_page-0001.jpg)
Eesti geograafiline asukoht ja ajalugu on loonud iseloomuliku kõlakultuuri. Mõnikord nimetatakse seda parema sõna puudumisel põhjamaiseks, mis on aga määratlusena piirav ja liialt skandinaavialiku värvinguga. Põhjamaise väljenduslaadiga seob eesti muusikat introvertsus ja alalhoidlikkus; samuti “ruumiline” mõtlemine, st kõlasündmuste ümber avaruse loomine ehk mingi muusikalise materjali konteksti kaudu esile toomine. Viimasega on otseselt seotud sakraalne suhtumine helisse, milles näib täielikult puuduvat Kesk-Euroopa kaasaegsele muusikale omane intellektuaalne rafineeritus. Teisalt on eesti muusika olnud turbulentse ajaloolise konteksti tõttu vastuvõtlikum erinevatele mõjutustele, millest hoolimata on see ikka säilitanud iseomase koloriidi. Kirjeldatud fenomeni iseloomulikuks näiteks on hiljuti ilmunud CD “Eesti esiettekanded” (“Estonian premieres”), millel kõlavad viie eesti helilooja orkestriteosed.
Tõnu Kõrvitsa oopus “Kuuvalgusele” seob blues’i eepilise filmimuusika ja viimase omakorda Pärdi ja Sibeliusele omase kõlamaailmaga. Samas on teos kaugel eklektilisusest, sest ükski nimetatud kõlamaailmadest ei hakka domineerima ning need on allutatud helilooja isikupärase stiili teenistusse. Kõrvitsa nukrate meditatsioonidega moodustavad võrdlemisi suure kontrasti Ülo Kriguli jõulised “Chordae” ja “The Bow”, mille esteetilisteks eeskujudeks näivad olevat hilise Edgard Varèse’i teoste massiivne, kuid samas tühi ja kalgivõitu kõla, Igor Stravinski rütmienergia ning Erkki-Sven Tüüri muusikale omane žestikulatsioon. Kuid seda pehmendab helilooja intuitiivne ja orgaaniline suhe muusikalisse vormi, mis ei võimalda avangardistlikul esteetikal end lõplikult kehtestada.
Helena Tulve “L’ombre derrière toi” on kõige kammerlikum ja rafineeritum. Selle lätted on kõlamodernistlikus meditatiivses virtuoossuses, milles erinevalt traditsioonilisest ekspansiivsest solistlikkusest sukeldutakse kõla siseilma. Kõla uuritakse justkui luubi all, kuid see teekond pole traditsioonilise virtuoossusega võrreldes vähem värvikas ja külluslik. Viimasega moodustab taas kontrasti Tauno Aintsi peaaegu puhast neoklassitsismi esindav avamäng “Eesti”, mille selges kujundiloogikas heiastub meie sümfooniline traditsioon.
Kui enamik plaadil kõlavatest teostest esindavad eesti muusika tänast päeva, siis Lepo Sumera “Olümpiamuusika I” on loodud rohkem kui 40 aastat tagasi. Kummalisel kombel pole aga stiililine kontrast selle ja teiste teoste vahel nii suur, kui võiks eeldada. Siin mängib olulist rolli eelpool mainitud Eestile omane kõlakultuur, mis pole niivõrd konkreetne väljenduslaad, kuivõrd teatav hoiak. Sumera ürgjõuline ja šamaanlikke elemente sisaldav hapralt eleegiline stiil võis tunduda mõnevõrra anakronistlik 15–20 aastat tagasi, kuid kõlab tänapäeval taas üllatavalt värskelt.
Teoste esitus on väga kõrgel tasemel. Ma ei pea siin silmas ainult kõla- ja karakteritundlikku ning rütmitäpset interpretatsiooni ega samuti suurepärast vormikujundust – need on Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestri esituses iseenesestmõistetavad. Kuid sellele lisaks on Paavo Järvi suutnud rahvusvahelisele tippinterpreetidest koosnevale kollektiivile anda tunnetuse eesti muusika loomulikust “hingamise” viisist, mille tulemusena muutub interpretatsioon kui käsitöö praktiliselt nähtamatuks – muusika esitaks end sellel plaadil justkui ise. Samuti tuleb esile tõsta soliste – Máté Szücs’i (vioola), Indrek Leivategijat (tšello) ja Marius Järvit (tšello) –, kes ühendavad Tulve teose esitamisel orgaaniliselt solisti ja ansamblisti lähenemisviisi, olles kogu teose jooksul omamoodi märkamatult kohal.