_page-0001.jpg)
Alpha plaadimärgi all on valmis saanud meie tippkollektiivi, Paavo Järvi veetava Eesti Festivaliorkestri neljas helikandja. Kui kaks esimest olid pühendatud eesti muusikale ja kolmas Šostakovitšile, siis siinse albumiga edendatakse Eesti-Poola sõprussuhteid, elik Eduard Tubin (1905–1982) on ühte heidetud Grażyna Bacewiczi (1909–1969) ja Witold Lutosławskiga (1913–1994).
Kahtlemata võiks sellisel tasemel kollektiivi ja eestlasest dirigendi üks missioone olla võimalikult rohkem ja paremini ülemaailmsel areeni tutvustada meie, samuti vaieldamatult maailmatasemel heliloomingut. Kuidas siis Tubina ja poolakate ühendus toimib ja mida sellest arvata?
Minu elu üks suuri elamusi on Tubina “Krati”-süidi (1943/1961) ettekanne samade esitajatega Pärnus 2021. aasta festivalisuvel, kus rõõm vaimustavalt karakteersest muusikast ja energiast laetud esitusest paisutas rinda, eriti hetkedel, mil eespool istuvad välismaalastest kuulajad sõna otseses mõttes suu ammuli üksteisele otsa vaatasid, oma hämmingut kõlavast varjamata. Tõepoolest, on, mida mäletada, ja on suurepärane, et samaväärse ettekande saab nüüd riiulist võtta ja iga kell plaadimasinasse pista. Loodetavasti leidub tänulikke selle teose avastajaid maailma eri nurgist palju. Ja albumi avalooks passib see teos oma kohe kõrvust haarava naksaka teemaga hästi. Muide, tegu on teose esmasalvestusega!
Plaadi järgmisest kolmest keelpilliteosest moodustus minu kõrvus justkui triptühhon, kui isegi mitte üks 10-osaline suurteos – sarnased olid nii koosseis, üldine helikeel kui sünkjas kõlamaailm.
Grażyna Bacewiczist on kujunenud üks 20. sajandi tuntumaid poola heliloojaid ja tema kontsert keelpilliorkestrile (1948), mis avaosas toredasti sünteesib barokiajastu motoorikat, on pisut nagu meie Räätsa kammerokrestrikontserdi nr 1 samuti palju mängitud ja kõrgelt hinnatud analoog. Rõõmsalt tuhisevale avaosale järgneb aga valus-nukker keskosa ja seejärel tantsuline kolmas, kus näilise muretu liikumise vahelt justkui viirastuvad sünged mälestused, nii et aimame pigem naeru läbi pisarate, käega löövat lõbusust tuhastel varemetel – see mitmetasandilisus on Paavo Järvil välja dirigeeritud hästi reljeefselt. Tubina hilisloomingust pärit “Muusika keelpillidele” (1963) kuulub keerulisse perioodi helilooja elus, mis järgnes tema 1961. aasta kodumaa külastusele seoses “Krati” uuslavastusega Vanemuises (jälle see “Kratt”!) ja mille järel ta kallati üle süüdistuste ja pahameeleavaldustega. Neid meeleolusid on ta kajastanud nii oma 8. sümfoonias kui kõnealuses teoses. Lutosławski “Musique funèbre” (1958, Béla Bartóki mälestuseks) jätkab Tubinaga sarnases, ängistavas meeleolus.
See Poola-Eesti plokk on üllatavalt sidus ja homogeenne. Kokku on pandud lähedasest kultuuriruumist pärit teosed – näib, nagu oleks omaaegne “Varssavi sügis” olnud tõhus ideedevahetusplatvorm. Suisa fenomenaalne leid on Tubina-Lutosławski vaheline üleminek. Eesti Festivaliorkestri virtuoosidest koosnev toon on vajalikul hetkel nõtke, samas paksudes kõlaplokkides tihe, “täidetud”, toredasti mängitud soolodega pikitud. Igati väärt kuulamine ja teetähis Eesti Festivaliorkestri heliplaaditeekonnal.