_page-0001.jpg)
Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri 95. hooaeg on saanud nüüdseks piduliku lõppakordi. 13. mail toimunud hooaja lõppkontserdil oli luubi all saksa kultushelilooja Johannes Brahms – nii tema enda looming kui sellest inspireeritud teosed. Dirigendipuldis oli Olari Elts ning solistina astus orkestri ette andekas viiuldaja Viviane Hagner.
Kava juhatas sisse Jüri Reinvere orkestriteos “Sisemeri” (“Das innere Meer”, 2021), mis ongi kirjutatud seostega Johannes Brahmsi loomingule. Nii on teos justkui austusavaldus Brahmsi mõttelaadile, hoidudes siiski otsesest tsiteerimisest. Reinveret on kirjutamisel inspireerinud Läänemeri ja metafoorilise merena inimeses mäslev siseheitlus ning vastuolud. “Tunglevus” sai oluliseks märksõnaks juba esimeste taktide vältel. Ärevad ja rütmiliselt vastuolulised keelpillikäigud vaheldumas rahutute puhkpillimotiividega lõid pinge, mis kulmineerus avarate ebakõlaliste akordidega. Orkester tõi väga veenvalt välja teose loomuliku dünaamilise lainetuse, mis võimaldas esile kerkida parasjagu soleerival pilligrupil.
Eriliseks elamuseks kujunes Brahmsi viiulikontsert D-duur (1878) saksa viiuldaja Viviane Hagneri soleerimisel. Juba eelmängu ajal hakkas silma Hagneri sügav kontakt kõlava muusika ning teiste lavalviibijatega. Kirglik esinemismaneer ühendatud mehaaniliselt täpsete käikude ning ülipuhta tooniga haaras jäägitult ning tekitas soovi pärast meisterlikult esitatud kadentse tormiliselt aplodeerida. Muljet avaldas solisti muusikaliste ideede selgus – iga aspekt näis täielikult läbi mõeldud ning seejärel kindlalt, kuid tundlikult ette kantud. Sellist etteastet kuuldes sai mõiste “intelligentne muusik” minu jaoks täiesti uued mõõtmed. Märkimisväärne oli ka Viviane Hagneri koostöö dirigent Olari Eltsiga – nendevaheline sõnatu suhtlus ning pingevaba partnerlus võimaldas sündida täpsel ja mõjuval tervikul.
Kontserdi teise poole avas Detlev Glanerti “Brahms-Fantasie” (2012), mis on loodud n-ö saatepalana Brahmsi esimesele sümfooniale. Äkiline algus tõi esile kromaatilise helirea, mis hiljem eri teemades ikka ja jälle kasutust leidis. Glanerti teoses olid olulisel kohal kontrastid. Muusikaline materjal oli küll kaasaegne, kuid esitatud teatava traditsioonilise kõla ja hingusega. Reinvere loominguga sarnaselt ärev ning etteaimamatu vaimsus kombineeritud jõuliste rütmidega andis hea ülevaate, kuidas on mõlemad heliloojad individuaalselt tajunud Johannes Brahmsi helimaailma ning milline on leitud ühisosa. Viimaks staatilise rahuni jõudnud fantaasia kinkis vajaliku hingetõmbehetke enne suurt finaali.
Õhtu lõpetas Johannes Brahmsi 1. sümfoonia c-moll (1876). Dramaatiline ning kirglik Un poco sostenuto nõudis muusikutelt sügavat läbitunnetamist, et nauditav harmooniline kasvamine täies hiilguses esile võiks kerkida. Ootamatult teosesse sugenenud hümnitaoline teema tõi muusikasse helgust, viidates tulevatele romantilisema alatooniga osadele. Orkester mõjus mõnusalt kerge ja liikuvana, mis muutis järgnenud Andante sostenuto galantselt jutustavaks ning tõi välja lüüriliselt heakõlalised puhkpillisoolod. Allegretto e grazioso lendlevalt positiivse põhiteema ning minoorsema hümnilikkuse põimumine ilmestas erakordselt selgelt Brahmsi suurepärast kompositsioonitaju ning küpsust. Viimane osa Adagio. Allegro non troppo, ma con brio ühendas endas kõik varem kõlanud meeleoluvarjundid ning sisendusjõulisest dramaatilisusest kasvas välja lootus ning suursugusus. Tempomuutused olid tundlikult ja täpselt sooritatud ning pillirühmade vahelduvad soolod andsid märku heast teineteisetajust. Üksteisele anti ruumi musitseerida, vastavalt täiendati, sulanduti ja usaldati. Igati pidulik lõpp pidulikule õhtule ning hooajale.
ERSO lõpetas oma väärika 95. hooaja inspireerituna tõelisest meistrist – Johannes Brahmsist. Estonia kontserdisaal koondas sel õhtul tähistama muljetavaldava hulga orkestrimuusika austajaid ning oli suur rõõm olla üks neist. Suurejooneline kava pani ilusa punkti aasta jooksul tehtud tööle ning jääb vaid oodata, et orkester jätkaks uuel hooajal uue hooga.