top of page

Ei saa me läbi Lätita ehk Mõttekäike ooperireisilt Riiga


Stseen “Jenůfast”. FOTO OPERA.LV

Eesti ooperigurmaanid on 35 aasta jooksul reisibüroo Comtour kultuurireisidega külastada mitmete Euroopa riikide ooperimaju alates Balti- ja Põhjamaadest Itaalia ja Prantsusmaani. 

Olen Comtouri kaudu Läti rahvusooperis vaadanud nelja etendust: Stravinski “Elupõletaja tähelend”, Puccini “Vaimud” ja “Gianni Schicchi”, Rossini “Tuhkatriinu” ning eelmise aasta novembris tšehhi helilooja Leoš Janáčeki “Jenůfa”.

Hea on näha, mida teevad naabrid, seda enam, et kultuurimeka Riia asub meist vaid viie tunni bussisõidu kaugusel. Väike üldistus: lätlased on kaasa läinud rahvusvahelise trendiga tuua ajaloolised ooperid kaasaja võtmesse, nii lavakujunduses kui kostüümides, vahel sisuliseltki. Liialdusi on ka, ikka selleks, et erineda ja pakkuda üllatusi.

Kahepäevased reisid on olnud hästi korraldatud, sõbraliku seltskonnaga ja ajaliselt täpne. Saatjaiks büroo juht Urve Joost ja muusikanõustaja-giidina Raili Sule. Neil sõitudel on kujunenud nii, et etenduste eel/järel ning tagasisõidul jagatakse mikrofoni kaudu muljeid nähtust ja ooperikunstist laiemalt. Omaalgatuslikku “kunstinõukokku” on kuulunud ERRi eetikanõunik Tarmu Tammerk, Raili Sule ja allakirjutanu. Vahel on “põhiettekandjaile” lisandunud teisigi muljete jagajaid, ka poleemilises võtmes.

 

Janáčeki ooperiloomingust

Tšehhi muusika suurkuju Leoš Janáček (1854–1928) sündis Moraavias ja õppis Prahas, Viinis ja Leipzigis. Asutas Brnos orelikooli, oli Brno konservatooriumi professor. Käis kogumas kodukandi rahvamuusikat, kasutas seda paljudes oma teostes. Ta on loonud 9 ooperit, millede süžeede amplituud on erakordne. Näiteks: “Härra Broučeki reisid” – osa tegevust on Kuul, toimuvad suured ajahüpped, satiiriline draama “Makropulose vahend” – tegevus keerleb nooruse eliksiiri ümber, “Kaval rebaseke” – paralleelne inimeste ja loomade ühiskond, 

“Saatus” – autobiograafiline ooper helilooja enda libretole, “Katja Kabanova” – tuntuim ooper, tugineb N. Ostrovskile, “Surnud majast” – Siberi vangilaagri draama F. Dostojevski põhjal. 

Eesti vaataja jaoks on see maailm suures osas avastamata. Ainsana on Vanemuine 1979. aastal välja toonud “Jenůfa” (lavastaja Fr. Preisler Tšehhist), kus köstriemandana tegi hiilgerolli Lehte Mark.


Jenůfa ja juugend

Artiklit ajendas kirjutama rida kokkusattumisi. Juugendstiili austajana leidsin, et 1903. aastal, juugendi õitseajal sündinud ooper “Jenůfa” – kujundatuna juugendlikus stiilis juugendlikus Riias –  tuleb ära vaadata! Riias nähtu õigustas ootusi. Laval oli suure kaliibri ja kvaliteediga pinget täis “tšehhi veristlik ooper”, mis ei jää alla itaalia ooperi selle stiili parimatele, nagu Mascagni või Puccini.

Riia lavastuse ühisproduktsiooni osalised on Brüsseli Opera la Monnaie ja Bologna Teatro Communale. Lavastaja ja kunstnik-stsenograaf on Alvis Hermanis, läti tänase teatri väljapaistev tegija. 

Hermanis valis videokujundusse tšehhi juugendstiili tippkunstniku Alfons Mucha (1860–1939) maaelu ja loodust kujutavad detailirohked maalid. Esile tuleb rahvariiete etnograafiliste liialdustega luksuslikkus. Erakordse pinge ja tegelaste sassis suhetega laetud ooperisse on lavastaja lisanud mahlakust mitmel suunal. Vahel surutakse vaataja jälgima korraga mitut liini. Aasisime hiljem omavahel, et oleks pidanud ära jagama, kes jälgib pantomiimis toimuvat, kes videost tulevat, kes keskenduks enam muusikale ... Kõike oli mõnikord laval korraga nii palju!

Rõhk etnograafiale on Hermanise teadlik lähenemine, osa tema kultuuriprogrammist, andmaks Lääne-Euroopale teada Ida-Euroopa rahvaste folkloori rikkustest. Hermanis: “Lääne-Euroopa rahvad pole uneski näinud sellist peent, toretsevat etnograafiat nagu on Ida-Euroopas, alates Balkanist lõunas ja lõpetades Baltimaadega põhjas.”

Erandlik on ooperi I ja III vaatuse taustatants – 18 tantsijat kujundamas lava tagaosas märkide ja sümbolite abil laval toimuva dramaturgia pantomiimilist koodi. See oli nii paeluv, et pidi pingutama, et tähelepanu eeslavale ja muusikale tagasi viia. Kostüümid vahetusid ja mõnikord ei selgunudki, kas tantsivad mehed või naised (kas semiootilises tantsus ongi sool tähtsust?). Hiljem, lugedes nimesid kavalehelt, selgus, et kõik pantomiimlased olid naised. 

Tantsuvaba II vaatus moodustas omaette saarekese või isegi omaette lühiooperi. Põhjust nii mõelda andis seegi, et kogu lava koos butafooriaga kujutas olustikku à la 1970. aastad. Laval oli nii külmkapp kui televiisor ja samas toimus ooperi kõige traagilisem sündmus. Tragöödiadki on ajatud ...


Veristlik külatragöödia tšehhi moodi

“Jenůfa” tegevus toimub XIX sajandi lõpus Tšehhimaal ühes Moraavia mägikülas. Selle sündmustik on äärmiselt traagiline: jõkke uputatakse väljaspool abielu sündinud imik, et hoida pere au ja vältida külakogukonna hukkamõistu. Peategelased on Jenůfa, tema köstriemandast võõrasema ja Jenůfasse armunud kaks poolvenda – rikas Števa ja vaene Laca. Armukadeduse hoos pussitab Laca Jenůfat näkku, lootuses, et vend naist siis enam ei ihalda. Jenůfa aga ootab Stevalt last. Et pere au päästa, varjab võõrasema last ja tõe väljatulemise kartuses uputab lapse jõkke.

Janáček on väga kirglike naturalistlike stseenidega püüdnud avada tegelaste sisemaailma. Kõrvuti moraavia rahvamuusika kasutamisega on ta üritanud vältida tavapärast meloodilisust. Muusika dramaturgilise mõjujõu ja väljenduslikkuse saavutab Janáček kõneintonatsioonide arsenali rakendamisega. Olulist rolli dramaturgia kujundamisel kannab orkester. Selle esile toomisega tuli professionaalse osavusega toime dirigent Martinš Ozolinš. 

Läti ooper on tuntud heade lauljate rohkuse poolest. Mitmeid neist on näha ka Eesti ooperimaastikul: Liene Kinča, Raimonds Bramanis, Krišjāns Norvelis ... “Jenůfa” peaosalised olid: Dana Bramane (Jenůfa), Helena Zubanovich (Jenůfa kasuema, Poola), Krišjāns Norvelis (külavanem), vendade Laca ja Števa rollis vastavalt Andris Ludvigs ja Raimonds Bramanis.


Hermanis ja poliitika 

Alvis Hermanisel seostub “Jenůfaga” poliitiline tagapõhi. Tuginen siin läti ajakirjaniku Bens Latkovskise intervjuule temaga, mis ilmus Läti rahvusooperi uuslavastuse puhul (23. II 2023) portaalis www.nra.lv. Selles on juttu ka 2014. aasta Brüsseli kuningliku ooperi ja Moskva Suure Teatri “Jenůfa” ühisprojektist, mille lavastaja oli samuti Hermanis. Pärast Brüsseli esietendust 21. jaanuaril 2014 pidi ooper välja tulema Moskvas, siis aga tuli Krimmi annekteerimine, Donbass ja kõik muu … Hermanis teatas, et protestiks toimuva vastu ta Moskvasse lavastama ei lähe. Ta kanti Venemaal persona non grata nimekirja. Tema sammu ei mõistetud, ühise boikoteerimise asemel teda isegi naeruvääristati. Nii suur on veel praegugi (ka meil) osa inimeste tahe olla “keerulise hingega” “suure karuga” heas läbisaamises, hoolimata sellest, et see “karu” on kõige ehtsam mõrtsukas! Hermanis: “Venemaa on lääne inimeste jaoks rohkem selline abstraktne, vähe kentsakas ja salapärane riik. Neil pole sellist isiklikku kogemust nagu meil, kes me oleme Venemaad omal nahal tunda saanud. [---] Mul on kõrini vene hinge üleskiidetud keerulisusest. [---] Venelaste ebainimlikkusest on maailmal kõrini”.

94 views

Comments


bottom of page