaoses”. Tegu on Lääne-Aafrika ja Lääne-Euroopa muusikalise plahvatusega, mis kätkeb endas kaheksa pala, saades inspiratsiooni nii Saksamaast kui Malist. Kohati kõlab album elegantselt ja kuninglikult, siis jällegi globalistlikult, toorelt ja ootamatult. Hübriid kahest niivõrd erinevast kultuuriruumist muutub läbi oskusliku improvisatsiooni ja kompositsiooni üheks suureks pulseerivaks organismiks, kus on fookuses vaimne rännak läbi hüpnootiliste ja väsimatute helikorduste. Eve Risser toob loomeprotsessi kirjeldamiseks paralleeli kudumisega: “Meenutan hea meelega kudumise kujundit – alguses oli kudumine tihedam, nagu oleksime kasutanud suuri vardaid ja pakse lõngu, ning järk-järgult muutus see laia värvivalikuga peeneks pitsiks.”[2] Just nii võikski “Eurythmia” kohta öelda – suured helid moonduvad ja muutuvad tihedaks helipuntraks, mida struktureerib eksootiline rütm. Ansambel jõudis Risseri juhatamisel põneva tulemuseni. “Eurythmia” levitab eriilmeliste tekstuuride ja rütmidega maagiat.
Loomulikult on tegu koostööga. Red Desert Orchestra on väga mitmekesine ja kõrge kvaliteediga kollektiiv, kus oskused ulatuvad puhkpillidest ja vokaalkooridest elektroonika ja balafoonideni, iga muusik või rühm paistab mingil hetkel silma. Kõik saavad oma soolodega särada, kõigi ideid kuulatakse ning Risser tunneb selle üle suurt uhkust. Orkestrisse kuuluvad Eve Risser heliloojana, klaveril ja vokaalil, Antonin-Tri Hoang altsaksofonil ja analoogsüntesaatoril, Sakina Abdou tenorsaksofonil, Grégoire Tirtiaux baritonsaksofonil, Nils Ostendorf trompetil ja analoogsüntesaatoril, Mathias Müller tromboonil, Tatiana Paris elektrikitarril ja vokaalil, Ophélia Hié balafonil, baral ja vokaalil, Mélissa Hié balafonil, džembel ja vokaalil, Fanny Lasfargues elektroakustilisel bassil, Oumarou Bambara džembel ja baral, Emmanuel Scarpa trummidel ja vokaalil.
“Jazzkaarele” saabub orkester veidi muudetud koosseisus, kuid enamik loetud nimesid on kohapeal esindatud.
35. rahvusvaheline festival “Jazzkaar” toimub 21.–28. aprillini. Eve Risser ja Red Desert Orchestra astuvad üles 22. aprillil kell 18 Telliskivi loomelinnaku lokaalis Jaik.