ERSO tantsib veel


Enne kui publik kuulis Justė Janulytė teost “Apnea”, palus Olari Elts tal seda publikule pisut avada. FOTO ERSO

ERSO ja dirigent Olari Eltsi hooaja avakontsert “Sümfoonilised tantsud” 10. septembril Estonia kontserdisaalis. Kavas John Adamsi “I Still Dance”, Justė Janulytė “Apnea”, Richard Straussi süit ooperist “Roosikavaler”, Elis Halliku “Firehearted” (esiettekanne) ja Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud”.


ERSO mullune kontserdihooaeg kõlas koroonapiirangute tõttu vägagi sordiini all. Mitmedki mängukavva plaanitud teosed tuli ettevaatusabinõuna käigupealt asendada väiksemat keelpillikoosseisu võimaldava repertuaariga või kammeransamblite etteastega. Alates märtsist jäid kontserdisaali uksed publikule suletuks, ent kontserttegevus ei katkenud: muusikaline külakost jõudis kuulajani Klassikaraadio ja veebilehe erso.tv vahendusel.


ERSO pöördus neil koroonakuudel raadio- ja veebiorkestrina otsekui tagasi oma 95 aasta taguste juurte juurde. 1926. aasta detsembris, kui Eestis hakati edastama regulaarselt raadiosaateid, moodustati ka stuudioansambel, millest 1930. aastate lõpuks kasvas välja ligi 40 mängijaga ringhäälinguorkester. Sümfooniakontserte publikuga silmast silma andis toona Estonia teatri ja ringhäälingu ühendorkester. Seega on ERSO tänavune 95. aastapäev paljuski tinglik: sama hästi võiks ERSO alguseks lugeda 1939. aastat, kui Olav Rootsi näol sai orkester esimese peadirigendi. Just Olav Rootsi taktikepi all kujunes ringhäälingu orkestrist aastatel 1939–1944 kontserdikõlblik sümfooniaorkester.


ERSO hooaja avakontsert 10. septembril oli vahepealse aja kasinusmeetmetele meeldivaks kontrastiks, kuivõrd kava kaks mahukamat teost, Richard Straussi süit ooperist “Roosikavaler” ja Sergei Rahmaninovi “Sümfoonilised tantsud” eeldavad kolmest puhkpillikoosseisu, s.t orkestrit tema täies löögijõus.

Kavas oli ka kolm uuemat helitööd, mida ühendab apokalüptiline alltekst, ent mis samal ajal olid küllalt erisugused. John Adamsi “I Still Dance” valmis 2019. aastal San Francisco sümfooniaorkestri tellimusel. Huvitav on võrrelda Klassikaraadio veebilehel järelkuulatavat ERSO kontserdisalvestist ja internetis samuti kergesti leitavat ülesvõtet esiettekandelt San Franciscos 2019. aasta septembris. Selgub, et ERSO esitus on isegi parem: selles on rohkem hoogu ja postminimalistlikke kõlalärakaid pilduvat impulsiivsust.


Leedu helilooja Justė Janulytė keelpilliorkestrile kirjutatud teose “Apnea” (2021) pealkiri tähendab meditsiinikeeles hingamisvaevusi, mistõttu kontserdi teemaga seonduvat tantsulisust sellest oodata olnuks liiast. Janulytė on oma loomingu põhimõttena nimetanud monokroomsust: see värviõpetuse mõiste tähendab ainult ühe värvuse erinevate toonide kasutamist, muusikas aga sarnase helitekitamispõhimõttega pillidest koosnevat esituskoosseisu. “Apnea” aluseks on just seesugune halle varjundeid kompav aegluubis kulgemine, mis mõjub otsekui painav mälestus rahutust unest (uneapnoe). Elis Halliku esiettekandes kõlanud “Firehearted” on võõristusel põhinev parafraas Beethoveni “Leonore” avamängu(de)st, kus hõlpsasti äratuntava algamaterjali kukile on ladustatud seda ümber mõtestama sundivad konfliktsed kihistised. Sellisena on see nagu tagasivaade tõepoolest košmaarseks kujunenud mullusele Beethoveni-aastale. On isegi keeruline öelda, kas see teos on hirmus, naljakas või hirmnaljakas.


Kui lisada eelkirjeldatule veel Rahmaninovi “Sümfooniliste tantsude” “Dies irae” tsitaadid, siis võiks mõelda, et kontsert oli meeleolult hülgehall. Ometi ei olnud see sugugi nii. Olari Eltsi dirigendižestid on konkreetsed ning orkester kõlas tema käe all samavõrd täpselt. “Sümfooniliste tantsude” muusikalised karakterid (molto marcato, teisal jällegi espressivo ja cantabile) olid ilmekalt välja joonistatud. Eltsi tõlgenduslaad on alati mõningase kallakuga hoogsuse poole, ent samal ajal hingestas seda Rahmaninovi ja Richard Straussi muusika puhul hädavajalik sundimatu rubato. Lisalooks esitatud orkestriseade Arne Oidi laulust “Mis värvi on armastus?” oli sümpaatne žest järelehüüdena laulja Uno Loobile. Ehkki kavavaliku poolest oli kontserti põimitud omajagu surmatantsulikku mitmemõttelisust, võib John Adamsi teose pealkirja laenates siiski öelda: ERSO tantsib veel.


0 views