top of page

Eleegiline ja eestilik pühendus Rahmaninovile


Age Juurikase klaveriõhtu. FOTO MAARIT KANGRON

Tänavu tähistab muusikamaailm Sergei Rahmaninovi 150. sünniaastapäeva ning meiegi kontserthooajast leiab Eesti Kontserdi minisarja austusavaldusena suurele heliloojale, ehkki küll arusaadavatel põhjustel mitte nii uhke, kui veel mõne aasta eest võinuks oodata. Seda rõõmustavam, et meie hinnatud ning vene muusikale pühendunud pianist Age Juurikas, kes pealegi on veel sedavõrd võimsa Rahmaninovi esituspagasiga, tuli välja täiskavalise sooloõhtuga suures Estonia kontserdisaalis, mis juba iseenesest tekitas kõrgeid ootusi. Ette rutates võib nentida, et ootused said ületatud ja kerge pettumuse valmistas vaid hõredalt täitunud saal.

Kuigi formaalselt pühendatud vaid Rahmaninovile, oli kontserdi esimene pool Eduard Tubina loomingu päralt. Age Juurikas selgitas kuulajatele oma valikuid sümpaatselt isikliku pöördumisega kavalehel. Tema sõnul hakkas ta juba paarikümne aasta eest, astudes üles Rahmaninovi 130. sünniaastapäeval, planeerima tänavust juubelikontserti, ent sattudes sõja tõttu delikaatsesse olukorda, mis viis teda suisa vaimsesse kriisi, lahendas ta selle toreda žestiga, ühendades seekord ühte õhtusse kaks pagulasheliloojat, kelle mõlema helikeelt ja mõtteviisi iseloomustab nostalgia, loodustunnetus ja mastaapsus.

Kontserti kuulates tõi selline kõrvutamine esile ka erinevusi, millele muidu ehk ei mõtlekski: Tubin on enamasti – ja ka seekord – ülevalt traagiline, tema muusikat kannab edasirühkiv jõud, marsilikkus, raugematult pulseeriv rütm, Rahmaninov aga mitmekihiline, sugestiivselt väljendusrikas ja pigem eleegiliselt kurblik. Kuid, mis peamine ja mis sellel sooloõhtul eriti selgelt välja tuli – samavõrd isiklikku ja armastavat suhet nagu pianistil on Rahmaninoviga, ei suutnud ma Tubina puhul tema esituses tabada. Palun mind siinkohal mitte valesti mõista: kindlasti ei olnud kontserdi avapooles kõlanud Tubina “Variatsioonid eesti rahvaviisile” ja “Sonatiin d-moll” interpretatsiooniliselt kuidagi tagasihoidlikumad ja vähem süvitsi minevad, pigem vastupidi – mõlema teose tõlgendus oli peen ja ilmekas. Neist esimesena kõlanud variatsioonid olid kargelt isikupäraselt ja oskuslikult artikuleeritud, märksa enam paelus siiski Tubina suurvormilik sonatiin, loodud sõja-aastatel 1941–1943, mis kõlapildilt meenutab helilooja neljandat, “Lüürilist” sümfooniat. Kohe alguses kujunes eriilmelistest osadest heades proportsioonides, läbivalt orkestraalne ja energiline kõlapilt, mille pinget hoidis pianist juubeldava lõpuni. Ning austusavalduseks Tubinale sai ka sooloõhtu lõpus lisapalana esitatud prelüüd, mis mõtteliselt põlistas veelgi enam läbimõeldud kava eestilikkust.

Kuid nagu juba öeldud, vaatamata suurepärase mulje jätnud kontserdi esimesele poolele langes raskuspunkt teises pooles esitatud Rahmaninovi prelüüdidele op. 32. Siin vormusid need rohkelt kuuldud ja esitatud 13 väikevormi haaravaks tervikuks, millest igaüks kujunes otsekui väikeseks maailmaks iseeneses. Raske on sõnadesse panna seda miskit, mis andis Age Juurikase esitusele lisaväärtuse, võibolla on selleks ajaga saavutatud küpsus, ehk aga hoopis sügav pühendumine ja mängitusse sisseelamine. Saalis valitses sugestiivselt kaunis, ent samas melanhoolne atmosfäär, mida markeerisid erinevad meeleolud ning kuhu mahtus sulneid looduspilte (G-duur), juubeldavaid kellamängumotiive (E-duur), selget polüfooniat (e-moll) ja ülivirtuoosset, kohati ehk liigagi tormakat klaverikäsitsust (a-moll). Minu jaoks olid kogu tsükli kulminatsiooniks üsna lõpu eel kõrguvad filosoofiline h-moll prelüüd – ühtaegu sügavalt tundmuslik ja suurejooneline –, ning raskemeelne, samas kirglik ja dünaamilise faktuuriga gis-moll prelüüd. Kontserdi lõppedes tundsin, et olin osa saanud suurest pianismist selle parimas tähenduses ja oli rõõm hiljem kuulda, et Age Juurikas esineb sama kavaga vähemalt korra veel - festivalil "Eesti Klaverisuvi”.

Marcel Johannes Kits ja Sten Heinoja. FOTO EESTI KONTSERT

Marcel Johannes Kitse (tšello) ja Sten Heinoja (klaver) kammerõhtul, mis samuti pühendatud Rahmaninovile, avanes sootuks teine pilt, õhkkond oli elektriseeritult ootusärev ning rohkearvuline publik otsekui läbilõige meie ühiskonnast. Hädavaevu endale tagareas koha leidnud, nentisin rahulolevalt, et kammermuusika populariseerimisel on ilmselt toimunud tiigrihüpe, olgu siis taganttõukajaiks oma noorusele vaatamata juba nimekad esinejad ise või siis õnnestunud turundus, mis on nüüdiselu käivitav jõud. Ka olid kuulajad erksalt häälestatud ning reageerisid kuuldule spontaansete aplausipuhangute ja muude häälekate tunnustuseavaldustega, õnneks ei kippunud keegi osade vahel plaksutama.

Õhtu avalöögiks oli Stravinski virtuoosne “Itaalia süit” balleti “Pulcinella” motiividel, milles Kits sai otsekohe hiilata oma artistliku tulevärgiga, seda eelkõige tormakas “Tarantellas”. Järgnenud Britteni tšellosonaat op. 65 ei ole meie lavadel just sageli esitatud teos ning oma keerukate mängutehniliste võtetega, nagu näiteks II osa (“Scherzo”) pizzicato-passaažid, ka mitte kergemate killast, kuid Kits ületas need tehnilised raskused muljetavaldava kergusega. Talle võrdväärse partnerina kerkis Heinoja esile eelkõige teose aeglases III osas (“Eleegia”) ja tulises finaalis.

Ja taas oli kontserdi teine pool Rahmaninovile pühendatud, duo oli valinud helilooja sünniaastapäeva tähistamiseks kaks pala tšellole ja klaverile op. 2 ja g-moll sonaadi op. 19, mis valmis heliloojal kohe pärast 2. klaverikontserti op. 18 (1901) ning kannab sellele sarnast monumentaalsuse pitserit. Juurikase soolokontserdiga võrreldavat kirgastavat elamust ma küll ei kogenud, kuid midagi suuremat hakkas õhtu edenedes kujunema, vormudes välja sonaadi värvipaletis ja nüansidiapasoonis. Siin tõusid eriti esile I ja II osa ekspressiivselt laulvad, põnevate kõlavarjunditega tšellosoolod, saades III osa alguses sarnase järje klaverilt, ka jäid meelde nii II osa kui ka finaali elegantsed dialoogid, milles Kits demonstreeris rikkalikku tooni ja mitmekesiseid tehnilisi võtteid, vaheldumisi pikkade kantileensete soolodega Heinojalt. Rahmaninovi ettekandest tervikuna köitiski enim paljutõotav lavapartnerlus: solistid näisid teineteist hästi tunnetavat ja toetavat ning on lühikese ajaga kasvanud kokku väärtuslikuks tervikuks. Nende ansamblimäng oli nauditav ja tõmbas ka publikut ligi.


Commentaires


bottom of page